minust mehe kasvatas, kellele keegi vastu ei saanud. Ja rohkem ei taha ma sellest kõnelda!
Nüüd jälle ema kosilaste juurde tagasi pöörates pean ma tunnistama, et ega nad kõik mulle ühtviisi vastumeelt ja läilad ka ei olnud. Teistest enam meeldis mulle üks Tuuslari-nimeline soomlasest vanapoiss. Temal jätkus aega mulle jutte vesta ja need olid toredad lood. Ka mõistis Tuuslar igasugu nõia- ja loitsimissõnu – neid oli tal harilikest ussisõnadest peale kuni niisuguste võimsate lausumisteni välja, millega võis koguni ilma teiseks muuta. (Et ta meil tihti külas oli, ei pidanud mu ema porgandid iial põua all kannatama.) Mäletan tänase päevani neid õhtuid, kui ma meie talus üleval Iru linnamäel ta põlvel istudes muinasjutte kuulasin ja loojuvat päikest silmitsesin. Ema askeldas kolde ees ja vaatas meid hellusega. Vahetevahel läksid aga Tuuslari jutud nii keeruliseks, et ma neist enam õhkagi aru ei saanud. See ei jäänud siis ka emale märkamata ja näost õhetades noomis ta Tuuslarit: „Oh sind, va patust! Pead sa just poisi ees sihukesi hulle jutte kokku Jorisema! Vaata, kui äigan sulle kulbiga!”
Need olid ilusad, ühel meelel veedetud õhtud ja auväärt Kreutzwald eksib, kui ta Tuuslarist on kirjutanud:
Hakkas leske kiusamaie
Kosilase kihladega,
Võitma viinamärssidega.
Hilisemad uurijad on õnneks ka vea ära parandanud ja oma seletustes kindlalt öelnud, et nii korralik emand ennast ühe anakronismiga juba võluda ei lase… Viinamärsse pole tõesti olnud!
Praegu siis nende kaugete aegade üle mõtteid mõlgutades arvan ma, et Tuuslar ja mu emake – kaks kena küpses eas inimest – oleksid võinud teineteisele vanas põlves tõhusaks toeks olla. Emale Tuuslar meeldis, tal polnud midagi ka tema Soomemaa päritolu vastu. Memm oleks vist otsemaid Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud, kui poleks olnud meid, poisse. Mitmete ettekuulutuste järgi pidi minust ju koguni kuningas saama. Päris selge, et ohvrimeelne ema ei tahtnud oma pojast emigrant-kuningat kasvatada, vaid ikka seda päris ehtsat. Tuuslar oli aga jälle Soome tuuletarga ametis – koht, mida tollal väga auväärseks peeti.
Kui Tuuslar parajasti meil oli, polnud ka kosilastest ohtu, sest kui kosjarong julges meile läheneda, läks tal õige haprasti. Tuuslar tõmbas kopsud õhku täis, lausus mingid nõiasõnad sinna juurde, ja kohutav tuulispask kandis kosilased sedamaid tuldud teed tagasi. Mulle tuleb meelde, et mu õnnis ema, kes mingit vägivalda ei armastanud ja, nagu mäletatakse, koguni Päikesele endale julmust ette heitis, jälgis sedasorti maanteepühkimisi alati suure huviga.
„Pead sa n’d just sedasi…” tõi ta küll õrna protesti kuuldavale, kui mõne ratsamehe lennukõverjoon juba liiga kõrgele ulatus, kuid ta silmad olid teistmoodi kui harilikult ning ta justkui ei märganudki Tuuslari käsivart, mis tal sel ajal enamasti ümber puusade võttis. Ega minagi seda eriti tähele pannud, sest kosilaste lennutamine oli ilmatu lõbus vaatepilt. Kihutasin lennumeestele kähku järele, aitasin ratsanikke hobustega tükkis puu otsast alla, neid sealjuures parasjagu pilgates ja pitsitades, ning lasin maiusasjadel, mida kogu metsaalune täis oli, hea maitsta.
Mõnikord pean ma eneselt küsima, kas ma Tuuslarit mitte liiga pehmetes värvides nägema ei kipu – oli ju teine, nagu teada, kange vembumees. Kas ta mulle äkki just sellepärast nüüd südamelähedane ei tundu, et ma ta hiljem hirmsas äkkvihas surnuks lõin? No kes mõistaks sihukesele küsimusele vastata? Oma südames püüan ma aga tõesti õiglane olla.
Nüüd veel paar sõnakest vendadest.
Minu ema oli lasterikas naine. Võib imelik paista, et ma ei teagi, palju mul vendasid oli. Ka ajalugu on selle koha pealt vait. Ainult niipalju on teada, et memm neid igal aastal vähemalt ühe ilma sünnitas. Tuleb välja, et laste arv oli tema puhul lihtsas aritmeetikalises sõltumises eluaastate arvust; kas on aga paslik leselt tema vanust küsida? Meid, poegi, see ei huvitanud, küsijad olla aga saanud õige erinevaid vastuseid. Minu kõige vanemad vennad pidasid koduseid olusid kitsaks ja rändasid juba õige noorelt võõrastele maadele. Nii ei tea minagi rohkem, kui et enne minu sündimist
Poegi taadi eluõhtul
Kaksi alles kodus kasvid,
Kaks kui heniekaunakesta.
