vähe oleks: trügides, nügides, mükseldes … Kas tuleb veel mõni sünonüüm meelde? Millal ometi soojemaks läheb? Miks ma selline külmavares olen? Kas leidub siin linnas veel mõni, kes minust rohkem külma kardaks? Mida nad minust mõtlevad, inimesed? Näiteks see noor neeger, kes mööda läks, nägu naerul, hambad valged, õhuke madrusesinel seljas. Neegrid naeravad nääriöös … Näe, buss tuleb. Proovida või mitte?
Ta proovis. Ta ei mahtunud ei selle ega veel kolme järgmise bussi peale. Ta ei solvunud ega kurvastanud. See oli elu. See oli tipptund. Rüsin, rüsina, rüsinat, rüsinasse … Kuidas te suhtute rüsinasse? „Aga suurtel teedel on kuulmatult löönud rüsinatund. V. Beekman.” Aga küllalt, küllalt, küllalt – tahan koju.
Ta seisis, ta ootas. Teda ei märgatud. Teda ei kõnetatud. Keegi ei näinud ta nägugi. Ta ei pakkunud kellelegi huvi. Tal polnud aimugi, mis teda ees ootab. Ta seisis väikese vabariigi liigsuureks paisunud pealinna südames, tuhandete teiste tänavale tulnud inimeste tumedas talvemassis, õhtupimedikus, paksu rõivapolstri all. Ta oli ilmetu ja anonüümne.
Viimaks sai temagi bussi peale, ekspressliinile. Tal vedas: ta sai endale seisukoha tagumisse nurka ja teda pigistasid ainult kaks võhivõõrast inimest, kusjuures mõlemad olid naised. Talle ei meeldinud ikka veel seista täiskiilutud linnatranspordis võõraste meeste vahele litsutuna. See oli tema meelest amoraalne, kuigi ammu olnuks aeg harjuda. Mõnikord oli ta lihtsameelne ja mõtles nii: ühiskond peaks olema nii rikas juba küllalt, et võimaldada oma kodanikele ka tipptunnil transpordis istekoht saada. Aga arvatavasti oli riigil tähtsamaidki muresid. Ilmselt olen ma liiga nõudlik. Mul pole aimugi, kui palju läheb riigile maksma minu vedamine kodunt tööle ja töölt koju. Ilmselt maksab riik mulle kogu aeg peale.
Bussisõidust ja riiklikest muredest sai küllalt. Naine surus nina vastu klaasi. See oli jäätunud. Nina muutus kohe külmaks. Klaas ei peegeldanud midagi. Ta mõtles kirjandusest. Kui mõni kirjanik peaks mind kirjeldama, siis ma teda ei kadestaks. Kuidas kirjeldada meid, hämarate tipptundide naisi, kelle käte otsas ripuvad pambud ja kelle nägu pole näha? Kuidas tekitada meie vastu lugejahuvi? Kuidas tutvustada lugejale naist? Autorile kõige soodsam ja lugejale kõige huvitavam oleks vist kohe algul oma naistegelast tutvustada mingis situatsioonis, kus midagi varju ei saa jääda. Duši all näiteks. See oli rumal mõte. Ta hakkas mõtlema kasukanööbist. Kasukanööp hingas kulinaariakaupluse rammusaid lõhnasid, kogus jõudu, naeratas, tõusis lendu ja hõljus troopikasse. Naine naeratas omaette. See oli hea süžee pojale õhtujutuks. Siis tajus ta, et bussis toimub juba mõnda aega midagi ebaharilikku ja et see on viimati koguni temaga seotud.
Ta lülitus bussi tagasi. Näha polnud praktiliselt midagi, kõikjalt tumendas vastu talveriiete tõsine karedus, vaid siin-seal helendas mõni põsesarn, välgatas üksik udune prilliklaas, kikitas kellegi härmas habe. Küll aga oli kuulda bussihääli. Nagu ikka, leidus selleski bussis paar tüüpilist tädihäält – sealtpoolt tarkust ja ahvatlusi. Seekord rääkisid need igaveselt korduvatena tunduvad hääled tursast ja tursamaksahaigusest. Miks just tursast? Aga millest siis veel? Itaalia balletist või helkivatest ööpilvedest? See olnuks märksa jubedam … Ei, kõik oli õige, kiledad tädihääled rääkisid sellest, mis nende kohus – tursast, vorstist, võist, kohviubadest, sinepist … Nagu ikka, olid hääled rahutud, ahned, pahaendelised, nagu võiks iga hetk oodata kohutavat näljahäda. Tõsi küll, kauplustes tekkisid hooti mingid raskesti seletatavad defitsiididekaadid, need vaheldusid ja andsid jutuainet, aga näljast oli asi küll väga kaugel.
Kile kahekõne moodustas bussihelide eesliini, selle sõjaka frondi. Muu oli foon, tasane tagala, vaid harva kandus kuulatajani mõni muu sõna, mõni torin, mõni naer. Aasta-aastalt oli linnatranspordis vaiksemaks muutunud. Võib-olla lõi välja rahvuslik joon? Aga linnas ei elanud ainult eestlased. Või oli tegu rüsinatunni psühholoogilise toimega? Mida tihedamalt üksteise vastu pressitud, seda kinnisemaks inimesed muutusid. Nad teesklesid, et ei märka naabrit. Piirdistantsid olid lõhutud, kaitserefleks asus tööle. Vaid harva võis aimata plahvatusohtlikke pingekoldeid. Plahvatusi peaaegu ei juhtunud.
