saatusele alistuda ja leppida kõigega, mis tulema peab.
Lõpuks sõidab kohale mikrobuss, millest pudeneb välja hulk noori naisi, kes näevad oma valgetes pluusides välja nagu ranged, iseteadvad keskkoolitüdrukud. Osa neist suitsetavad sissejuhatuseks samuti ja nii seisame kõik sõbralikult hetke päikse käes. See on vaikus enne paratamatut tormi.
Nagu üldiselt teada, on Iisraeli lennujaamade turvatöötajad kõige rangemad ja paremad maailmas. Reisijad jagunevad kolme gruppi: need, kes lendavad; need, kes lendavad võib-olla ja need, kes kindlasti ei lenda. Iisraeli passi omanikud pääsevad turvatüdrukute kadalipust sel laupäeval läbi suhteliselt kergesti, kuid välismaalased – lisaks mulle ka üks hallipäine britt – suunatakse eraldi lintide vahele. Siin osutub kiireks edasipääsejaks jällegi inglane ning ma jään vastastikku noore juuditariga, kes vaatab tundetul kodulinnupilgul vaheldumisi mind ja mu passi ning toob aina uuesti ja uuesti kuuldavale oma lemmikväljendi miks.
Sest miks ma käisin 2007. aastal Malaisias? Miks? Milleks oli mulle seda vaja? Ah et puhkus? Kuid miks just Malaisias? On mul seal sõpru või sugulasi? Ja mida ma tegin läinud kevadel Egiptuses, kus ma (ta lappab õrnalt mu passi) olin vaid kolm päeva? Jälle puhkus? Kust ma saan raha, et nii palju puhata? Ja miks ma ei läinud seekord Jordaaniasse läbi Egiptuse, kui mulle seal kord juba nii väga meeldib ja kui sinna on Tallinnast nii odavad lennud, nagu ma väidan? Miks, miks, miks? Miks on Epp Petronest kõneleva persooniloo juurde, mille ma eelmise nädala Ekspressi kirjutasin (ta on ajalehe lahti võtnud, sest ma ei leia üles oma pressikaarti ning katsun oma ajakirjanduslikke sidemeid artikliga tõestada), joonistatud nii imelik pilt?
Ma teadsin juba ette, et Iisraeli stiilis psühholoogiline profileerimine võib olla aeganõudev, kuid tõtt-öelda uskusin ma, et neil on annet terroristi paremini ära tunda. Pärast kahekümneminutilist intervjuud leemendan ma higist, hirmust ja vihast. Mulle jõuab lõplikult kohale, et imelise klezmermuusika ja täidetud kala kodumaa ei ole mind oodanud. Nemad ei ole mind siia tahtnud. See oli mu enda pettekujutelmaks. Turist, keda Iisrael võib-olla igatseb, on umbes 85 aastat vana ning veereb seniilsuse ja luuhõrenemise tõttu ringi elektrilises ratastoolis, kujutamata endast seetõttu riigile olulist füüsilist ohtu. Ta on oma elu esimesel välisreisil ning tahab enne surma kõik ära kulutada (seekleid lendab vasakule ja paremale). Egiptuses pole ta kunagi käinud!
Profileerimine lõppeb sama äkki kui algas.
Mu kohver tõstetakse metall-letile ja tõmmatakse lahti ning kolm valges pluusis koolitüdrukut tõstavad sealt välja liitri blondeerimisvahendit ja umbes nelikümmend paari naiste sukkpükse. Nende näos ei liigu ükski lihas, kui ma puterdades seletan, et sukkpüksid ja juuksevärv on mõeldud Bangkokis elavale Mai Loogile, kes on kena inimene ja eelistab Eestis müüdavaid brände. See fakt jätab neid täiesti ükskõikseks. Võib-olla läbib Tel Avivi lennujaama iga nädal suur hulk tüsenemisele kalduvaid mehi, kelle pagas koosneb peamiselt naiste sukkadest ja blondeerimisvahenditest. Ma tegelikult üldse ei imestaks.
Pärast seda kui kõik asjad on kohvrisse tagasi pakitud, on soojendus läbi ja algab tõeline läbiotsimine. Mind eskorditakse läbi lennujaama eredasti valgustatud tagaruumi, seina ääres olevalt nišilt tõmmatakse eest vahariie ja eikusagilt väljailmunud tüüakas meesturvamees hakkab kätte tõmbama ühekordselt kasutatavaid kirurgilisi kilekindaid. Sel hetkel kaob mu enesevalitsus otsekui tormis käestlastud õhupall ja ma ütlen nutuselt, et kirjutan toimuvast absoluutselt kindlalt. See ähvardus ei tundu pealtnäha toimivat (sama hästi võiks mao poolt nurkaaetud hiir hirmutada, et kajastab juhtunut näriliste ajalehes), aga võib-olla oligi just veidike häälevärinat see, mida Iisrael kuulda tahtis. Igatahes ei kujune turvaprotseduurid nii dramaatiliseks kui vahepeal tundus: turvamees lihtsalt vaatab, et mis paberid peidavad end mu rahakoti eri sahtlites, patsutab mind läbi alt üles ja ülalt alla ning töötleb umbes kahe minuti jooksul metalliotsijaga mu sokkides labajagu, et teha kindlaks, kas olen oma metsikus antisemitismis lasknud sinna siirdada torupomme.