Teised olid tuule juhil,
Linnuteede tähendusel
Võõramaale rada võtnud.
Neid kahte, „kes alles kodus kasvid”, austasin ja armastasin ma väga ning katsusin igas asjas nende moodi olla. Iseäranis kadedaks tegid mind vanema venna tärkavad vurruudemed, mida ta õhtuti mingi salavõidega kokku määris. Keskmiselt vennalt õppisin aga märkisülitamist. Tuleb tunnistada, et iial ei jõudnud ma ses kunstis tema poolt ülesnäidatud osavuseni. Minu muudki järeletegemise proovid jooksid tühja ja tihtilugu pidin ma vendade naeru ja pilkamist kuulma. Küllap tegi neid kadedaks mulle ennustatud suur tulevikuau. Pärast üht Peipsi kalaretke – mina kui kõige noorem pidin koju jääma – hakkasid nad mind koguni Ivaniks-kolmandaks-pojaks kutsuma. Kuigi see võõramaa nimi mulle kena tundus, ei saanud ma kahtlust maha suruda, kas äkitselt selle taga mõni mõnitus peidus pole.
Meie vanusevahe oli väike, aga eks iga aasta tähenda noores eas palju. Keskmine ja eriti vanem vend said juba maitsta esimest edu külaneidude hulgas, mind pidasid need aga ikka veel titakeseks. Mäletan mitmeid ehalkäimisi, mis lõppesid sedasi, et istusin nukralt vendi oodates kiviaial, püksid külakoerte rebimisest lõhki ja süda magusat valu täis, ning katsusin ennast trööstida mulle ettekuulutatud suure tulevikuga. Kuid ega see lihtne olnud: pidin kuulama heinte krabinat ja piigade mahasurutud kilkamist, mis tihtilugu lõppes isepärase matsutamise moodi häälitsusega – just nihukesega, mida siis kuulda võib, kui naerupugistav ja vastupunniv suu poolvägisi millegi niiskega kinni kaetakse…
Jah, minu esimesed muljed naistesoost olid segased ja tegid mind kohmetuks. Kuidagi ei tahtnud neiud vääriliselt hinnata mu jõudu ja värskust, minu tõsist meelt ja emapiimast verre voolanud ausat lapselikpuhast vaimu. Võiks öelda, et tütarlapsed said noore põhjamaise vägilase ihkamiste ja vihkamiste igikestvaks allikanireks. Seadsin neid silmavälgutajaid mõttes oma armsa emaga vastamisi ja otsustasin talle igavesti truuks jääda.
Kokku võttes tahaksin oma noorpõlve siiski õnnelikuks tunnistada. Ainuke, mispeale ma nüüd tagasi vaadates terike nukraks jään, on see, et mu läheduses iseäranis huvitavaid inimesi leida polnud, kes oleksid noorele mehele kauniks eeskujuks võinud olla.
Me elasime tollal õige lihtsalt. Ei tulnud minu isal Kalevil pähe oma ihuvilja elusalt alla kugistada, nagu tegi seda Kronos Kreekamaalt, kes selle metslaseteoga oma pojale Zeusile võimaluse kätte andis väga huvitavaks ja õiglaseks sõjaks isa vastu, mis teatavasti lõppes viimase kinnimüürimisega igavese ajani. Ei olnud mu emal mulle kusagilt ka mõnd nümfi või vähemalt murueidetütartki bonneks palgata (seda küll suurelt osalt oma noorpõlve ninakuse tõttu), kes oleks võinud minu ärkavaid kihusid peenelt välja voolida. Ja ei osanud ma ka ise millegi taevasema ja klassikalisema poole püüda: õppida näiteks kuldvihma kujul sigitama, vendi tapma või õdede armu maitsma… Meie ajal ja meie maal armastati ja austati oma vanemaid, püüti töökusega silma paista ja ei osatud midagi muud himustadagi. Meie külades armastati lihtsal kombel heinarõukudes või laudil, et kohe seejärel ka pulmad ära teha. Kõik see toimus öö varjul ja ilma igasuguste kunstvõteteta, milles mitmed lõunarahvad kaugele on jõudnud ning lihtlabase armutöö tõelisse jumalikku kõrgusse tõstnud. Kuid ärge arvake, et ma seda kõike nii väga taga nutan! Mitmed ajaloouurijad on mind nimetanud karskeks põhjamaiseks vägimeheks, kes ei hiilga liialt terase aru ega keeruka hingeeluga; olen sellegagi päri, sest eks ole lihtsuses jälle oma ilu peidus ning targad luulemeistrid on oma lauludes tihti võimalikuks pidanud mõnd metsalillekestki ülistada ning teda koguni roosist kaunimaks seada. Nii et üldiselt olen ma oma saatusega rahul. Oleks ju rumal mitte olla. Ja teiegi teete kiiduväärselt, kui mind sellisena hindate, nagu ma olen.