Naine hakkas juba arvama, et oli ennast eksitada lasknud, kui märkas samas lõugade, kraede, sallide, küünarnukkide, portfellinurkade, rindade ja selgade tihnikus mingit sähvatust. Ta võpatas – need olid silmad. Keegi seiras teda üksisilmi. Mitte midagi peale silmade, mis tulistasid teda läbi rüsinakoopa mingi mürgist värvi (tumerohelise? punalillaka?) vihakiirega. Kõige hullem – need silmad ei pilkunud. Naisel hakkas jube. Aga samas liigutas ennast üks turi ja sulges tulejoone.
Naine keeras pea tagasi akna vastu. Surus nina vastu jäist klaasi ja hoidis hinge kinni. Teda valdas ebausklik plikahirm. Kes see võis küll olla? Mida ta tahab? Hull? Maniakk? Bandiit? Vägistaja?
Buss keeras sellal kesklinna ristmikult laia magistraali hakule. Rappumine ja loksumine muutusid vaiksemaks. Pool koduteed oli seljataga. Naine rahunes. Kõrvetav pilk näis nüüd meeltepettena. Paljugi, mis! Tegelikult juhtub iga bussisõidu ajal midagi, mis üht korda teisest eraldab ja natuke aega meeles püsib. Päeva või kaks, nädala või enamgi. Üleeile pakuti talle näiteks istet. See oli sündmus, see pidi kauaks meelde jääma. Detsembri lõpul suudles ilus paar teineteist avalikult, aga väljakutseta. Ja nii edasi. Linlase asi, tal on vaja teravaid muljeid ja elamusi. Kui neid pole, siis mõtleb ta need ise välja. Võib-olla polnudki mingit pilku, võib-olla olid kellelgi lihtsalt sellised mürkjad nööbid?
Aga just siis toimus bussis mingi plahvatus. Või midagi sellist. Naine kohkus taas, tõmbus kössi, jäi pingsalt kuulama. Tädid rääkisid kaladest ja kassidest. Ühe tädi kass sõi ainult hõbeheiki, teine nõudis keedetud lesta. Aga just siis, kui tädid hakkasid rikutud kasse hukka mõistma, paiskus üle bussi uus plahvatus. Tegelikult oli see väga kime ja väga vali karjatus.
„Seltsimehed!”
Säärast hüüatust ei kuule argipäeviti just liiga tihti. On sügav rahuaeg, seltsimehelik küünarnukitunne saadab inimesi loomulikult tööl ja kodus, leivapoes ja ekspressbussis, teleekraanil ja raadiolainel. Ainult et sõna „seltsimees” tarvitatakse kas siis pidulikel või murelikel puhkudel ennekõike, argisaginas haruharva. Nüüdki mõjus see niimoodi, et kõik muud hääled vaibusid ja vakatasid. Isegi bussimootor näis diskreetsemalt mürisevat. Vaikus püsis kaua. Viimaks kostis meelekindlusest vibreeriv naisehääl:
„Kas keegi vajab arsti? Arvestage, et ma olen siiski ainult günekoloog …”
„Arsti? Haa! Arsti? Keda te siin mõnitate, kodanik?”
Kime hääl kostis kusagilt bussi keskelt. Taganurgas seisev naine arvas millegipärast, et nüüd hakatakse kõnet pidama.
Tal oli õigus.
Buss sõitis oma teed, rahvas vaikis, hääl kõneles. See oli natuke veider kõne, pärit nagu mingist teisest ajast, kohast või olukorrast, aga vähemalt alguses kuulasid kõik tähelepanelikult. Ka need, kes keelest aru ei saanud. Intonatsioon on mõnikord ilmekam sõnadest.
„Seltsimehed!” hüüatas kime tenor veel korra ja jätkas raksuvas rütmis. „Vaadake ringi! Mõtelge järele! Kuhu te sõidate? Väikekodanluse hukutavasse rappa, roosa seinalambi ja lääpas susside poole! Seltsimehed, ma tsiteerisin üht poeeti, ja poeet oli õiglane, kuna ta oli proletariaadi poolt! Maha lambivarjud ja viltsussid! Ja nüüd, seltsimehed, vaadake seda daamikest seal! Vaadake! See daamike kannab kasukat, sel ajal kui kogu meie suur maa enneolematult! Ma olen veendunud, et ta ei oska oma asjadeihaluses teha muud, kui kasuka alla veel viis villast kampsunit sokutada! Riietage ta lahti, et selles veenduda! Sel ajal kui vaenlane ei maga! See daamike kannab silmnäol mingit häbitut kapuutsi, millest loodab, et see suudab teda meie paljastava pilgu eest varjata! Asjatu lootus, kodanik daamike! Vaadakem teda ja tundkem ühiselt kõrvetavat häbi! Tema ja enda pärast! Päevil, mil meie mehised polaaruurijad võib-olla absoluutselt kõigil poolustel! Ja ometi annavad nad teateid! Päevil, mil ilmastikutingimused juba
