alla võttis ja igal võimalikul juhul oma terava metallnurgaga Madise puusa tonksas. Siis vihkas ta veel lämbet õhtut ja alt kostvat lärmi. Kõige rohkem aga muidugi stsenaariumi ja iseennast.
Ta virutas laualt mahakukkunud filmiribale sussininaga. Riba tõmbus vingerdades rulli ja sisises nagu uss. Kõik tõmbub iseendasse rulli, sulgub. Suletud ring. Filmikunst, sa kuradi tselluloidmadu, aja, raha ja tervise õgija!
Ei klapi, mitte ei klapi stseen Rummu Jüri pruudi ja paruni vahel! Jumal tänatud, et see on proovirull, etüüd, mida ettevalmistusperioodil tehakse osatäitjate leidmiseks! Jah, aga mis kasu sestki: stseen tuleb ju varsti filmida, näitlejatega on lepingud sõlmitud. Aga kuidamoodi sa filmid, kui ei oska!
Aknalaual teekannus hakkas vesi keema. Madis segas endale uue tassitäie lahustuvat kohvi. Purk pidi ümber minema. Esimene lonks kõrvetas huuli.
„Mahlakad söödad,” torises ta poolvaljusti. „Sa oleksid pidanud oma mahlakate söötade juurde jäämagi. („Mahlakad söödad” oli olnud üks Madise esimesi filme. Populaarteaduslik.) Ei võta su hambad enam muud. Jah, oleks tulnud jääda filmide juurde silost ja põrsaste rahhiidist ja sõnnikuveost. Eriti sõnnikuveost, sest see siin laual on ju selge sitt!”
See iseenda kallal urisemine aitas mõnikord halva tuju korral, ropendamine tegi südame tahedamaks. Täna aga mitte.
Kurjalt kruttis Madis filmilõigu taas algusse tagasi, venitas helilindi logiseva helipea tagant läbi ja alustas vaatamist otsast peale. Milles on siis viga?
Paras jagu nokastanud parun taarub Rummu Jüri lemmiku järel trepist üles, kõrtsi ärklituppa. Mare valge pluusi seljal mängleb kena kontravalgus – see on üks kutsuv, meelitav laik. Ahvatlus, mis su vaesekese võrgupaeltesse peibutab. Varsti meelitatakse sind voodisse, sa heidad riided seljast ja oled samas neist siuhti! ilma. Mare haihtub kuhugi nagu magus-mürgine kailulõhn, sina leiad end paljalt voodist, uks on lukustatud. Jah, kõik on just nii, et võib alata see jant ümberriietamise, äravahetamiste ja põgenemistega, jant, mille lindilepanemiseks riik ja rahvas Madisele, va kartulile, väga suured rahad andis.
Nüüd tuleb paruni suur plaan. Madise jalg tõuseb pedaalilt, lint seiskub. Stopp!
Mnjaa – see suur plaan tuleb küll välja jätta. Parun on liiasti sümpaatne: pole ta mingi tiirane kõuts, tema pilgus on arukust ja nukrust. Madis tunneb sellele mehele koguni kaasa. See on ju nii mõistetav: milline vana ratsu ütleks ära kaertest. Kodus ootab sind su priske karüatiid, lapsed ja mured, Peterburi nõudmised ja talumeeste kaebused, siin aga naeratab noor valgepäine naine nii mõistvalt, lubavalt, kelmikalt… Palju sina, vana kronu, põduraks jäänud Casanova, selliseid naisi elus enam maitsta saad! Äkki on see siin viimane? Mahlakad söödad, muigab Madis kaasatundvalt. Pahasti käivad sinuga ringi, parunihärra.
Kui sa meid aga naerma ei aja, kui me mingit kahjurõõmu ei tunne, siis kaotab jant ju kogu mõtte. Kahjurõõm see magus asi ongi, mis tulevast vaatajat põnevusega jälgima ja parastavalt itsitama peab ärgitama. Pole seda, siis pole ka muud. Kas Kõrgessaar sai valesti valitud?
Madis kerib uuesti lindi tagasi. Vaatab veel ja veel.
Ei, Kõrgessaar teeb oma osa hästi. Hea näitleja on too vastik Kõrgessaar, keda Madis elus silmaotsaski sallida ei või. Tema numbris – kahetoalises (neid on hotellis ainult neli, ja Madis jagab oma ühetoalist montaažilauaga) olevat peegli äärel ei rohkem ega vähem kui kaksteistkümmend pisikest lõhnapudelit. Deodorant suukoopa jaoks, deodorant varba vahele, mingi lahus, millega hõõrutakse meelekohti – kaksteist pudelit tühipalja lõhnailu nimel. Ei tea, kas ta tilli ka millegagi topsutab? Kindlasti, kuidas siis muidu! Aga hea näitleja on Hjalmar siiski. Ja kui hea näitleja hea osatäitmine praegu Madise filmi ei sobi, mida peab see siis tähendama? Kurb vastatagi.
Filmimisel oli Madis nõudnud Kõrgessaarelt suuremat grotesksust, ta aimas õigesti ette, mis ohud on varitsemas.
