kuhu on võimalik lootusetult ära eksida, kannab ikka veel nime „Gnoom”!”
Selle monoloogi vältel oli fooride rohelise laine harjal kanduv „Žiguli” jõudnud Mustamäe ja Lilleküla piirialadele eramutsooni. Daume tõmbas hinge, valmistus jätkama, paiskus aga samas täiesti ilmsüütult vastu esiistet. Pidurid kriiksusid ja kiljusid, Daume kaotas viivuks teadvuse. Või midagi sarnast. Ta teadvust puudutas midagi jubedat ja külma, riivates koguni kallihinnalist halli ajuollust, meenutades Daumele, et temagi on surelik. See tundus võimatu. See polnud ainult võimatu, see oli solvav. Nii solvav, et Daume ajas enese kohemaid väärikalt sirgu ning kohendas piipu. Polnuks tal seda suus olnud, oleks ta ilmselt keele otsast tüki ära hammustanud. Ja olekski sellega üks talent otsa saanud, paljud kaunid rääkimised rääkimata jäänud.
Auto lohises heledasti kiljudes veel mõned meetrid edasi. Siis nägi Daume, kuidas otse üle kapoti kargas kergelt ja vihaselt mingi tume kogu. Känguru, mõtles Daume täiesti siiralt. Miks mitte, täpsustas ta, šokiseisundis võib ka känguruid näha. Miski inimlik pole mullegi võõras. Aga ei, see polnud känguru, see oli nooruk või poisike. Auto peatus, imekombel jätkus taas Daume elegantne elu, ta kirgastunud pilk fikseeris kohe maalilise vastuolu tolle kargaja riietuses: vatikuub ja viigipüksid. Ning sonimüts! Jah, ehtne nupuga kollkiprisoge. Ning Daumele kangastus hetkeks lapsepõlv, kangastusid pikad järjekorrad ühe staadioni kassade ümber, ning tema ise, väike priske poisike, kes rõõmsalt ja energiliselt müüs täiskasvanud jalgpallihaigetele kokkuostetud pileteid: viis, kümme, mõnikord enamgi. Vaheltkasu oli sümboolne … Daume sai nüüd lõplikult aru, et surm oli mööda läinud, järelikult polnud surma praktiliselt olemas, vähemalt tema jaoks mitte. Ta tõmbas kopsud õhku täis, lõi selja veelgi sirgemaks, aga siis vajusid ta näolihased veel kord alandavalt tölli. Sest soni lähenes nüüd autoaknale, valge ninaots litsus end vastu klaasi, sisse vaatasid pungis silmad, mustad ja vihkavad nagu sügisöö. Need nagu polnudki siit-ilma, siit-aja silmad, taas näis Daumele, et elu jätkumine on küsitav. Ta istmik tõmbus tuliseks. Ta valmistus armu paluma. Ta oli valmis loovutama oma diplomaadi kõige hea ning paremaga, mida see sisaldas. Siis aga raksasid läbi udukindlate klaaside, läbi häirimatult uneleva svingirütmi veidrad sõnad:
„Pursuid ja ärimehed paksud! Tsilindrid peas! Ja auto nikeldet! Teid varsti karistab proleedi pahklik kämmal!”
Aknaklaasidele toetusid sinakad rusikad, mitte eriti suured, ent väga nukilised. Aga järgmisel silmapilgul oli viirastus kadunud.
Mees rooli taga ei lausunud silpigi. Ta ei reageerinud üldse mitte kuidagi. Ta sõitis lihtsalt edasi. Tal olid raudsed närvid. Daume hindas seda asjaolu lugupidamise ning kadedusega. Tema ise oli kahjuks siiski liiga tundlik, liiga hell. Nüüd oli ta jutusoon ehmatuse tõttu hoopiski kinni kuivanud. Ta niheles tükk aega, enne kui söandas häält proovida. Ega see eriti kähe küll olnudki. Ta ütles:
„Kurat küll.”
See oli hinnang vahejuhtumile. See oli tunnustus juhile. Sellest aitas. Daume tõmbus endasse. Tema ei saanud teisiti, ta pidi veel kord sellele kängurule mõtlema. Kust ta küll selle anakronistliku, selle lefiliku sõnavara võttis, kust tuli see poeetiline atakk à la Erni Hiir või Vladimir Majakovski? Nagu ma asjast aru saama pean, olen mina, Raik Daume, Pursui suure tähega?! Daume üritas muiata, irooniline olla. Oli ikka lugu küll … Aga noh, mis sa hullu käest ikka nõuad. Hull pidi see kargav ja deklameeriv känguru kindlasti olema. Kust ta tuli, kuhu läks, mis ta eesmärk oli? Aga õige pea kustutas Daume kargaja meelest. Nii oli lihtsam. Maailmas oli siiski veel küllalt palju salapärast, liiga palju mõistatusi, reaalne elu aga tahtis elamist, enesetunne turgutamist. Juba tuksuski Daume süda üsna ühtlases rütmis, veri ringles häireteta, näolihased allusid taas tahtele. Ainult hääl ei väärinud veel usaldust.
