huugama.
Ma arvan, et ma läksin vist näost punaseks.
„Me elame seal… Ma kutsun kohe oma papaa.”
Ta tõusis kaljule ja tegi eemalt paistva majakese poole mingi käevibutuse, mille peale, imelik küll, selle aknad otsemaid pimedaks läksid.
„Oo, nad kustutasid juba tuled!” oli neiu õnnetu, kuid sai oma murest kähku üle. „Pole viga, koidik ongi juba peatselt saabumas.”
Saarepiiga astus kaljult alla ja silmitses mind viivu justkui aru pidades.
„Ulatage palun oma gigantsed käelabad!”
See palve andis mulle julgust juurde: kui saan kuidagiviisi oma jõudu näidata, küllap läheb siis ka see vastik kohmetus üle. Surusin jalad tugevasti rannaliivasse, tõmbasin kopsu õhku täis ja sirutasin käed ette. Mida minust tahetakse?
„Mis te nüüd…” kajas mu kõrvus neiu kellukesehääl.
„See pole ju põrmugi raske.”
Naerusuine saareneiu oli otsustanud kasutada mind viipspuu asemel: mu käte ümber heideti udukerged lõnganöörid ning algas mingi kerimine või haspeldamine või pasmamine või, noh, ma tõesti ei tea, kuidas naised seda tööd just kutsuvad.
„Ärge ennast liigutage, eks!”
Otsemaid hakkas mul silmalaug sügelema, seejärel tundus, nagu maiustaks mu pükstes sadakond kirpu. Varsti tükkis peale ka aevastamine. Hirmus, kui inimene ei tohi ennast liigutada! Neiust, ta astus kord lähemale ja siis jälle kaugemale, lõi mulle vastu tundmata magusaid haisusid; ma vahtisin jalge ette maha ja olin sellest kõigest kokku päris uimane. Oeh, see seismine oli üks raskemaid töid, mis mul siiamaani oli ette tulnud! Hea vähemalt, et pealtnägijaid polnud.
„Noh, ongi valmis. Aitäh. Aga öelge, miks te kogu aeg vaikite? Kas öine loodus, liivasse nõrkevate lainete rauge vaibumissosin ja see hunnitult kaljudel värelev kuuvalgus ei tekita teis tõesti konversatsioonisoovi? Rääkige midagi, te suur ja meeldivalt kohmetunud sangar!”
Tüki aja pärast oskasin ma arvata, et ilm on täna öösi ilus jah ja kuu kenasti rauge kah. Neiu jagas vaimustusega mu vaatekohta, täpsustades, et nii kauneid öid on tõesti haruharva. Ta nentis veel, et ööde ilu täielikule tunnetamisele aitavat suuresti kaasa meeldiv vestluskaaslane, kes on elust teinud huvitavaid ja teravmeelseid tähelepanekuid.
Nüüd tegin ma oma arust kavala käigu ja ütlesin, et tunnen neiule sügavasti kaasa: tema peigmees, kes on ju kindlasti ka väärt jutumees, pole, nagu neitsi kurdab, juba ammu siinmail käinud. Eks ole ikka hale lugu küll, kui pole kellegagi kuuvalgel konserveerida, veel hullem on see, et neitsike
Saa ei aastas tema armu,
Armukaisu haudumista,
nagu ta ise äsja kaebas.
Minu sõnade peale tõusis tütarlapsele puna põske ja ta ütles, et ma midagi segi ajavat. Tegu olevat ju lihtsalt eesti rahvalauluga, anonüümsete autorite vaimusünnitusega, mille sisul tema, Saarepiiga käekäikudega vähimatki ühist ei olevat. Ta lausus siinkohal veel mõned kiidusõnad eesti rahvalaulude vormi kohta ja peatus pisut alliteratsiooniküsimusel. Siis aga teatas – tagasi lükkamaks mu rumalaid kahtlusi – , et ta polevat veel selles eas.
„Ah et sul siis ei olegi veel peigmeest või kuidas?” hüüatasin ma rõõmuga.
„Jätke ometi! Minu isa ei lubaks seda mingil juhul!” Ta paistis päris pahandavat.
Mis sa nüüd, neitsike! Sa jo ammu selles eas… Just paremas eas peiu valimiseks, ja seda aega ei tohi mitte tühjalt mööda lasta.”
