oli juba aastates mees ja ta jõud polnud ka enam endine. See kergelt vatsakasvanud tuuletark oli ammu oma tormi ja tungi ajad seljataha jätnud. Niisuguse väljanägemisega mehed edendavad parema meelega karjapidamist, teevad kuivsilo või uurivad kuldisperma sügavkülmutamise küsimusi, kui võtavad osa vemblavõitlusest. Aga nuia nähes pidi ju temagi oma elu päästmisele mõtlema. Tuuslar kahmaski võidunud vesti taskust pihutäie sulgi, puhus neile ja kutsus niiviisi kokku oma ihukaitseväelased. Polnud aga needki enam peremehest kangemad sõdalased. Prisked kehakad mehed püsisid suure vaevaga hobuse seljas ja see künkline istumispaik paistis neile suuri kannatusi valmistavat. Ka ei saanud nad kuidagiviisi roostes mõõku tupest välja sikutatud.
Ajasin nad paari vemblakaarega plagama. Nii et vägev lahingupilt, mis „Kalevipojas” teie ette tuuakse:
Surnuvirnad matsid muru,
Õue oimetud oigajad,
Vainu hingevaakujad.
Vööni tõusis vere-oja.
on üks paljas luulekujutus. Tõeliselt jäi õuele maha ainult üks hambulise teraga mõõk ja paar pastelt.
Jälle seisin ma Tuuslari ees ning vehkisin tammehudjaga. Ta palus armu ja lubas kõik ausalt ära rääkida.
„Eks tea auväärt Kalevipoeg isegi, et meil Lindaga ju ammust ajast hea läbisaamine on olnud,” alustas Tuuslar kartlikult. Tema, Tuuslar, olevat õiglase mehena karskele ja kombelisele lesknaisele arvutu hulga kordi ette pannud kahe üksildase elutee ühendamise plaani. See ühteheitmise mõte pole talle pähe tulnud mitte patusest lihahimust, ei, hoopiski mitte, lasku Kalevipoeg ainult oma pilk üle looduse käia ja ta märkab, et kahe soo kokkuhoidmine küllap Taevataadi enda seadmine on – näe, puudel laulavad linnud paariti ning ehitavad pesasid, ka elajateriigis viib see püha tung kaks looma ühte urgu: isegi mutid meie jalge all kaevavad oma käikusid ühel meelel, no miks peaksid siis inimesed oma kokkukippumistungi maha salgama ja armurõõmudest ära ütlema… (Siinkohal pööras Tuuslar vaguralt pilgu maha, minu vahepeal allajahtunud viha lõi aga uuesti mühisedes leekima.)
„Edasi, edasi!” kiirustasin ma teda.
Sain kuulda, et mu ema oli pulmaplaani siiani maha laitnud ja ennast ikka poegade noorusega vabandanud. Hiljaaegu löönud aga Tuuslari nukras vanapoisielu taevas uus lootuskiir särama: nimelt saanud nad nagu ikka mererannas kokku, et…
„Ah te saite salaja kokku!” kähistasin ma.
„Mis seal nüüd salaja,” tunnistas Tuuslar, „eks meil olnud juba ammu kindlad ajad ja kohad määratud, et üheskoos Looja tarkust imetleda ja eluküsimuste üle mõtteid mõlgutada…”
„Vaiki, nurjatu, sa valetad!” möirgasin ma. Ei, mitte sõnakestki ei tahtnud ma enam sellelt jultunud vanapoisilt kuulda – iga silp ta roojasest suust heitis mu vooruslikule emale kohutava varju. Ja et mul muud võimalust tema vaikima panekuks pähe ei karanud, siis äigasin pikemalt mõtlemata talle oma tammenuiaga.
„Võta, röövel, röövlipalka,
Maitse, varas, vargamalka!”
pääsis samal ajal kähisedes üle mu keelepaelte. Unustasin suures vihas sootuks, et riimkõne on soome-ugri vägilastele sobimatu…
Tapategu oli tehtud. Kroonikakirjutaja märgib seekord täpselt õigesti:
Suikus surma külma kaissu,
Et ei suulla maigutusta…
Jah, Tuuslar vajus kokku nagu tühi kott. Ei jõudnud mehike tõesti suudki maigutada. Toss oli väljas mis väljas.
Seisin langenu kõrval ja sain alles nüüd aru, et ma ei lasknud Tuuslaril ju juttu lõpetadagi. Oh mind lolli! Oh mind õnnetut tobematsi! Ma ei saanud ju oma ema asupaikagi teada! Ja meeleheites tegin kohe uue rumaluse.
Lõhub uksed, puistab piidad
Risukilluks rusikalla!
Paugutuste parinada,
Möllamiste mürinada…
Tegin jah talu maatasa. Seejärel istusin aga varemeile maha ning valasin lapse- ja kangelasepisaraid läbisegi. Nutsin, et olen nüüd nii emata kui ka vanaonuta – pole mul võõral maal ei teejuhatajat ega õpetussõnade lausujat!
Ja kus on mu kallis emake?
Tundsin silmavett neelatades, et mu lapsepõlv on otsa saanud…
VI
Soomemaa on ilus maa. Kaljused rannad, sügavad põlislaaned, paljude järvede sinised klantsivad peeglid – see kõik oli mulle väga meeltmööda. Pean koguni tunnistama, et mul poleks olnud midagi Soome vägimeheks hakkamise vastu. Aga oli kuulda, et neil olla omad juba olemas.
Hulkusin siis mööda seda võõrast ja kodust maad ringi, puhusin kalurite ja puuraiujatega juttu ning imetlesin looduse iseäralikku ilu. See, et ma nüüd äkitselt aru sain, et üks niisugune igapäine asi nagu metsatukk või järvesilm võib omaette kaunis vaatepilt olla, tegi mulle heameelt. Lugesin seda oma mehekssaamise tunnismärgiks, lapsena polnud mul seesinaste asjade jaoks ilmaski pilku jätkunud; nimetasin uudse tundmuse ilutundmuseks ning olin tema peale uhke.
Pikapeale hakkas mind aga siiski mingi rahulolematus vaevama. See, et ma siin ringi hulgun ja loodust uurin, võib ju kena olla ja küllap ka vaimu arendav, mõtlesin ma, kuid kas on mind siis selleks maailma sünnitatud? Kangelased ei hulgu muidu tühja ringi, nende peatöö peab olema vaenlaste hulgaline mahanottimine ja igat seltsi jõunumbrid. Jõunumbritega polnud lugu veel see kõige hullem, sest üsna sagedasti juhtusin ma mõne ehitustöö peale, kus võisin suuri palgikoormaid seljas kohale tassida ning sellega üldist imestust ja tunnustamist teenida. Et aga kusagilt polnud vaenlasi võtta, ei leidnud mu hing mitte täit rahu. Selle imeliku ja justkui põhjuseta rahutuse nimetasin ma kohusetundmuseks (saksa k. Pflichtgefühl) ning kuigi ta mind segas, olin temalegi uhke.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
