sai hakkama sellega, et ei öelnud õieti mitte midagi asjasse puutuvat. Sellel Pjankov-Pitkevitšil oli mingi saladus … Šelga taipas äkki – just riikliku, ülemaailmse tähtsusega oli see saladus … Ta hoidis juba Pjankov-Pitkevitšit sabast «libises käest, see neetu, vedas alt!»
Šelga tormas kolmandale korrusele oma osakonda. Laual lebas ajalehepaberisse mähitud pakk. Sügavas aknaorvas istus rahulik paks mehike, jalas veesaapad. Nokkmütsi kõhul hoides tegi ta Šelgale kummarduse.
«Babitšev, majavalitseja,» ütles ta, tugevat puskarilehka levitades, «Puškarskaja tänavalt maja number kakskümmend neli, korteriühistu.»
«Kas teie tõite paki?»
«Mina jah. Korterist number kolmteist. See pole peahoones, vaid juurdeehituses. Üürnik on meil teist päeva kadunud. Täna kutsusime miilitsa, murdsime ukse lahti, koostasime akti seaduslikus korras,» majavalitseja kattis käega suu, ta põsed läksid punaseks, silmad pisut pungi ja tõmbusid niiskeks, puskarilehk täitis toa, «nii et selle paki ma leidsin lisaks veel ahjust.»
«Kadunud üürniku nimi?»
«Saveljev Ivan Aleksejevitš.»
Šelga avas paki. Seal olid Pjankov-Pitkevitši foto, kamm, käärid ja pudelike tumedat vedelikku, juuksevärvi.
«Millega Saveljev tegeles?»
«Teaduslikul alal. Kui meil lõhkes allavoolutoru, pöördus komitee tema poole … Ta ütles, et oleks heameelega valmis meid aitama, kuid ta on keemik.»
«Kas ta oli tihti öösiti kodust ära?»
«Öösiti? Ei olnud. Polnud märgata.» Majavalitseja kattis jälle suu kinni. «Enne valget oli ta küll ikka läinud, see on õige. Kuid nii, et öösiti, – polnud märgata, ka joobnuna ei nähtud teda.»
«Kas tuttavad käisid tema pool?»
«Ei olnud märgata.»
Šelga helistas Petrogradi linnaosa miilitsaosakonda. Selgus, et Puškarskajal maja number kakskümmend neli juurdeehituses elas tõepoolest Saveljev Ivan Aleksejevitš, kolmkümmend kuus aastat vana, keemiainsener. Asus Puškarskajale elama veebruaris isikut tõendava dokumendiga, mille oli välja andnud Tambovi miilitsaorgan.
Šelga saatis Tambovisse telegraafilise järelepärimise ja sõitis autol koos majavalitsejaga Fontankale, kus kriminaaljuurdluse osakonna jääkeldris lamas Krestovkal tapetud mehe laip.
Majavalitseja tundis temas otsekohe ära üürilise kolmeteistkümnendast numbrist.
10
Umbes samal ajal sõitis see, kes nimetas end Pjankov-Pitkevitšiks, ülestõstetud kummiga voorimehetroskal Petrogradi linnaosa ühele hoonestamata alale, õiendas arve ja hakkas kõnniteed mööda piki seda maa-ala edasi minema. Ta avas plangus oleva jalgvärava, läks üle hoovi ja siis kitsukest tagatreppi mööda üles viiendale korrusele. Kahe võtmega keeras ta ukse lukust lahti, riputas tühjas esikus palitu ja kaabu ainsale naelale, astus tuppa, kus neli akent olid poolest saadik üle lubjatud, istus läbikulunud diivanile ja kattis näo kätega.
Olles siin, üksildases toas, mis oli täis raamaturiiuleid ja füüsikaseadmeid, võis ta lõpuks järele anda hirmsale erutusele, peaaegu meeleheitele, mis teda vapustas eilsest päevast peale.
Tema käed, mis surusid nägu, värisesid. Ta mõistis, et surmaoht ei ole möödas. Ta oli sisse piiratud. Ainult mõningad vähesed võimalused kujunesid tema kasuks, üheksakümmend üheksa sajast olid vastu. «Kui ettevaatamatult, oh, kui ettevaatamatult!» sosistas ta.
