prussid olid paljudest kohtadest läbi puuritud, mõned pooleks lõigatud, läbilõigete ja aukude kohad näisid olevat kõrvetatud ja sulanud.
Püsti seisvas tammepuust lauas olid need augud millimeetrist väiksema diameetriga, otsekui nõelapisted. Laua keskele oli täkitud suurte tähtedega: «P. P. Garin». Šelga pööras laua ümber: tagaküljel olid needsamad tähed tagurpidi – kolmetolline laud oli selle kirjaga mingil arusaamatul viisil läbi põletatud.
«Ptüi sa, kurat,» ütles Šelga, «ei, P. P. Garin ei tegelnud siin pürotehnikaga.»
«Vassili Vitaljevitš, aga mis see siis on?» küsis Taraškin, näidates umbes poolteise tolli kõrgust ja alt ligi tolli laiust püramiidikest, mis oli kokku pressitud mingisugusest hallist ainest.
«Kust te leidsite?»
«Neid on seal terve kastitäis.»
Šelga keerutas püramiidi käes, nuusutas ja pani lauaservale, torkas tema külje sisse süüdatud tiku ja läks keldri kaugemasse nurka. Tikk põles ära, püramiid süttis silmipimestavalt heleda sinkjasvalge leegiga. Ta põles mõned sekundid üle viie minuti, ilma suitsuta, peaaegu lõhnata.
«Ma ei soovita edaspidi sääraseid katseid teha,» lausus Šelga, «püramiid oleks võinud osutuda gaasiküünlaks. Siis poleks me keldrist eluga pääsenud. Väga hea, – mida me siis teada saime? Katsume kindlaks teha: esiteks, tapmist ei saadetud korda kättemaksu või röövimise eesmärgil. Teiseks, tegime kindlaks mõrvatu nime – P. P. Garin. See ongi seni kõik. Te, Taraškin, tahate vastu vaielda, et võibolla on P. P. Garin see, kes paadil minema sõitis. Ma ei arva seda. Lauale kirjutas nime Garin ise. See on psühholoogiliselt selge. Ütleme, et kui mina oleksin leiutanud mõne säärase tähelepanuväärse riistapuu, siis oleksin ma vaimustusest ilmtingimata kirjutanud oma nime, aga mitte mingil juhul teie oma. Me teame, et mõrvatu töötas laboratooriumis; tähendab, tema ongi leidur, see on – Garin.»
Šelga ja Taraškin ronisid keldrist välja, panid suitsud ette, võtsid lävel päikesepaistel istet ja jäid ootama agenti koeraga.
7
Peapostkontoris sirutas ühest välismaiste telegrammide vastuvõtu luugist sisse lihav punakas käsi ja jäi rippu väriseva telegraafiblanketiga.
Telegrafist vaatas mõne silmapilgu seda kätt ja taipas lõpuks:
«Ahaa, viiendat sõrme – «väikest atsi» ei ole,» ja hakkas blanketti lugema.
«Varssavi. Marszatkowska, Semjonovile. Ülesanne on täidetud poolikult, insener lahkus, ei läinud korda dokumente kätte saada, ootan korraldusi. Staš.»
Telegrafist tõmbas punase joone Varssavi alla. Tõusis püsti ja, varjanud oma kehaga luugi, hakkas läbi võre silmitsema telegrammi saatjat. See oli haiglase, kollakashalli punsunud näoga, suud katvate kollaste sorakil vurrudega massiivse kehaehitusega keskealine mees. Silmad olid tal kadunud tursunud laugude vahele piludesse. Raseeritud pead kattis pruun sametist nokkmüts.
«Milles asi seisab?» küsis ta jämedalt. «Võtke telegramm vastu!»
«Telegramm on šifreeritud,» ütles telegrafist.
«Kuidas nii – šifreeritud? Mis lora te ajate! See on äriline telegramm, te olete kohustatud vastu võtma. Ma näitan tõendit, olen Poola konsulaadi teenistuses, te vastutate vähimagi viivituse eest.»
Neljasõrmne kodanik sai vihaseks ja väristas põski, ta ei rääkinud, vaid haukus, tema käsi aga võbises luugiletil ärevalt edasi.
«Teate mis, kodanik,» ütles talle telegrafist, «kuigi te väidate, nagu oleks teie telegramm äriline, aga mina ütlen, et see on poliitiline ja šifreeritud.»
