aparaate te mulle ei toonud, vaatamata minu poolt kulutatud rahale.»
«Soovite, ma kutsun, autos istub Staš Tyklinski, kes võttis osa sellest loost, tema jutustab teile üksikasjaliselt.»
«Ma ei taha näha mitte mingisugust Tyklinskit, mulle on vaja jooniseid ja aparaati … Mind paneb imestama teie julgus – tulla tühjade kätega …»
Hoolimata nende sõnade jäisusest, vaatamata sellele, et Rolling, lõpetanud kõneluse, heitis Semjonovile hävitava pilgu, olles kindel, et nurjatu vene emigrant muutub tuhaks ja kaob jäljetult, pistis Semjonov kohmetust tundmata näritud sigariotsa suhu ja sõnas südilt:
«Te ei taha näha Tyklinskit, polegi tarvis – see pakub vähe lõbu. Kuid sedapuhku on lugu järgmine: mulle, Rolling, on vaja raha – umbes kakskümmend tuhat franki. Kas annate tšeki või sularahas?»
Kõigi oma suurte kogemuste ja inimesetundmise juures nägi Rolling esimest korda elus säärast jultunud isikut. Rollingi lihavale ninale tekkisid isegi midagi higipiiskade taolist – nii suure pingutusega pidi ta end vaos hoidma, et mitte virutada tindipotiga vastu Semjonovi tedretähnilist larhvi … (Ja kui palju kallihinnalisi sekundeid läks kaduma selle näruse kõneluse ajal!) Saanud enesevalitsemise tagasi, sirutas ta käe kella järele.
Semjonov, kes pidas silmas tema kätt, ütles:
«Asi seisab selles, kallis mister Rolling, et insener Garin on praegu Pariisis.»
15
Rolling hüppas püsti, ta sõõrmed paisusid puhevile, kulmude vahel tursus üles soon. Ta tõttas ukse juurde ja keeras selle lukku, seejärel lähenes Semjonovile, võttis kinni tooli seljatoest, teise käega klammerdus laua servasse ja kummardus tema näo lähedale:
«Te valetate!»
«Või veel, hakkan ma valetama … Asi oli nii: Staš Tyklinski kohtas seda teisikut Petrogradis postkontoris, kui too parajasti telegrammi ära andis, ja märkas aadressi: Pariis, Boulevard Batignolle … Eile saabus Tyklinski Varssavist ja me kihutasime otsekohe Batignole’i bulvarile ning põrkasime kohvikus silm silma vastu Gariniga või tema teisikuga, kurat nende vahel vahet teeb.»
Rollingi pilk libises üle Semjonovi tedretähnilise näo. Siis ajas ta end sirgu ja tema kopsudest paiskus välja läppunud hingeõhk:
«Te saate vägagi hästi aju, et me pole Nõukogude Venemaal, vaid Pariisis. Kui te saadate korda kuriteo, ei hakka mina teid giljotiini alt päästma. Kui te aga teete katset mind petta, ma lömastan teid.»
Ta läks oma kohale tagasi ja lõi vastikustundega tšekiraamatu lahti: «Kahtkümmend tuhandet ma ei anna, teile jätkub viiestki …» kirjutas tšeki välja, tõukas selle küünega lauda mööda Semjonovi ette ja toetas siis – kõige enam üheks sekundiks – küünarnukid lauale ning surus näo peopesade vahele.
16
Kas Zoja Monrose ei saanud mitte juhuse tahtel keemiakuninga sõbratariks. Viis aastat tagasi (üheksateistkümnendal aastal) põgenes Zoja Petrogradist Pariisi, kus sai laialt tuntuks kui kõige kaunim ja targem naine artistide-boheemlaste ringkondades. Ta esines filmides, tantsis ja laulis bulvariteatrites ning laostas südamerahuga puupaljaks välismaalasi, kes kippusid noil aastail Pariisi sõjaaegsest ja sõjajärgsest kergest teenistusest pungil rahakottidega. Zoja oli moodne naine. Keset meelelahutusi leidis ta aega tähelepanelikult jälgida poliitikat.
Saanud teada kuulsa Rollingi oletatavast reisist Euroopasse, sõitis ta otsekohe New Yorki. Seal kohapeal ostis ta ära suure ajalehe reporteri ja ajakirjanduses ilmusid sõnumid, mis teatasid, et New Yorki on saabunud Euroopa kõige targem ja kõige kaunim naine, kes baleriini elukutse kõrval on tõsiselt huvitatud kõige moodsamast teadusest, keemiast, ja et ta kannab banaalsete briljantide asemel helendava gaasiga täidetud kristallkuulikestest kaelakeed. Need kuulikesed avaldasid mõju ameeriklaste kujutlusvõimele.
