Tüdruku hinge aga jääb midagi sellist, millest ta kellelegi sõnakest öelda ei tihka. Vähe sellest: isegi endale ei julge ta aru anda, mis on juhtunud. Vaat niisugune võiks olla Rummu Jüri pruut! Kas Madis söandab nõnda filmida? Ei, ma ei tee nii mitte mingil juhul, vandus ta endale, kuid samal ajal teadis, et just nimelt nii ta teebki. Pasunakoori asemel hakkavad mängima viiulid…
Kohv kees üle. Madis haaras kätte paberinuusti, kõrvetas sõrmed ja kallas valmis kohvi hajameelselt valamusse. Kirus ja vandus, viskas end selili diivanile ja jäi lakke vahtima.
Üks muutus toob kaasa teise: uueks Mareks Kersti enam ei sobi. Ta on liiga kindel, liiga ilus, vilunud. Selline tüdruk niiviisi ei armu. Selline tüdruk võis vahest tõesti mõnda aega olla Jüri Rummu tubli kaaslane, kuid vaevalt Rummgi talle kestvalt midagi loeks. Aga on vaja armujat! Sünge lugu: üks leping tuleb jälle tühistada!
Madise silmade eest libises läbi sobiva vanusega naisnäitlejate galerii. Millist tal õieti vaja oleks? Leebemat, kohmetumat, kinnisemat. Ka naiselikumat – muidugi selle sõna vanemas, varasemas tähenduses, möödunud sajandite tähenduses, mil naiselikkuseks peeti emalikkust, malbust, kuulekust. Vähemalt see on hea, et Marel pole palju teksti, see osa ei nõua sedavõrd näitlejameisterlikkust kui just õiget tüpaaži. Mare peab oskama ilusti vaikselt vaadata ja pilku maha lüüa. Ja põlleservaga silmi pühkida ning imestada, üha imestada peab ta oskama. Kõrtsi ärklitoas võtab parun taskust kella ja see mitmeid inimpõlvi näinud vana kell lausa lummab Maret. Kellal helgivad inkrustatsioonid, numbreid asendavad sodiaagimärgid, tasakesi heliseb igal täistunnil Rameau’ menueti algustakt. Parun näitab kella Marele, annab selle tema kätte. Ja talutüdruk võtab selle peopesale õrnalt nagu linnupoja, kuulab ta südamelööke, imeb end pilguga kinni müstiliste loomaringimärkide külge: kui suur on ikka maailm, mis tema, Mare jaoks lõpeb enam-vähem oma valla piiridega; kui tarku ja imelikke inimesi elab maailmas ja mis imeasju nad kõik mõistavad valmis teha. La-la-la-la-lall, laulab ta pihus imemasin peenikesel klavessiinihäälel. Nüüd tõstab Mare pilgu parunihärra silmadesse – nii kurvad ja targad silmad, nii võõras veri… Teatud ajahetkeks on oma rahva kangelaslik poeg, vägev ja kardetud Jüri Rumm unustatud.
Oot-oot, keegi on midagi millalgi niimoodi vaadanud… Kes, kus, millal? Aah! See oli ju õige hiljuti, kusagil siinsamas… Ja Madis Kartuli aju restaureerib pildi riietur Maretist, kes hoiab pihu peal pesast kukkunud pääsupoega. Ta oli proovinud Maretit ühte pisiossa, kuid sinna ta ei sobinud. Aga siia. Jah, Mareti nägu sobiks hiilgavalt, paras jagu rumal ja vagune! Kui ehk teha katset? Ei, peame veel veidike aru.
Madise pilgu eest jooksevad mööda kümned ja kümned kogenud näitlejad, kuid Mareti, selle õmbleja nägu kipub teisi kõrvale tõrjuma. Äkki saab tõesti toime, sest peale kella imetlemise pole Maretil suurt midagi vaja osata. Jah, päris filmi lõpul vaatab ta taas seda kella; siis on see kingitus Rummu Jürilt, kellel käed raudus ja Siberi-tee hommepäev ees.
„Need on tähtede märgid, Mare. Mina vaatan öösi neid tähti ja kui nad siin kellal pimeduses säravad, siis tea, et mu mõte on sinu juures, kodumaa juures,” ütleb Rummu Jüri väga ilukõnelejalikult ja üpris ebahobusevargalikult. (Seltsimees stsenarist Sinirand, kas me peame siinkohal tõesti katarsisesse langema?)
Ja siis lisab Rummu Jüri veel midagi kellaosuti liikumise ja päikese ja maakera liikumise kohta: küll paistab päike kord ka meie õuele, Mare, kinni temast hoiame … ja nii edasi. Mare ei taha algul kella vastu võtta – tüdrukust võib aru saada – , kuid lõpuks võtab ometi. Võtab ja hoiab seda jälle peopesal, ning jälle laulab kell oma haprat koloratuurset fraasi. Mhmm – kui seal ärklitoas nende kahe vahel tõesti midagi juhtus, siis … siis poleks see lõppki enam nii puust. Päris mitmeplaaniline lõpp oleks.
Madis ohkab. Ta on teelahkmel. Kas ta julgeb sillutatud ja piiristatud maanteelt võpsikusse keerata? Oh kui hea, kui ma ei julgeks! mõtleb ta. See mõte aga ajab natuke naerma.
