palju: kui ma tänuga loobun ja eemaldun, hakkab antiikse raha hind kukkuma otsekui Olympic Casino aktsia halval päeval.
“Kümme dinaari,” hüüab mees mu selja taga, alandades pakkumist iga sammuga, mis mind temast eemale viib. “Seitse dinaari? Viis dinaari!? Üks!??”
Jordaania kaupmehed teenindavad kliente kuni hilise öötunnini.
Mõne minuti pärast on kohal järgmine tulemuslikke arheoloogilisi väljakaevamisi teinud kaupleja. Kuuldes, et ma pole müntidest tõesti huvitatud, muutub ta näoilme paari kraadi võrra ärevamaks, paar kiiret pilku heidetakse vasemale ja paremale ning siis kaevab ta oma hõlstisügavustest välja õlilambi, millel paarituvad kaks kriipsujukut.
Selline ajaloolis-erootilise lisaväärtusega tarbeese peaks olema turisti jaoks kindel müügihitt, eriti siis, kui too on pärit moraalitust Euroopast, kuid ma suudan ahvatlusele vastu panna. Ma võib-olla isegi muigan avalikult, aga sellest, milline siga ma olen, saan ma aru alles veidike hiljem.
Sest teatava tõenäosusega – päris suure tõenäosusega tegelikult – seisin ma sel hetkel tolle mehe või vähemasti ta suguvõsa kunagises kodus. Kui Petra veerandi sajandi eest rahvuspargiks ja turismiatraktsiooniks muudeti, küüditas Jordaania valitsus siit minema tuhatkond bdouli, kelle uueks elupaigaks määrati eemal Umm Sayhunis olevad kortermajad, milliseid ametlikus keelepruugis hüütakse “ühikuteks”. Taoliste ühikute juures on olemas voolav vesi, kanalisatsioon, poed ja mošeed, kuid paljud bdoulid käivad ikka veel oma kitsi karjatamas Petra-äärsetes orgudes ja wadides. Nad kasvatavad jätkuvalt oma oliive siinsetes mägedes, oma vana armastuse mail. Ja kui nad on otsustanud müüa turistidele antiikseid münte, olgu need siis tehtud kasvõi eelmisel nädalal, oleks ehk kena osta. Südame häält ei ole enamasti kosta, kuid kui on, tuleks seda kuulata. Lõpuks osutub see alati targemaks kui mõistuse oma.
Läksin tagasi hotelli poole, kui keegi mind eemalt hüüdis. Seda juhtub Lähis-Idas muidugi pidevalt – just hetk varem oli mind hõiganud määrdunudvalges türbis poodnik, kes tahtis muidugi, et ma midagi ta poest ostaks, kuid siis, vahetusraha puudumisel, pudeli vett mulle hoopis laenuks andis –, ent sedapuhku lehvitavad üle tee kaks kohalikku noorukit. Nagu selgub, on nad vennad ja töötavad mõlemad siinsamas väikses suveniiripoes. Neile sobiks suurepäraselt, kui ma pärast õhtusööki kauplusse teed jooma tuleks.
Ma jõuan kutse täiesti ära unustada, kuid kui päikseloojangu järel uuesti välja lähen, hõikavad nad teiselt poolt tänavat uuesti. Poeriiulid on täis suveniire – vaasikesi, kivimeid, väärismetallist nikerdisi –, ent peamiseks artikliks on siin ikkagi Petra spetsialiteet: klaaspudelitesse tekitatud värvilised liivamaalid, millel kõrbemaastik ja kotkad, kaamelid ja Petra hiigelsambad.
Minu klaasike loputatakse puhtaks veidike lömmis veeämbris ja siis kallatakse sellesse metallkannust magusat, kanget, mingi tundmatu vürtsi järele lõhnavat teed. Noorem vendadest irvitab aeg-ajalt närviliselt, sellal kui vanemal on veidike liiga pikad ripsmed ja suured, tundlikud silmad. Ma istun taburetil ja joon väga väikeste lonksudega. Pimedus on hiilinud alla orgu.
Vanem tüüp pärib, kust ma pärit olen. See küsimus tuleb Araabiamaades üle huulte sama lihtsalt kui köhatus, kuid on nüüd esitatud nii, justkui tuntaks selle vastu ka päriselt huvi. Vastust kuuldes noogutab ta tõsiselt ja ütleb, et tahaks ka ise reisida, kuid jätab lause siis lõpetamata. Ta teatab, et õpib kohalikus koolis inglise kirjandust ja on 19-aastane, kuid näeb noorem välja (seda asjaolu rõhutab ta ise). Siis viipab ta mind teistest veidi eemale, et näidata, mismoodi liivaga pudelisse joonistamine käib.