Kui Rolling alustas reisi Euroopasse, nägi ta ilusal päikesepaistelisel hommikul ülemisel tekil tenniseväljakul Zoja Monrose’i, kes treeneriga tennist mängis. Rolling silmitses, kulm kortsus, kaua seda naist, kellest alles äsja olid pasundanud kõik ajalehed, ja naine hakkas talle meeldima. Samal õhtul, istudes pärast õhtusööki baaris, tegi ta Zojale ettepaneku saada tema sõbratariks. Jäist jooki läbi õlekõrre imedes vastas Zoja:
«Tänan. Võtan vastu. Te ei pettu. Te tegite õnnestunud valiku. Naiste pudi-padi huvitab mind vähe … Ärge unustage – ma olen üle elanud revolutsiooni, mul oli plekiline soetõbi, ma võitlesin punaste vastu … Ma olen auahne. Te olete suur inimene. Mul on usku teisse. Te peate võitma … Ma tahan olla teie isiklik sekretär.»
Rolling niheles kõrgel toolil, tema suu virildus kergeks muigeks, mis väljendas lõbususe ülimat astet.
«Te olete hullumeelne,» ütles ta. «Minu isiklikuks sekretäriks püüavad saada neli endist kuningat ja mitu suurvürsti vene dünastiast … Ent kurat võtaks, te meeldite mulle …»
Nõnda algas nende ühendus ja Rolling ei eksinud sõbratari valikus. Pariisis hakkas ta pidama läbirääkimisi keemiatehaste trustimise asjus. Ameerika mahutas suuri kapitale Vana Maailma tööstusesse. Rollingi agendid ostsid ettevaatlikult kokku aktsiaid. Pariisis nimetati teda «ameerika pühvliks». Ta näis tõepoolest hiiglasena Euroopa töösturite hulgas. Ta murdis rinnaga läbi. Tema vaateväli oli kitsuke. Ta nägi enda ees üht eesmärki: koondada ühe inimese (tema enda) kätte maailma keemiatööstus.
Zoja Monrose õppis kiiresti tundma tema iseloomu ja tema võitlusvõtteid. Ta taipas, milles seisis Rollingi jõud ja tema nõrkus. Rolling orienteerus halvasti poliitikas ja kõneles mõnikord rumalusi revolutsioonist ja bolševikest. Zoja Monrose ümbritses teda märkamatult vajalike ja kasulike inimestega. Viis ta kokku ajakirjanike maailmaga ja juhtis kõnelusi. Ta ostis ära väikseid kroonikatoimetajaid, kelle peale Rolling ei pööranud tähelepanu, kuid nemad osutasid talle rohkem teeneid kui soliidsed ajakirjanikud, sest nad tungisid nagu moskiitod elu kõikidesse piludesse.
Kui Zoja Monrose «korraldas» parlamendis parempoolse deputaadi väikese kõne «tiheda kontakti loomise vajadusest Ameerika tööstusega Prantsuse keemiakaitse tõhustamiseks», surus Rolling esimest korda nagu mees mehel, sõbralikult raputades, tema kätt:
«Väga hea, ma võtan teid sekretäriks palgaga kakskümmend seitse dollarit nädalas.»
Rolling jäi uskuma Zoja Monrose’i kasulikkusesse ja muutus temaga ärimehelikult, see tähendab lõplikult avameelseks.
17
Zoja Monrose pidas sidet mõningate vene emigrantidega. Neist üks, Semjonov, oli tal alalisel palgal. Ta oli sõja ajal hariduse saanud keemiainsener, seejärel praporštšik, siis valgekaardi ohvitser ja tegeles emigratsioonis väikeste komisjonidega.
Zoja Monrose’i juures juhatas ta vastuluuret. Ta tõi Zojale Nõukogude ajakirju ja ajalehti, andis talle edasi teateid, keelepeksu ja kuuldusi. Ta oli kohusetruu, toimekas ega põlanud midagi.
Kord näitas Zoja Monrose Rollingile väljalõiget Tallinna ajalehest, kus teatati Petrogradis ehitatavast suure purustusjõuga aparaadist. Rolling pahvatas naerma:
«Lori, keegi ei löö kartma … Teil on liiga elav kujutlusvõime. Bolševikud ei suuda mitte midagi ehitada.»
Siis kutsus Zoja Semjonovi einele ja see jutustas antud sõnumi kohta kummalise loo:
«… Üheksateistkümnendal aastal, veidi
