Rollingil oli igav sel vihmasel pühapäevaõhtul, siis andus ta meeleldi mõtisklustele keemia suurest tulevikust.
«Ma arvan (ta vehkis nina ees poolest saadik ära suitsetatud sigariga), ma arvan, et jumal Seebaot lõi taeva ja maa ja kõik elava kivisöetõrvast ja keedusoolast. Piiblis pole sellest otseselt räägitud, kuid võib aimata. See, kelle valduses on süsi ja sool, valitseb maailma. Sakslased tükkisid neljateistkümnenda aasta sõtta ainult sellepärast, et üheksa kümnendikku kogu maailma keemiatehastest kuulusid Saksamaale. Sakslased mõistsid söe ja soola saladust: nemad olid ainsaks kultuurrahvuseks sel ajal. Kuid nad ei arvestanud seda, et meie, ameeriklased, võime üheksa kuuga ehitada Edgewoodi arsenali. Sakslased avasid meie silmad, me saime aru, kuhu tuleb paigutada raha, ja nüüd hakkame maailma valitsema meie, aga mitte nemad, sest pärast sõda on raha meie käes ja keemia ka meie käes. Me muudame Saksamaa kõigepealt ja tema järel ka teised maad, kes oskavad tööd teha (kes ei oska, surevad loomulikus korras välja, me aitame neid selles) muudame üheks võimsaks vabrikuks. Ameerika lipp mähkub ümber maakera nagu ümber kompvekikarbi, ekvaatorit mööda ja poolusest pooluseni …»
«Rolling,» katkestas teda Zoja, «te ise tõmbate endale õnnetuse kaela … Nemad ju muutuvad siis kommunistideks … Tuleb päev, millal nemad teevad teatavaks, et teie pole neile enam vajalik, et nemad tahavad töötada iseenestele … Oo, mina olen juba üle elanud selle õuduse … Nad ei nõustu teile teie miljardeid tagastama …»
«Siis, mu maimuke, ujutan ma Euroopa üle sinepigaasiga.»
«Rolling, siis on hilja.» Zoja surus põlve käte vahele ja kallutas end ettepoole. «Rolling, uskuge mind, ma pole teile kunagi andnud halba nõu … Ma küsisin teilt: kas ähvardab keemiatehaseid plahvatamisoht? … Tööliste, revolutsionääride, kommunistide kätte, meie vaenlaste kätte – ma tean seda – satub kohutava jõuga relv. Nad saavad siis kauge maa tagant õhku lasta keemiatehaseid, püssirohukeldreid, ära põletada eskadrillide kaupa lennukeid, hävitada gaasivarusid, kõike, mis võib plahvatada ja põleda.»
Rolling võttis jalad järilt, tema punakad laud pilkusid korraks, ta vaatas veidi aega tähelepanelikult noort naist.
«Kuivõrd ma aru saan, te vihjate jälle …»
«Jah, Rolling, jah, insener Garini aparaadile … Kõik, mis temast teatati, libises teie kõrvust mööda. Kuid mina ju tean, kuivõrd tõsine asi see on … Semjonov tõi mulle imeliku eseme. Ta sai selle Venemaalt …»
Zoja helistas. Teener astus sisse. Zoja andis käsu ja teener tõi väikese männipuust laeka, selle sees oli poole tolli paksune teraslati jupp. Zoja võttis terasetüki välja ning lähendas kaminatulele. Mingi peene riistaga olid terasekihist läbi lõigatud jutid, aasad, ja põiki, otsekui sulega kursiivkirjas, oli kirjutatud: «Jõuproov … proov … Garin». Metallitükikesed olid mõnede tähtede seest välja langenud. Rolling silmitses kaua teraslatti.
«See sarnaneb «suleprooviga»,» sõnas ta vaikselt, «nagu oleks nõelaga pehmele taignale kirjutatud.»
«See on tehtud Garini aparaadi mudeli katsetamise ajal kolmekümne sammu kauguselt,» ütles Zoja. «Semjonov väidab, et Garin loodab ehitada aparaadi, mis võib kahekümne kaabeltau kauguselt lõigata läbi lahingulaeva niisama kergelt nagu võipaki … Andestage, Rolling, kuid kinnitan teile – te peate selle hirmsa aparaadi oma valdusse saama.»
Rolling polnud asjata Ameerikas elukooli läbi teinud. Ta oli kuni viimase rakuni võitluseks treenitud. Teatavasti jaotab treening jõupingutused täpselt lihaste vahel ja kutsub neis esile suurima võimaliku pinge. Ka Rollingil, kui ta astus võitlusse, hakkas kõigepealt töötama fantaasia – sööstis ürituste neitsilikesse rägastikesse ja avastas seal ikka midagi tähelepanuväärilist. Stopp. Fantaasia töö lõppes. Tegevusse astus kaine mõistus – hindas, võrdles, kaalus, tegi ettekande: kasulik. Stopp. Tööd alustas praktiline intellekt – kalkuleeris, võttis arvele, tegi bilansi: aktiva. Stopp. Töösse lülitus molübdeenterasena kõva tahe, Rollingi kohutav tahe, ja nagu veripunaste silmadega pühvel murdis ta eesmärgi poole ja saavutas selle, ükskõik, mis see siis temale ja teistele maksma läks.
