Uued rõõmud, uued võidud kangastusid horisondil, puhusid talle läbi veepladina paljutõotavaid fanfaare, panid ta laulma laulukesi, mille ta kohemaid ära unustas, et jälle uusi lõõritama hakata. Kahe rinna vahel plinkis tilluke kuldristike, naise ainus kehakate sel hügieenitunnil. Ristike väreles elamise lihtsast rõõmust, ristike hüples mingite ähmaste, ent paljutõotavate tulevikumiraažide taktis, et seejärel tuksuda kaasa uuele rütmile, uuele laulule, mis sündis siin duši all niisama lihtsalt, nagu kookonist saab liblikas. Liblikas ei küsi, kust ta tuli, kuhu läheb.
Silmad kinni, juuksed pahmakana poolel näol, väänas Tiina oma ilmekad huuled mingisse blaseerunud grimassi, punnitas ümara kõhu ette, upitas küünarnukid õieli ning hakkas häälele karedust andes rockirütmis möirgama:
Mida sa vaatad, võõras mees?
Kas pole mina nüüd sinu ees?
Mida mõtled, võõras, nüüd veel?
Tee siis seda, mida teeb üks
meeeeeeeees!
Tiina oli majas üksi. Ta võis endale kõike lubada. Ta võis olla nii lapsik, kui tahtis. Ometi kohkus ta viimasest kähinast isegi, jäi vakka, kuulatas veepladinat, imestas oma imelikku tuju, muigas, raputas pead, muutus taas malbeks näkikeseks ning sukeldus vaiksesse kümblusmüsteeriumisse. Aga viimane improvisatsioon jäi millegipärast meelde. Tema meelest oli selles midagi.
Kes ta siis oli, see kümblev Tiina, kas estraadilauljatar, poetess või koguni kompositsioonisaladusi tundev noorik, nagu neid tänapäeval aeg-ajalt isegi keskkoolitüdrukute seas ette tuleb? Ei see, teine ega kolmas. Ekslikult võis teda pidada lihtsalt üheks meie päevade nooreks väikekodanlaseks, sest mitmed märgid (muretu ellusuhtumine, üleolev hoiak energia kokkuhoidu, viietoaline eramu, kuldristike rindade vahel, sagedased veeprotseduurid, mõttelagedad laulukesed) näisid lausa seda rõhutavat. Paraku pole aeg enam nii üheselt lihtne, et kõike ainult väliste märkide järgi klassifitseerida. Pigem võime juba ammu uhkuse ning hämminguga kinnitada, et meie aeg on niivõrd komplitseeritud, et väikekodanlane hakkab ka väliste näitajate osas jänni jääma. Tänapäeval elab nii mõnigi põhimõtteline ja paadunud väikekodanlane, kes ei loe ilukirjandust ja mõtleb enamasti ainult hoiuarvest või Tšehhi kristallist, hoopiski kehvemates tingimustes kui mõni tööeesrindlane või tagasihoidlik kultuuriväärtuste looja. See on tähelepanuväärne ajamärk. Protsess jätkub. Muidugi, kahjuks esineb veel ka tööeesrindlasi, kes ei taha kuidagi ilukirjandusega tutvuda … Mis aga Tiina Rekisse puutus, siis polnud tema ei enda ega teiste arvates isegi mitte potentsiaalne väikekodanlane ega isegi mitte usuliste eelarvamuste all kannatav noor inimene, kuigi ta kümbles Soomest pärineva defitsiitse kahhelseina foonil ja kandis kaelas kõrge prooviga kuldristikest. Tiina oli kõrgema haridusega ajakirjanik, ajalehe „Reibas Sõna” korrespondent ja täitis kohusetruult mitmeid ühiskondlikke ülesandeid. Keskkütte, sooja vee ning muude hüvedega maja aga, mille seinte vahel ta ennast nii hästi tundis, oli ehitatud armastava abikaasa Voldemari isiklike säästude ning kuldsete käte abil umbes siis, kui Tiina võis olla kaheteistkümneaastane. Armastust ei saa süüposti seada. Kui ta märkas, et oli hakanud tasasele leskmehele meeldima, oli juba hilja vastu punnida. Voldemar oli küll vaikne, ent väga visa. Ta oli nimekas raadiomees. Tema spordireportaaže hindas kogu vabariik. Ja üldse meeldisid Tiinale vanemad mehed märksa rohkem kui lohaka diktsiooni, määrdunud teksaste ja pidetu pilguga eakaaslased. Peale selle jumaldas Tiina seda, kui mehed olid geniaalsed. Noorte poiste puhul ei saa sellest kunagi aru, kui tegu pole just tippsportlase või rockikuningaga. Aga kui geniaalselt oskas V. Rekk mikrofoni sosistada: „Niisiis, seis on üks-üks, aga kui kauaks?” Algul võttis see külma judinad turjale. Tõsi, nüüd pidi Tiina endale tunnistama, et abikaasa kitsalt erialase geniaalsusega oli ta kuidagi liigagi kiiresti harjuda jõudnud. Viimasel ajal jättis see isegi nõks tuimaks. Geniaalne küll, aga pidevalt komandeeringus. Ja kasvult kah mitte lausa vägilane. Ning näonahk kuidagi kahtlaselt kollakas … Aga ei, need olid inetud, need olid alatud mõtted, need tõrjus Tiina endast vihaselt eemale.
