stusega pühendan ma selle kirjatöö
Taevataadile ja Sarvikule
SOOVITUSEKS
Armsad eesti vennad ja õed, teie Kalevipoeg tervitab teid Põrgust!
Meil on siin parajasti õhtune aeg. Selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud; mis täna tegemata jäi, tuleb homse varna visata.
Veel mõni hiline pillikääksatus lõikab videvikurahu katki – ei ole ju noortel inimestel kusagil voodissepugemisega ruttu – , aga kohe puhun ma oma sarvel öömärguannet ja Põrgu vajub rahulisse unne. Varsti magavad kõik peale minu, meie peajuhataja Sarviku ja tema emanda, kes igal õhtul veel kaua voki taga istub ja kuldlõnga ketrab. Meie kolm oleme juba nendes aastates, kus uni ennast kauem oodata laseb ja teinekord nahk alles üsna vastu hommikut silmale kukub.
Emanda ukse alt ulatab minu uhkesse valvetuppa peenike valgusniit. Vaatan seda kiirt ja mõtlen oma noorusajale. Nad on õige kaugele jäänud, need minu maapealsed vägimehepäevad, nende juurde viib mind ainult kitsuke mälestustelõng. Aga eks teie, mu õpetatud lapsed, ju tea, mida peenem on kiir, seda teravama pildi saame me pimekambri seinale. Vaatan seda oma nooruspilti ja mõlgutan mõtteid.
Minu elu möödus nii nagu kangelasele sünnis: tööd ja rahmeldamised, võitlemine võitlemise otsa. Ei jäänud mul maa peal selle tarvis rahuaega, et midagi ka mõistlikult lõpuni mõtelda. Nüüd võib seda teha. Ma olen siin kõigi poolt lugupeetud mees – Põrgu väravavaht, ja mu töö on kerge.
Misuke ma endale ses möödanikus paistan? Kuidas mulle meeldib see mu ilmkauge mina seal teispool aastate müüri?
Eks ta ole natuke naljakas – uhke nagu noor kukk ja kange õigust taga nõudma. Aga kõige peale vaatamata ei häbene ma teda mitte, ja – ärgu mind nüüd albiks või upsakaks peetagu! – teinekord on Kalevipoja tegemistes ka seda leida, mille peale mõteldes süda soojaks läheb. Ma olen ju noor nendes oma mälestustes ning noored inimesed on mulle oma ägeduses ikka meele järgi olnud.
Teie seal maa peal, eriti vanemad teie hulgast, olete kanged mälestuste raamatuid kirjutama – noortele õpetuseks, endale lohutuseks. Ah et kust mina seda tean? Meie siin teame teist enam, kui te arvata võite. Aga ärgu see teid nii väga ehmatagu…
Jah, pean tunnistama, et mõtlen minagi juba ammuigi selle peale, et kui õige ka oma mälestused raamatusse raiuda. Tõsi – minu elujuhtumised on mitmete lugupeetud ajalookirjutajate (nende seast tahaksin ma eriti isand Kreutzwaldi välja tõsta) sule läbi ju suuremalt osalt ammu üles tähendatud. Aga eks ole nendes kirjatükkides peale kordaminemiste ka mõni asi vahest kriipsu jagu viltu läinud. Kas tahan mina end neist auväärt meestest kirjatöös osavamaks pidada? Oh ei, hirmus mõeldagi! Mind kihutab tagant kogunisti teine plaan. Asjalugu on selles, et tihtipeale on mind kirjatükkides ülearu kiidetud ja ilustatud – just selle külje pealt julgeksin ma mõnda asja terike kohendada. Ma ju saan aru, miks mind omal ajal väga ülendati: sinul, eesti rahvas, polnud ju pikkade vaeva-aastate ajal oma kuningat ega vägimeest. Eks selle pärast hakanud nii mõnigi mees eesti asja sisse juba hoopistükkis usku kaotama – nende kahtlejate tarvis mind siis nagu põiekest ülearu täis puhuti ja pingutatigi. Ehk lubab praegune aeg seda pressi natuke jälle tagasi lasta, ehk tohin ma nüüd koguni tasahilju mõnest oma äpardusest juttu teha. See mu lootus ja kavatsus ongi.
Kaua olen ma kirjutustööks hoogu võtnud ja julgust korjanud. Olen ka sõpradega nõu pidanud ja nad pole mu mõtet mitte maha laitnud. Kuidas aga teie ette astuda? Ei ole Eestimaa endisel kangelasel ju vist sünnis päris harimata mehe kombel välja tulla, seda enam, et olen kuulnud, nagu peaksid mitmed teie seast mind veel suure lugupidamisega meeles. Et mul siia Põrgusse sattumisel kirjatarkus veel hoopis tundmata oli, siis olen vahepeal võtnud oma haridust jõudumööda edendada. Usinasti olen teinud grammatikaõppetükke, õppinud võõraid sõnu ja terike keeligi. Ma saan aru, et mul lasub suur vastutus. Püüan õigustada usaldust, nagu ütlete teie. Muidugi mõista ei tea ma ette, kuidasmoodi see mul kõik korda läheb.