Tahtepingutusega sai ta viimaks oma erutusest jagu, tõukas rusikaga määrdunud patja, heitis selili ja sulges silmad. Tema hirmsast pingest ülekoormatud aju puhkas. Mõned minutid täielikku liikumatust värskendasid teda. Ta tõusis püsti, valas klaasi madeirat ja jõi ühe sõõmuga ära. Kui kuum juga valgus üle keha laiali, hakkas ta toas kõndima, otsides metoodilise järjekindlusega neid väheseid pääsemisvõimalusi.
Ettevaatlikult painutas ta põrandaliistu juurest eemale lahtitulnud tapeediserva, tõmbas selle tagant välja jooniste lehed ja keeras need torusse. Võttis riiulitelt mõned raamatud ja pakkis kõik selle koos jooniste ning füüsikaaparaatide osadega kohvrisse. Alatasa kuulatades viis ta kohvri alla keldrisse ja peitis selle seal ühte pimedasse puukuuri prügihunnikusse. Läks uuesti üles oma tuppa, võttis kirjutuslaua sahtlist revolvri, vaatas üle ja pistis tagumisse püksitaskusse.
Kell oli kolmveerand viis. Ta heitis uuesti pikali ja suitsetas ühe paberossi teise järel, suitsuotsi nurka pildudes. «Muidugi ei leidnud nad!» peaaegu karjatas ta, hüppas diivanilt jalule ja hakkas jälle toas nurgast nurka tormama.
Õhtuhämaruses tõmbas ta rohmakad säärsaapad jalga, ajas purjeriidest mantli selga ja lahkus majast.
11
Südaöösel kutsuti kuueteistkümnenda miilitsajaoskonna korrapidaja telefonile. Kärsitu hääl ütles talle kõrva:
«Krestovkale, suvilasse, kus üleeile pandi toime mõrv, saata viivitamatult miilitsasalk …»
Hääl katkes. Korrapidaja pomises telefonitorusse sõimusõna. Võttis ühenduse kontroll-lauaga. Selgus, et helistati Sõudespordikoolist. Helistas Sõudespordikooli. Seal helises telefon kaua, lõpuks lausus unine hääl:
«Mida soovite?»
«Kas teilt helistati?»
«Helistati jah,» vastas hääl haigutades.
«Kes helistas? … Kas nägite?»
«Ei, meil on elekter rikkis. Öeldi, et seltsimees Šelga korraldusel.»
Pool tundi hiljem hüppasid neli militsionääri mahajäetud suvila juures Krestovkal veoautolt maha. Kustuv ehakuma punas sumedalt kaskede taga. Vaikuses oli kuulda nõrku oigeid.
Lambanahkses kasukas mees lamas tagatrepi lähedal silmili maas. Ta pöörati ümber – osutus valvuriks. Tema kõrval vedeles kloroformiga läbiimmutatud vatitropp.
Tagauks oli pärani lahti. Lukk eest ära kistud. Kui militsionäärid suvilasse tungisid, hüüdis keldrist kellegi summutatud hääl:
«Luuk, kangutage luuk köögis lahti, seltsimehed …»
Kööki, seina äärde oli kuhjatud üksteise otsa laudu, kaste ja raskeid kotte. Need loobiti laiali ja luuk tõsteti üles.
Keldrist kargas välja Šelga, üleni ämblikuvõrkudes, tolmune, silmad metsistunud.
«Kähku siia!» hüüdis ta ja kadus ukse taha. «Andke valgust, rutem!»
Taskulampide valgusel nähti (raudvoodiga) toas põrandal kaht tühjaks lastud revolvrit, pruuni sametmütsi ja vastikuid kibeda lõhnaga oksejälgi.
«Ettevaatlikumalt!» hüüdis Šelga. «Ärge hingake, minge ära, see on surm!»
Taandudes ja militsionääre ukse poole surudes vahtis ta õudusega, jälkustundega põrandal vedelevat inimese sõrme suurust metalltorukest.
12
Nagu kõik suurekaliibrilised ärimehed võttis keemiakuningas Rolling äriasjus