Autoomanik polnud muide ikka veel sõnakestki lausunud. Ta istus rooli taga, selg jäik. Sihuke natuke üle keskmise kasvu mees. Äkki oli ka tema hull? Või kurttumm? Ei, hullud ja kurttummad ei saa juhilubasid, mõtles Daume, vajus istmepehmusse ja süvenes endasse.
Mustamäele oli ta sõitnud paar tundi tagasi tollesama tumepruuni „Volgaga”, mida eriti hämaruses võis vabalt ka mustaks pidada. Sõit oli ametlik, sellele eelnes kokkulepe telefoni teel. „Volga” koos Ainiga (terane noormees, kes vähe rääkis ja palju meeles pidas) minema lasknud, läks Daume otseteed juhataja kabinetti. See asus hämarate laokatakombide tupikus, oli aga sisustatud hubaselt, koguni maitsekalt. Kahes seinas kõrgusid sektsioonid, tumetõsised nagu mõne tippjuhi tööruumis. Raamatuid riiulitel polnud. Neid asendasid tillukesed Vigrid ja Miškad, suveniirid unustamatust olümpiasuvest. Kohe tuli ka juhataja ise. Ta osutus nooreks huvitavaks daamiks nimega seltsimees Karjagina, Tatjana Petrovna. Juhataja oli sale nagu iluvõimleja ja jahe nagu telediktor. Valgest kitlist õhkus absoluutset ja äraostmatut ametlikkust. Moodsad saapad kiiskasid ja kriuksusid nagu polgukomandöril, kel tuleb inspekteeriva kindrali ees oma vägede head taset tõestada. Nii oli see algul, esimestel minutitel … Ka Raik Daume käitus algul jahedalt, riiklikult, natuke väsinult. Nii oli vaja.
Raik Daume oskas inimestega asju ajada. See oli ta elukutse. See oli ta hobi. Eriti edukalt oskas ta enda meelest asju ajada huvitavate daamidega. Peale hääleomaduste oli tal veel mõndagi varuks.
Muuseas oskas ta naeratada. Mitte niisama lihtsalt, vaid igal elujuhtumil erinevalt. Ta polnud pedant ega teadnud loomulikult oma naeratuste või nende kombinatsioonide üldarvu, aga kuskil saja ringis pidi neid vist siiski olema. Nüüd mängis ta mõnda aega jahedusemängu, siis aga valis sobiva hetke ja pakkus välja ühe kõige töökindlama variandi. See oli natuke nõutu, natuke jultunud, õige pisut sensuaalne ja samas siiralt võluv naeratus. Ei vähimatki labasust! Veel puudutas ta ühel täpselt teadaoleval miimilisel hetkel oma helepruuni habet ja köhatas. Oh, ta oskas palju. Elu ja amet, tungid ja tahtmised olid teda hoolikalt lihvinud.
Tatjana Petrovna Karjagina silmist luges ta välja, et naeratus oli korda läinud. Naeratus hakkas oma tegu tegema, ametlikkuse jääd sulatama. Jah, pole midagi veenvamat kui ootamatu naeratusekiireke riiklikult väsinud näos. Edasi laabus kõik lihtsalt. Daume toetus soodsale detailile, et kauplusejuhataja oli astunud oma kabinetti koos inimese parima sõbraga, kes oli õnneks alles mõnekuine kutsikas. Muidu poleks Daume söandanud seda Nerot nii familiaarselt silitada ja sakutada, sest lõbusast karvapuntrast pidi kasvama toekas lambakoer, üksildase vastutava naisterahva koduhoidja ja kaitsja. Tatjana Petrovna üksildus läks Daumele loomulikult hinge ja ta jutustas talle traagilise loo oma taani dogist, kes alles kolme nädala eest oli trammirataste all hukkunud. Daume luiskas siiralt, kargelt ja õrnalt, ilma et silmgi oleks pilkunud. Koerad on alati inimesi ühendanud. Sulas üles viimne kirme ametlikkuse jääkoorikust.
„Kuidas teie koera nimi oli?” küsis Tatjana Petrovna kaastundlikult ja laskus tugitooli. Saapad lakkasid kriuksumast, tõmbusid armsalt kokku ja muutusid pilkupüüdvaks detailikeseks.
Daume tõstis kurva pilgu kauplusejuhataja põlvedelt ja ütles tasa:
„Nii imelik, kui see ka pole, oli mu koera nimi … Nero.”
„Oi,” ütles Tatjana Petrovna ja silitas kaitsvalt oma kutsikat.
„Kuidas te nii hästi vene keelt räägite?” küsis ta pärast.
„Olen oma erialal praktiseerinud ka väljaspool Eestit,” vastas Daume.
„Teil on vist keelteannet … Mina õpin eesti keelt, küll on raske.”
Nii algas kokkulepitud vestlus tassi kohvi taga. Kohv polnud mitte harilik, vaid Brasiilia lahustuv. Vestlus kulges lobedasti, naljaga pooleks, kusjuures Tatjana Petrovna üritas mitmel korral tõesti eesti keeles rääkida. Daume julgustas teda igati ja lisas, et ega tema räägi näiteks soomet või lätit sugugi paremini. Viimast oli talle õpetanud lätlasest vanaisa, rahu tema põrmule.
Väljas