Umbkaudu samasugune protsess toimus ka täna. Rolling heitis pilgu üle tundmatu rägastiku, kaine mõistus ütles: Zojal on õigus. Praktiline intellekt võttis kokku bilansi: kõige kasulikum on joonised ja aparaat röövida, Garin likvideerida. Punkt. Garini saatus oli otsustatud, krediit avatud, tegevusse astus tahe.
Rolling tõusis tugitoolist, pööras selja kaminatule poole ja ütles, lõuga ette ajades: «Homme ootan ma Semjonovit Malesherbes’i bulvaril.»
19
Sellest õhtust oli möödunud seitse nädalat. Garini teisik oli tapetud Krestovka saarel. Semjonov ilmus Malesherbes’i bulvarile ilma jooniste ja aparaadita. Rolling pidi peaaegu, tema pealuu tindipotiga sisse lööma. Gagarinit või tema teisikut nähti eile Pariisis.
Järgmisel päeval sõitis Zoja nagu ikka kella ühe paiku päeval Malesherbes’i bulvarile. Rolling istus tema kõrvale kinnisesse limusiini, toetas lõua jalutuskepile ja litsus läbi hammaste:
«Garin on Pariisis.»
Zoja nõjatus patjadele. Rolling heitis talle tujutu pilgu.
«Semjonovil oleks tulnud ammu pea giljotiinil maha raiuda, ta on räpakas, odav mõrtsukas, häbemata tüüp ja tola,» ütles Rolling. «Ma usaldasin teda ja sattusin naeruväärsesse olukorda. Peab kartma, et siin kisub ta mu inetusse loosse …»
Rolling andis Zojale edasi kogu kõneluse sisu Semjonoviga. Lugu teisikuga ajas Rollingi eriti kimpu. Ta taipas, et vastane on osav. Garin kas teadis kavatsetavast tapmiskatsest või siis nägi ette, et kallaletungidest niikuinii ei pääse, ja segas ära jäljed seega, et saatis ette endaga sarnaneva mehe. Kõik see oli väga segane. Ent kõige arusaamatum oli see, mis kirevase päralt oli tal tarvis Pariisi tulla?
Limusiin liikus lugematute autode hulgas Champs Elysée’l. Ilm oli soe ja lämbe, kerges õrnsinkjas vines tulid nähtavale Suure Salongi tiivulised hobused ja klaaskuppel, kõrgete majade poolkumerad katused, triibulised päikesekatted akende kohal ja kastanite lopsakad kroonid.
Autodes istusid – kes läntsakil, kes jalg üle põlve, kes kepinuppu imedes – peamiselt kiiresti rikastunud lüheldast kasvu keigarid, peas kevadhooaja kaabud, kaelas lustakad lipsud. Nad viisid Boulogne’i metsa lõunaoodet võtma üliarmsaid tütarlapsi, keda Pariis välismaalastele meelelahutuseks lahkelt pakkus.
L’Etoile’i väljakul jõudis Zoja Monrose’i limusiin üüriautole järele; selles istusid Semjonov ja kollase paksu näoga ning tolmuste vurrudega mees. Mõlemad nad, olles ettepoole kummargil, jälgisid otsekui mingi raevuga väikest rohelist autot, mis sõitis kaares l’Etoile’i väljakut mööda allmaaraudtee jaama poole.
Semjonov juhtis oma autojuhi tähelepanu sellele, kuid autode voolust oli raske läbi pääseda. Lõpuks õnnestus neil mööda lipsata ja nad hakkasid täiskäiguga rohelisel autol teed ära lõikama. Kuid see oli juba allmaaraudtee juures peatunud. Autost hüppas välja keskmist kasvu, laias koverkottmantlis mees ja kadus maa alla.
Kõik see juhtus kahe-kolme minutiga Rollingi ja Zoja silme all. Zoja hüüdis autojuhile, et see keeraks metroo juurde. Nad peatusid peaaegu ühel ajal Semjonovi autoga. Jalutuskepiga žestikuleerides ruttas Semjonov limusiini juurde, avas kristallklaasidega ukse ja ütles hirmsasti ärritatult: «See oli Garin. Pääses. Ükskõik. Täna lähen tema poole Batignolle’ile, teen ettepaneku rahu teha. Rolling, on tarvis kokku leppida: kui palju te assigneerite aparaadi omandamiseks? Võite olla mureta – ma tegutsen seaduse