Telegrafist muigas. Kollane härra kõrgendas vihastudes häält, vahepeal aga oli preili märkamatult võtnud tema telegrammi ja viinud lauale, mille taga Vassili Vitaljevitš Šelga vaatas läbi kõiki sel päeval esitatud telegramme. Heitnud pilgu blanketile «Varssavi, Marszalkowska», läks Šelga vaheseina taha saali, jäi vihase saatja selja taha seisma ja andis telegrafistile märku. Too krimpsutas nina, ütles mõne krõbeda sõna panide poliitika kohta ja hakkas kviitungit kirjutama. Vihane poolakas nohises valjusti ja kriuksutas jalalt jalale tammudes lakk-kingi. Šelga silmitses tähelepanelikult tema suuri jalgu. Ta läks välisuksele ja juhtis peaviipega valvekorraagendi tähelepanu poolakale:
«Jälgida!»
Eilsed otsingud jälituskoeraga viisid kasesalus asuvast suvilast Krestovka jõeni, kus jäljed kadusid: siin olid mõrvarid nähtavasti paati istunud. Eilne päev ei toonud uusi andmeid. Kurjategijad olid tõenäoliselt Leningradis hästi varjatud. Ei andnud midagi ka telegrammide läbivaatamine. Ainult see viimane – Varssavisse Semjonovile – äratas ehk mõningat huvi.
Telegrafist andis poolakale kviitungi, too pistis sõrmed vestitaskusse peenraha järele. Sel ajal astus kiiresti luugi juurde ilus tumedasilmne kikkhabemega mees käes blankett, ja oodates, kuni koht vabaneb, vaatas rahuliku pahatahtlikkusega vihase poolaka soliidset kõhtu.
Seejärel nägi Šelga, kuidas kikkhabemega mees järsku üleni pingule tõmbus: ta märkas nelja sõrmega kätt ja vaatas samas poolakale näkku.
Nende silmad kohtusid. Poolakal vajus suu lahti. Tursunud laud avanesid pärani. Ähmastes silmades välgatas õudus. Tema nägu muutus nagu koletislikul kameeleonil tinahalliks. Ja alles siis taipas Šelga – ta tundis ära poolaka ees seisva habemega mehe: see oli Krestovkal kasesalus asuvas suvilas tapetu teisik …
Poolakas karjatas kähedalt ja tormas uskumatu kiirusega välisukse poole. Valvekorraagent, kellele oli antud käsk ainult jälgida teda eemalt, laskis ta takistamatult tänavale ja lipsas talle järele.
Mõrvatu teisik jäi luugi juurde seisma. Tema külmad, tumeda sõõrikesega silmad ei väljendanud midagi peale hämmastuse. Ta kehitas õlgu ja kui poolakas oli kadunud, andis telegrafistile blanketi:
«Pariis, Boulevard Batignolle, nõudmiseni, numbrile 555. Asuge viivitamatult analüüsimisele, kvaliteeti tõsta viiekümne protsendi võrra, mai keskpaiku ootan esimest saadetist. P. P.»
«Telegramm puudutab teaduslikke töid, nendega tegeleb praegu minu sõber, kes on komandeeritud Anorgaanilise Keemia Instituudi poolt Pariisi,» ütles ta telegrafistile. Seejärel tõmbas kiirustamata oma taskust suitsukarbi, põksutas paberossiga mõne korra vastu kärpi ja süütas siis ettevaatlikult.
Šelga ütles talle viisakalt:
«Lubage teiega mõni sõna rääkida.»
Habemik mees heitis talle pilgu, langetas laud ja vastas äärmise lahkusega:
«Palun.»
«Olen kriminaaljälituse agent,» lausus Šelga, tõendit avades, «vahest otsiksime kõneluseks mugavama koha.»
«Kas tahate mind areteerida?»
«Pole mõtteski. Ma tahan teid hoiatada, et poolakas, kes siit välja tormas, kavatseb teid tappa samuti, nagu ta eile tappis Krestovkal insener Garini.»
Habemik jäi viivuks mõttesse. Ta ei kaotanud ei viisakust ega rahu.
«Olge lahked,» sõnas ta, «lähme, mul on veerand tundi vaba aega.»
8
Postkontori