„Te olete väga kõneosav,” kudrutas piiga mahedasti ja lõi silmad maha. „Ma pean arvama, et te olete selliste argumentidega vist juba mitmetelegi neitsitele ohtlikuks saanud, neile küllap nii hingelisi kui ka muid traumasid valmistanud.”
„Noh, eks ole ette tulnud ka,” uhmasin ma ebamääraselt, sest ei saanud tema jutust täpselt aru. Imelikud keerulised sõnad tal, ju ta vist poolenisti rootslane on; neid pidada siin põhjasaartel hulgakaupa elama.
Kuna neiu endistviisi õhetas ja mind tillukest sõrme vibutades ähvardas – ma ei taibanud ainult, mille eest – , hakkasin ma nüüd uskuma, et ju avaldan talle ikka vist tugevat muljet. See andis mulle julgust juurde ja juba ma kuulsingi end kõvasti kiitlevat:
„Ligi on, ligi nähikse
Ligemal kallim kaasake,
Armsam hauduva kaisu.
Siinap rikkam rõõmurüpe,
Kangem meesi kuulsast külast,
Parem poissi perepoega.
Kõrged koivad, laiad oimud…”
Neiu kuulas mu laiade oimude ja kõrgete koibadega hooplemisi, pilk aralt maha löödud. Äkitselt jooksis läbi minu ihu ootamatu julguseplahvatus ning – krapsti! – oli mu käsi ümber ta piha. Ta kiljatas jälle, aga kuidagi nagu teistmoodi, ja raasike hiljem silitasid neitsi valged, ütlemata magusasti maasikaseebi järgi lõhnavad juuksekiharad mu lõuaalust – see armas laps oli pannud pea mu rinnale… Kui hea, et ma enne pool merd läbi ujusin, käis mõte läbi pea, see tõprahais, mis mulle jahist külge võis jääda, on kindlasti maha uhutud.
„Mida sa, paharet, ometi teed!” itsitas neitsikene ja ta püstnina puges mu kaenlaauku. Mina – ma lihtsalt seisin, muud ma ju ei teinudki!
Mis edasi sai, on mul suurelt osalt meelest läinud. Ta vist talutas mind kättpidi natuke maad eemale, ühe põõsa alla, mispeale
Istusin ise mehe kõrva
Sammaldunud kivisängi,
nagu „Kalevipojas” lugeda on. Mul lõi silme ees kõik mustaks ning punaseks ja hing kippus suurest ähmist kinni jääma.
„Oh sa mu rumaluke,” sosistati mulle kõrva. „Oh sa mu kallis väike suur poisu…” Ja Saarepiiga õrnad käed, mille osavust ma ennist imeks olin pannud, abistasid ja juhatasid mind kindlalt ilmtundmata radadele, imeteedele, kus ma veel iial polnud käinud.
„Oo! Oo! Oo!”
Minu mõistmatuse tegi tasa suur innukus ja kiiduväärt tahtmine ennast harida. Möödus hulk aega – ja siis lõpuks nägin ma jälle taevatähti.
Maastik meie ümber oli rängasti kannatada saanud. Ma usun, et sellel väikesel saarekõksul Soome lahes võiks tähelepanelik looduseuurija veel praegugi üles leida meie vallatamiseplatsi. See on igatahes tõeline Kalevipoja säng. Jah. Üks vähestest tõelistest, sest tänulik rahvas on minu nimega sidunud lugemata hulga igasuguseid orge ja nõgusid. Kui ma neis kõigis pikutama oleksin pidanud, siis vaevalt mul eluajal muuks aega oleks jätkunudki. Räägitakse, et üks aateline talumees olevat koguni terve rukkipõllu üles kaevanud, et saada minu kõige suurema sängi peremeheks. Ma ei poolda selliseid isikukultuslikke äärmusi, kallid estofiilid!
Niisiis – lõpuks nägin ma jälle tähti. Kui ma Saarepiiga poole kummardasin, et talle õpetuse eest tänutäheks õige ka üks musu anda, märkasin ma oma suureks üllatuseks tema armsal nirginäol justkui mingeid pahuruse jälgi. Tahtsin jälle järele pärida, et ega ma sellele väikesele süütule piigale äkitselt midagi viga pole teinud, kuid enne, kui mu suu selle küsimuse lausuda suutis, leidsin end taas oma õpireisi jätkamas.
Pean
