sõnas Garin. «Loodan, et nad ei tekita mitte mingisugust tahma?»
«Põlemine on selles hirmsas kuumuses täielik. Materjalid on keemiliselt puhastatud.»
«Hästi. Neil päevil saate näha imet,» ütles Garin. «Lähme sööma. Võõrastemajja asjade järele saadame käskjala. Ööbime vasakul kaldal. Ja homme on Pariisis kaks Garinit … Kas teil on olemas ka teine kuuri võti?»
24
Siin ei olnud ei hiilgavat autode voolu, ei jõudeinimesi, kes äriaknaid vahtides võisid oma kaela nikastada, ei joovastavaid naisi, ei tööstuskuningaid.
Siin olid näha virnad värskeid laudu, mäed munakive, keset tänavat kuhjad sinist savi ja kõnnitee äärde tõstetud kanalisatsioonitorude lülid nagu juppideks lõigatud gigantne vihmauss.
Spartaklane Taraškin läks ruttamata saartele, klubisse. Ta oli kõige paremas meeleolus. Pealiskaudsele vaatajale oleks ta esimesel pilgul paistnud isegi süngena, kuid seda tingis asjaolu, et Taraškin oli põhjalik ja tasakaalukas inimene ja et tema lõbusat meeleolu ei reetnud mõni väline tundemärk, kui mitte arvestada väikest vilelöömist ja rahulikku kõnnakut.
Umbes saja sammu kaugusel trammist kuulis ta sillutuspakuvirnade vahelt kostvat rüselemist ja vingumist. Kõik, mis linnas juhtus, puudutas iseenesestki mõista otseselt Taraškinit.
Ta heitis pilgu pakuvirnade taha ja nägi kolme kloššpükstes ning paksudes kuubedes poissi: vihaselt nohisedes kolkisid nad neljandat poisikest, kes oli neist kasvult väiksem, palja jalu, mütsita ja kellel oli seljas nii räbal vatijakk, et aina imesta. Poisike kaitses end sõnatult. Tema kõhnuke nägu oli kriimustatud, väike suu kõvasti kinni surutud, pruunid silmad – nagu hundikutsikal.
Taraškin haaras otsemaid kahel poisil kraest ja tõstis nad õhku, kolmandale andis jalalabaga; poisike röögatas ja kadus pakuvirna taha.
Teised kaks hakkasid õhus kõlkudes hirmsate sõnadega ähvardama. Kuid Taraškin raputas neid kõvemini ja nad rahunesid.
«Seda ei näe ma tänaval esimest korda,» ütles Taraškin nende nohisevaid koonukesi silmitsedes, «või väikestele liiga tegema. Et mul seda enam ei juhtuks! Kas saite aru?»
Poisid, kes olid sunnitud vastama jaatavas mõttes, pomisesid mornilt: «Jah saime.»
Siis laskis ta nad vabaks ja poisid, käed taskus, panid minema, ise urisedes, et katsugu ta nüüd neile ette jääda. Läbipekstud väike poiss tegi ka katset vaatepiirilt kaduda, kuid ta ainult tammus natuke ühel kohal, laskis kuuldavale nõrga oige ja istus maha, tõmmanud pea räbala jaki hõlmade vahele. Taraškin kummardus tema kohale. Poisike nuttis.
«Oh sind küll!» lausus Taraškin. «Kus sa elad?»
«Ei kusagil,» vastas poisike jakihõlma vahelt.
«Kuidas siis nii – ei kusagil? Kas sul ema on?»
«Ei ole.»
«Ja isa ka pole? Nii. Kodutu laps. Väga hea.» Taraškin seisis mõne aja, lastes ninajuurelt kortsud kaduda. Nagu kärbes sumises poisike jaki all. «Kas süüa tahad?» küsis Taraškin kurjalt.
«Tahan küll.»
«Olgu siis pealegi, tule minuga klubisse.»
Poisike proovis püsti tõusta, kuid jalad ei kandnud.