„Aga see on juba isegi küllalt groteskne, et ma sellele lehmaneiule niiviisi järele ronin. Ma usun, et päris nii ei teinud ükski parun. Oli teisi võimalusi. Tüdruk mõisa kutsuda ja nõnda edasi. Aga kõrtsis, rahva silma all… Ei, see on liig,” oli Hjalmar end kaitsnud. Ning ega see vale olnud. Vaiksemalt oli ta lisanud, et mingil määral peab ta enda kehastatavast ka lugu pidama, teisiti ta ei oskavat. „Te näete seda monteerides ise,” lõpetas ta tol korral võrdlemisi ülbelt ja tupsutas niisutatud vatiga kõrvataguseid. See kõlas vihjena, et mina, sõbrake, olen mänginud sinust suuremate lavastajate filmides, küll mina juba tean. Ning praegu peabki Madis tunnistama, et paruni osa sobiks mis tahes korralikku filmi. Aga siia? Siis tuleb kogu stiili muuta. Jandisse pookida draamat. Neid asju on ülikeeruline kokku panna.
Madis rüüpab kohvi. Nüüd on see aga juba täiesti jahtunud. Ägedalt kummutab ta kohvitassi sisu valamusse, suskab juhtme uuesti kontakti ning jääb seejärel jälle Herr Baron’i silmitsema.
Paruni õhukeses närvilises suunurgas on peenekoelisust, midagi heas mõttes rassilist nagu puhast tõugu linnukoeras. Eks olegi parun eluaja linnukesi taga ajanud, kui möödunud sajandi naisterahvaste kohta seda hilisemat pilasõna kasutada. Ja Madis peab arvama, et parunil oli menu: küllap hakkas lihtsa talutüdruku pea sellisele mehele silma vaadates nagu iseenesest ringi käima. Vahest meenusid neiukesele jutud, et see või teine härra tõesti on eesti soost tüdruku ära võtnud. Seda ju juhtuski vahel.
Raske on kujutada mõisahärrasid. On olemas ammuloodud stambid, kuid need on ikka teatud määral lihtsustatud. Peale ülbete võimunautijate oli küllalt ka vabameelsemaid mehi, mõnusaid teadusearmastajaid, rahvaluulekorjajaid. Varasemast ajaloost teame Mannteuffelit, kes külameestega kõrtsis jõudu proovis, külapiigasid krapsas ja „Aiawite peergo walgussel” kirjutas. Ning hilisemaist ajalooürikuist ilmneb, et isegi viienda aasta revolutsiooni päevil mõnede valdade talupojad oma mõisnike kaitseks välja astusid. Raikküla mehed ei lasknud näiteks Keyserlingidele liiga teha, ja Kehtna, kust Rummu Jüri pärit, on ju peaaegu Raikküla külje all. Madis ei taha luua Rennenkampfi tüüpi standardmõisnikku. Aga mis saab siis, kui ta liialt sümpaatse krahvi annab? Pearežissöör Karl-Eero Raja ja kolleegiumi arvamus on etteaimatav. Kuid ega need kõrged hinnanguandjad kõige olulisemad olegi, vaataja on samuti harjunud krahvidega dell’arte tinglikkuse astmes. Selles laadis kavatses tema, Madis, ise ka algul filmi lahendada, nüüd ta aga tunneb, et mitte ei taha enam. Jah, aga kuidas talle endale selline Kõrgessaare poolt pakutav krahv meeldiks? Mis tundega ta seda kinos vaataks? Nähtavasti vihkaks, aga kuidagi ka kadestaks. Mingi matsikadedus lööks välja, nähtavasti on selline kadedus siiski veel geenides.
Nojah, aga mis siis sellest? See peaks kogunisti hea olema. Kõik järgnev pakuks niiviisi kena kahjurõõmu, sest kohe algab suurtramburai ja mõnitamispillerkaar: Peedi Mihkel, Jüri truu võitluskaaslane, organiseerib talle, vaesele hädasolijale, riided, muidugi valed, Rummu Jüri omad, mis kõigile hästi teada. Tema-mees tembeldatakse tuntud hobusevargaks, võetakse kinni, tiritakse omakohtu ette. Ja talumehed saavad härrat nüpeldada, nagu ühes vanas reheloos: „Ma olen saks!” – „Ah, teid on veel kaks!” ja nii edasi. Nalja saab, mis seda rääkida! Aga ikka on midagi viltu – see nali pole … jah, see pole nagu päriselt fair play, urahtab Madis nukralt.
Kõrgessaar pole tiirane kõuts, ta on oma lähenevat eluõhtut tunnetav tark mees, temast kiirgab koguni seda sisemist üleolekut, mida stuudio pearežissöör Raja toapoisis ja kõrtsmikus näha igatses, aga mida kuskilt võtta polnud. On viga Kõrgessaares? Või hoopis tüdrukus? Tüdruku ja tema suhetes?
Madis vajus mõttesse ja järsku ta teadis, kuidas seda stseeni teha võiks. Võiks ja peakski, et loomulik oleks. Kuid see teadmine võttis südame alt jahedaks; Madis plaksutas oma püksikummit ja tajus, et jälle ahvatleb miski teda libedale teele… Tuleks nii teha, et mõisnik meeldib Rummu Jüri pruudile Marele. Taevas ja maa! Mis alltekstid siin