Kõigepealt kühveldab bdoul kõveraotsalise metall-lehtri kaudu klaaspudelisse erivärvilisi liivasid – kollast, tumepruuni, punakat, peaaegu musta – ning sisestab hambaarsti osavusega pudelisse pika terava ora. Ora kraapab läbi kollase liiva ja kohemaid tuleb välja siiani kollase liiva all peidus olnud must. Vastu klaasi joonistuvad neli tumedat kriipsu – kaameli jalad. Kaamel saab ka kere ning valkjasse kõrbetaevasse manatakse esile kollane päike. Kõige kohal saavad lendama mõned tumepruunid linnud.
Siinkohal avastab poiss, et pudel on katki: mööda kaela jookseb alla lai pragu. “Sellest pole midagi,” ütleb ta nüüd rohkem endale kui mulle. “Ma parandan selle ära.”
Ta litsub liiva pika oraga tihkelt kinni, teeb seda mitu korda ning nõristab tulemusega rahule jäädes avast lõpuks sisse veidike suhkruvett. Siis pitseerib ta pudelisuud mingi tumepruuni ollusega ning näitab mulle oma kätetööd uhkusega: “Näe, kuidas ma selle ära parandasin.”
“Kas sul on oma tüdruk,” küsib ta korraga ootamatult. “Minul ei ole. Kõigil on oma tüdruk, aga mul mitte.” Ma ei oska midagi öelda. Või siis õigemini oskan küll. Ma tean küll, mis juhtum sa oled oma ripsmete, reisiiha ja inglise kirjandusega; tean omast käest. Põgene ära, igatahes. Lase jalga enne, kui on hilja, kasvõi Ammanisse! Õnne ei leia sa kusagilt, aga veidi lohutust ikka. Lase jalga, enne kui su 80-aastane valge habemega isa, kes seal eemal kepi najal valvab ja veel mõnd hilist turisti poodi meelitada püüab, tõe teada saab ja su maha lööb.
Aga ma ei ütle midagi. Ma luban hoopis hiljem tagasi tulla ja veel mõned liivapudelid osta, kuid ei tee seda, sest tänava teises otsas on nad poole odavamad. Hiljem jalutan ma pikalt edasi-tagasi, joon välikohvikus ühe Coca-Cola, mille silti ehib habeme ja pearätiga Araabia popstaar, kõnnin veel veidi ning suundun alles enne südaööd tagasi oma hotelli.
Poekeses, kus mulle õhtul teed pakuti, põleb ikka veel valgus. Moosese-habemega vanamees seisab kepi najal tänavanurgal ja luurab oma poolpimedal pilgul ikka veel turiste. Poiss, kes oskas hästi parandada katkiläinud pudeleid, lebab aga tagaruumis seinaäärsel pingil. Ta lebab külili, selg ukse poole. Pea on surutud padja alla, justkui ei tahaks ta enam midagi kuulda või näha.
TEINE PEATÜKK
Veidi lähedust
Varahommik on aeg, mil Delhit on kõige lihtsam armastada. Päiksetõusu eel, siis kui taevas on veel jahe ja tume otsekui toonitud klaas, leiab see iga päev tuhandetes inimestes sündiv ja surev hiidlinn korraks rahu. Päevavalguses võib neid suuri alleesid täita tihe tunglev autodemass otsekui veri trombihaige veenis, kuid nüüd on nad lõpuks tühjad. Puiesteede lõpud hajuvad kergesse valgesse uttu ning õhus on kauget suitsuhõngu, usalduslikku ja lohutavat otsekui õlalepatsutus; lubadus, mille juures pole vaja mingeid sõnu. Sellisel aoeelsel tunnil tundub India kodune isegi inimesele, kes on siin varem vaid paaril korral käinud.
Siis sõidab lennujaamabuss veel mõned kilomeetrid ja päike tõuseb. Juht teeb peatuse ja abivalmid hindud sikutavad sind käisest, sest keskraudteejaam, seletavad nad, on sellest peatusest kiviga visata, kohe nende hüttide taga, teispool neid tiheda võraga suuri rohelisi puid. Sa sisened kohvrit enda järel lohistades agulisse, mida poolitab keskelt teerada – magavad koerad, üksikud kükitavad letargilised inimesed ja väga palju punakat savi –, ent raudteejaama ei paista kusagilt. See-eest kuumeneb õhk ruttu ja kui vaestelinnaosast lõpuks välja jõuad, on tänavast saanud praepann, millel inimesi, lehmi ja koeri vokitakse kerges sita-, pori- ja sojakastmes. Linn müriseb nüüd aina valjemini, otsekui ülesärritatud herilasepesa. Kodutunnet ei ole enam.
Valge inimene ei ole Indias kunagi oma murega üksi. Võib olla täiesti kindel, et kui New Delhi pearaudteejaama otsides suure ristmiku ääres kasvõi korraks seisma jääd – pühkimaks higi, üritamaks mõelda, puhkamaks hetkeks sellest veerandtsentrisest porisest nuhtlusest, mida sa veel suhteliselt hiljuti nimetasid hellitavalt oma kohvriks –, kerkib su ees otsekui maast välja väike sinakasmusta naha ja räbaldunud pükstega mees, pargib oma veeuputuseelse jalgratta