Ehk kutsuda Rein siia? Seda enam, et poiss kangesti tahab materjali näha, tööst rohkem osa võtta. Ega Madis ju keelakski, kui tal enesel kõik klaar oleks, aga oma kõhklusi ja kõikumisi on piinlik näidata. Režissööril peab iga asi täiesti selge olema, see on seadus.
Järjekordselt pani Madis kohvi vee keema ja helistaski teisele režissöörile. Tuleks homsete võtete asjus aru pidada, tõi ta ettekäändeks. Kümne minuti pärast lubas Rein Piiderpuu kohal olla.
Ja oligi.
„Tule aga tule,” ühmas Madis.
Rein kandis pehmet erkkollast sviitrit – mohäär on vist selle materjali nimi – , nii pehmet ja kassilikku, et tahaks seda silitada ning oodata, äkki hakkabki nurru lööma. Jalas olid tal sama värvi pehmed seemiskingad Rein jäi ontlikult ukse kõrvale seisma. „Liiga viisakas, liiga pai, liiga luru,” lausus Madis mõttes. Küll on raske sellist meest lõpuni usaldada!
Reinu põnevil pilk volksas kohe montaažilaua suunas, kuid kaval noorhärra suutis siiski oma huvi varjata. Nad rääkisid viivu homsetest ülesannetest: üks mees tuleks Tallinna filmilaborisse saata, võtku konjakipudel kaasa, ehk saab mõne karbi ilmutatud materjali varem kätte. Sant lugu, et me Saaremaal ei filmi, saadaks angerjat või siiga. Sama mees peaks ka loomaaiast läbi minema ja karu-asju klaarima. Varsti läheb neil karu tarvis – seda hirmsat elajat, kelle Sinirand välja mõtles ja ühte allalastava laega salakambrisse paigutas, kus see rõõmsal meelel ja seedimisele kahju tegemata vastalisi talumehi nahka pistab. Neid vastalisi talumehi aga pole Madisel kusagilt võtta. Seetõttu peavad nad välja selgitama, millega karu siin toita ja palju see maksma läheb. Räägitakse, et karud heal meelel helpivat tanguputru, ju tuleb järele kontrollida.
Räägiti veel üht-teist, kuid Rein mõistis, et seda võinuksid nad vabalt hommegi arutada. Siiski kirjutas ta kõik hoolsasti taskuraamatusse üles. Ka tema taskuraamat, nagu märkas Madis, oli üpris iselaadne. Selle kaanel ratsutas amatsoon punasel ratsul või juhtus seal midagi hoopis imelikku… Kust nad kõik sihukesed moekad asjad välja kougivad? Ja kuidas neil nende jahtimiseks aega jätkub? Edev rahvas see kinorahvas. Või ehk on just see edevus, et mina neid eputusasju nimme taga ei aja? Küllap mõtleb mõni jälle sedamoodi.
„Kuulge, teil hakkab vesi üle keema,” hüüatas Rein ja kalpsas akna juurde. „Ma kohe…” Ja läkski nii, et režissöör Madis Kartul ei pidanud sel päeval kohvist ilma jääma – Rein ajas asja korda.
Rein rüüpas koos Madisega, ta tegi endale poole kangema kohvi kui maestro, kuid võttis see-eest jälle poole väiksemad lonksud. Tunneb end, kuramus, nii vabalt, et suudab mängida sedagi, nagu ei tunneks ta end päris vabalt, tajus Madis ja otsustas, et laseb poisil veel natuke aega teadmatuses piinelda.
Ent Rein ei jäänud nõutuks: muidugi haistis ta, et täna talle midagi näidatakse, aga ju tahab Madis lihtsalt ta kannatust proovile panna. Pole häda, küll me juttu leiame! Ja Rein rääkiski Tallinna-uudiseid. Operaatori abi oli eile Tallinnast tulnud, oli seal stuudios koosolekul jõudnud käia. Vaarao olevat vägevasti müristanud, kutsunud häbiposti naelutama kõiki lavastajaid, kes tähtaegadest kinni ei pea, limiiti ületavad, eriti aga neid, kelle gruppides esineb joomist ja „ebamoraalse käitumise fakte”. Nii on see ikka, mõtles Madis. Sihukesed „ebamoraalse käitumise faktid” on kinotöös õige raskesti välditavad. Praegu, jumal tänatud, on asi siin siiski enam-vähem korras. Valgustajad küll jahmerdavad külapiigadega, aga sellest pole olnud veel suuremat ühtigi. Viinaga minevat asi ka teises mõttes üha kurjemaks, pajatas Rein. Kunstinõukogu needki liikmed, kes Bakchosega ise lausa sinasõbrad on, ei kannatavat nüüd äkki filmilinal napsiklaasi varjugi välja – pidavat kole ruineerivalt mõjuma…
„Paneme oma parunid ka kalja pruukima või?” mühatas Madis Kartul, ta mõtted aga olid mujal. Limiidi ja rahadega lähevad nemad ka lõhki, lepinguid on muudetud – oeh, pole kerge, pole kerge…
Loojuv