Loetud minutid enne Arkia Israel Airlinesi üliturvalise lennu nr 833 väljumist jooksen, näost punane, lõpuks väravate poole, värisedes vihast ja nördimusest nagu sült.
Jordaania piir jääb Iisraeli lõunatipus olevast Eliati lennujaamast seitsmeminutilise taksosõidu kaugusele. Piiripunkti toimetab mind tüse naistaksojuht, kasseerides oma teenuse eest 26 seeklit. Pärast autost väljumist avastan ma, et vastu kõiki ootusi on kohalikku raha taskusse veel veidike alles jäänud, kuid rõõm on enneaegne. Luksuse eest Iisraelist minema minna tuleb piiripunktis maksta 88,5 seeklit ja niipalju raha mul enam ka ei ole. Õnneks on Iisraeli ametnikud valmis võtma osa maaltlahkumistasust vastu eurodes. See on tõepoolest üks lahke ja vastutulelik riik.
Lohistan oma kohvrid üle tühermaa, mis kaht maad eraldab. Väga kaugel eemal sinetavad mäed.
ESIMENE PEATÜKK
Kivises kambris
Kui Helsingi Jordaania aukonsulaadis väljastatud viisa on üles leitud, on hašemiitide kuningriiki sisenemine juba väga lihtne. Üks oma kabinetis aega surnuks lööv piirivalvur tahab meelelahutuse huvides küll katsetada, kas ma suudan araabia keeles korrata ta järel Allahi nime, kuid teised vaigistavad ta maha ja löövad sisenemistempli mu passi sisse.
Viiskümmend meetrit eemal, armutus kõrbepäikses, ootab oma esinemisjärjekorda uus tegelane, pika ja hõreda habemega taksojuht, kes teatab kohe, et Aqabast Petrasse pole hetkel bussiga võimalik sõita, sest seoses ramadaniga toimib ühiskondlik transport ainult hommikupoolikuti. Tema oleks siiski valmis toimetama mind soovitud sihtpunkti 60-dinaarise tasu eest. See on asjakorraldus, mille üle mees paistab tundvat palju rõõmu ja uhkust. Kui mulle kohale jõuab, et see väljaminek on möödapääsmatu – ramadani võetakse Jordaanias tõsiselt ning kohaliku ajalehe terviserubriigis jagatakse soovitusi, mismoodi on võimalik koidikust päikseloojanguni paastuda suhkruhaigeil – hakkan ma Lähis-Ida usupühasid vaikselt vihkama.
Nüüd saabuvad Iisraeli poolt hingeldades nooremas keskeas mees ja naine, vadistades omavahel prantsuse keeles. Ka nemad teevad taksojuhiga juttu ning kuulevad uudist, mis nad täiesti vormist välja lööb. Naine teeb pähe otsustava näo, istub 50-kraadises kuumuses maha ning näeb olevat valmis pigem surema, kui maksma taksojuhile sellist hinda tühise sajakilomeetrise otsa eest. Lõppude lõpuks on nad pärit Montrealist ja Kanada dollar, ei väsi nad mitmel korral rõhutamast, on hetkel väga nõrk. Mantra lõputu kordamise peale on nad ka ise hakanud seda uskuma ning tõrjunud teadvuse hämaraimaisse soppidesse mälestuse sellest, et Peter (mees) on edukas kinnisvaramaakler ja Sylvia (naine) esindab koduses Kanadas Bayeri farmaatsiakompaniid. Ma tahaksin väga küsida, mis on kaks finantsinvaliidi noil nõrkadel karkudel nii kaugesse maailmanurka üldse toonud, kuid see poleks ilmselt sõbralik ega ka konstruktiivne.
Aqaba on Jordaania kuulsaim kuurort. Iisraeli piir jääb siit lühikese taksosõidu kaugusele.
Sestap pakun Peterile välja, et olen valmis maksma sõidu hinnast kinni poole, mis jätaks nende tasuda vaid 15 dinaari inimese kohta. Nad arutavad omavahel seda küsimust traagilises, paljude žestidega saadetud prantsuse keeles ja paistavad leidvat, et tegu on ikkagi röövimisega, kuid nõustuvad lõpuks. Sylvia teeb viimased meeleheitlikud katsed tingida sõiduhinda 55 dinaarile, kuid sohver jääb järeleandmatuks ning lootus naise mustades silmades kustub. Ta istub sõnatult taksosse.
Me kihutame mööda laia ja uhket maanteed piiripunktist eemale (taksojuht on võtnud mobiili ja suhtleb kellegagi ärevas, kurguhäälses araabia keeles), pöördume paremale ja sõidame mööda veidi kitsamat teed, mille äärde on kerkinud majad, teeme järsu pöörde vasakule (auto rapub mööda tühja tänavat ülesmäge), millele järgneb