Taraškin võttis ta sülle – poiss ei kaalunud ühte puudagi ja viis trammile. Sõideti kaua. Ümberistumise ajal ostis Taraškin saia ja poiss lõi hambad kramplikult sellesse. Sõudespordikooli jõuti jala. Poissi jalgväravast läbi lastes ütles Taraškin: «Vaata ainult, et sa ei varasta.»
«Ei, ma varastan ainult leiba.»
Poisike silmitses uniselt vett, millelt peegeldusid päikesekiired paatide lakeeritud külgedele, hõberohelist remmelgat, mis oli kummutanud jõkke oma ilu, kaheseid ja neljaseid skiffe, kus istusid tugevate lihastega päevitunud sõudjad. Tema kõhnuke nägu oli ükskõikne ja väsinud. Kui Taraškin kõrvale vaatas, ronis ta puust purde alla, mis ühendas klubi laia väravat ujuvtõketega, ja jäi kerratõmbunult vist otsekohe magama.
Õhtul tiris Taraškin ta purde alt välja, käskis jões näo ning käed ära pesta ja viis õhtust sööma. Poiss pandi sõudjatega ühte lauda. Taraškin ütles kaaslastele: «Selle lapse võiks isegi klubi juurde jätta, ega ta meid paljaks söö, harjutame veest lugu pidama, meile kulub krapsakas poiss ära.»
Kaaslased jäid nõusse: las elab pealegi. Poiss kuulas kõike seda rahulikult ja sõi väärikalt. Söömise lõpetanud, ronis ta sõna lausumata pingilt maha. Miski ei pannud teda imestama – ta oli nii mõndagi näinud.
Taraškin viis ta ujuvtõketele, käskis istuda ja alustas kõnelust:
«Mis su nimi on?»
«Ivan.»
«Kust sa pärit oled?»
«Siberist. Amuurilt, ülemjooksult.»
«Tulid juba ammu sealt?»
«Eile sõitsin.»
«Kuidas sa siis sõitsid?»
«Tükati vantsisin jala, tükati vaguni all kastis.»
«Mis sind Leningradi tõi?»
«Noh, see on juba minu asi,» vastas poiss ja pöördus ära.
«Tähendab, et oli tarvis, kui sõitsin.»
«Räägi ära, ma ei tee sulle midagi.»
Poiss ei vastanud ja hakkas jälle pead jakihõlmade vahele tõmbama. Sel õhtul ei saanud Taraškin temalt midagi teada.
25
Punasest puust kahene paarituaeruline skiff, elegantne kui viiul, liikus vaevumärgatavalt kitsukese triibuna peegelsiledal jõel. Mõlemad aerud libisesid lapiti veepinnal. Šelga ja Taraškin, valged supelpüksid jalas, vööni paljad, päikesest kestendavate selgade ja õlgadega, istusid liikumatult, põlved üles tõstetud.
Roolimees, tõsine poiss, peas mereväelase müts ja kaela ümber sall, vaatas stopperkella.
«Tuleb äike,» sõnas Šelga.
Jõel oli palav, ükski leht ei liikunud lopsaka metsaga kaetud kaldal. Puud näisid ebaloomulikult pikaksveninuina. Taevas oli niivõrd küllastatud päikesepaistest, et selle sinkjalt kristalne valgus oleks otsekui puistanud kristallivihma. Silmad valutasid, oimud tuikasid.
«Aerud vette!» kamandas roolimees.
Sõudjad kummardusid korraga harkis põlvede poole ja, võtnud hoogu, surunud aerud vette, paiskusid tagasi, heitsid peaaegu selili, jalgu sirgu ajades ja koos istmetega tagasi veeredes. «Üks-kaks! …»
Aerud paindusid ja skiff libises jõel nagu süstik. «Üks-kaks, üks-kaks, üks-kaks!» kamandas roolimees.
Rütmiliselt ja kiiresti, südamelöökidega – sisse- ja väljahingamisega taktis kooldusid, kummardusid põlvede kohale sõudjate kehad ning ajasid end sirgu nagu vedrud. Rütmiliselt, verevoolu taktis töötasid lihased