Võtan sarve ja puhun öösignaali. Kaua ja mahedasti kõmiseb see Põrgu kõrgete võlvide all. Minu vana Valge on selle tuutuluutuga juba harjunud – ta pöörab ainult korraks pead ja närib kaeru edasi; korraks näen ma tarka ja justkui julgustavat silmavaadet. Panen kirjatööks valmisvaadatud vihu ruuna laiale soojale turjale. Täna tahan ma tööga hakatust teha.
Alea jacta est!
I
Laulik, luues lugusida,
Veerevaida värsikesi,
Võtab pihu võltsivallast,
Tiiki teise tõsitalust,
Kolmanda veel kuulukülast,
Laenab lisa meelelaekast,
Mõttemõisa magasista.
Hea lugeja! Ma usun, et sa meie pere ajalooga juba enne selle kirjatüki pihkuvõtmist mõnestükkis tutvust oled teinud. Sellepärast ei pea ma oma looga vist mitte päris iidamast-aadamast peale algama. Ega ma sellega vist hästi toime saakski, sest nendel kaugetel aegadel, millest juttu tuleb, peeti Eestimaal ikka meest ennast tähtsamaks kui tema suurt sugupuud. Seepärast ei tea ma oma kaugetest esivanematest paljut midagi. Olen Kalevipoeg I, kes oma töödes-toimetustes enamaltjaolt ainult iseenese peale loota võis; olen, nagu ütleb võõramaalane, üks self-made-man.
Mõne sõnaga tahaksin ma aga Kalevite soost siiski juttu teha.
Kui mul oma vappi oleks vaja läinud – tõeliselt sain ma aga hästi koguni ilma ees- ja priinimeta läbi – , siis oleks sinna passinud kaks lindu, kotkas ja teder peale maalida. Vanemad mehed teadsid nimelt rääkida, et mu isa olla lennanud Eestimaale Põhjakotka turjal. Kotkas on kaunikesti elukardetav õhusõiduvahend, aga eks jätnud kotkapiloot pealtnägijatele jälle õige mõjuvõimsa mehe mulje; seda enam, et neil aegadel vaatas inimeselaps taeva poole veel kartuse ja südamevärisemisega. Mu isa oli tark mees ja küllap võttis ta seda reisiviisi valimisel arvesse. Igatahes läks tal pärast kohalejõudmist päris lühikese aja jooksul korda tähtsaks peameheks tõusta ja tulevasele riigile kindel nurgakivi paika panna.
Isa vendadest tean ma üpris vähe:
Üks neist veeres Venemaale,
Teine tuiskas Turjamaale,
kinnitavad ajaloolased. Venemaale veerenud onu olevat seal head äri teinud ja rikkaks kaupmeheks saanud. Kui võtta arvesse Vene riigi suurust ja häid kauplemisvõimalusi, mis seal nutika mehe ees ikka avanevad, tuleb tema tegu mõistlikuks pidada. Teine onu olevat aga üle kõige kalliks pidanud põhjamaa kaunist ja karmi loodust ning sellepärast oma elu ühendanud kauge Norra riigi saatusega. Et rahvasuu on selle onu vapraks sõjameheks ülendanud, siis arvan ma, et olen vist mõnestükkis temasse läinud; eks olnud minagi oma eluajal rohkem sõjamees kui kaubasaks.
Kui seda, mis rahvas isa ja onu kohta mäletab, enamasti tõe pähe võib võtta, siis ema sündimisloo kohta käivad pärimused kuuluvad küll tühjajutu ehk folkloori valda. Tema olevat nimelt välja hautud tedremunast, mille keegi meeldiv noorepoolne lesknaine ühel pühapäevahommikul karjateelt leidnud. Ehk küll lõõpijad selle luulekujutuse najal võivad harpüiadest ja lindinimestest pilkejutte levitada, leian ma, et emakese sünnimuinasjutus on siiski palju ilusat. Ju mõeldi tedremuna-lugu välja sellepärast, et midagi nii kaunist, nii suurepärast nagu minu kallis ema lihtsalt ei võinud loomulikku rada mööda maailma sattuda. Mitmete rahvaste kuulsad pojad ja tütred olevat alguse saanud allakugistatud herneterast; arvan, et eesti rahva leiutatud sünniviis on tüki maad luulelisem.
Nagu meie pere ajaloo uurijad ühel meelel kinnitavad, olnud minu kallis ema Linda neiupõlves ilusa roosa jume, keha kauniduse ning kiiduväärt elukommete poolest laialt tuntud. Polevat elanud lähikonnas piigat, kes oleks laulnud temast heledamal häälel ringmängulaulu „0len mina memme marjukene, katsu aga mind sa noppida!”, tantsul kenamini sõba keerutanud või viimase