Vesi sulises. Tiina oli vaikseks jäänud. Tiina mõtles. Kui Agatha Christie töötas enamasti vannis istudes, siis Tiina Rekk töötas tihtipeale duši all seistes. Erinevalt kuulsast inglannast ei saanud ta seejuures kirjatarbeid pruukida. Ta lihtsalt mõtles. Algul lause, siis teine, siis kolmas – ja oligi materjal valmis mõeldud. Kirja võis selle hiljem panna. Kui aega sai. Kui tuju tuli. Kui tähtaeg kummitama hakkas.
Vesi sulises. Materjal valmis.
„SISUKALT JA PROBLEEMIKÜLLASELT,” mõtles Tiina Rekk. Vasakusse kõrva sattus vett, ta keksis natuke aega ühel jalal. Kõrva tühjaks raputanud, mõtles ta ümber. See pealkiri ei kõlvanud. See oli mage stamp. Pealkiri pidi olema võimalikult geniaalne. Infouputuse all ägav lugeja ei heida pilkugi materjalile, millel on mage pealkiri. Nii arvas ka „Reipa Sõna” peatoimetaja. Tiina oli aus naisterahvas, geeniuseks ta ennast ei pidanud. Naised ei tohigi geniaalsed olla, neile piisab võimekusest. Vähemastki. Aitab, kui oled nutikas. „HÜVASTI, PIMEDAD AKNAD,” mõtles Tiina Rekk ja jäi rahule. Pealkiri oli nüüd olemas. Raudselt! Edasi läks kõik lobedasti: „Mitmeid aastaid jäid talveõhtutel pimedaks tehase „Retort” klubi aknad. Põhjendusi loomulikult jätkus. Puudus kvalifitseeritud klubijuhataja, riknesid kütteseadmed, valitses käegalöömise meeleolu.” Tiina kortsutas kulmu. Vesi solises. Materjal oli senimaani piisavalt printsipiaalne ja meeldis talle. „Aga sel aastal on kõik muutunud. Pärast põhimõttelist parteikoosolekut remonditi klubiruumid, uuendati loosungeid, osteti inventari ja kutsuti tööle noor spetsialist Aigi Humal. Lühikese ajaga suutis Aigi enda ümber koondada entusiastide aktiivi. Lausa fantastiline, kuhu küll ei jõua A. Humal üheainsa õhtu vältel! Ta külastab kõikide ringide tööd ja innustab teisi. Toimuvad põnevad üritused: diskoõhtud, tantsuõhtud noortele ja keskealistele, temaatilised ballid, tantsuviktoriinid ja nii edasi. Üks värvusdisko oli ühendatud kirjanik Oskar Kruusi poeesiaõhtuga. Edu ületas lootusi! Loodi koguni operetiring, mida koos Aigiga juhendab kogenud lavastaja Uku Grenz. Esimese avaliku esinemisena oli ringil kavas Lehàri operett „Nahkhiir”. Pimedate akende aeg on möödas. Tehase direktori kt. A. Rusi arvamus: „Oleme esimene tehas vabariigis, kes on suutnud lavastada nii nõudlikku žanri nagu „Nahkhiir”. Minu sooviks oleks, et järgmisena lavastataks „Savoy ball”. Ka plaanitäitmine pole oluliselt halvenenud. Toetan igati!”” Tiina mõtles järele, asendas Lehàri Straussiga, kuigi polnud ka selles päris kindel. Helilooja tuli pärast ENE-st täpsustada. Täpsustada tuli ka direktori sõnavõttu, see kõlas natuke harjumatult. Jäid veel fotode allkirjad. „Klubihoone aknad talveõhtul. Lõbusas diskohoos. Episood operetist „Nahkhiir”. Osades: Uku Grenz ja Aigi Humal.”
Oligi päevatöö praktiliselt tehtud! Tiina keeras vee maksimumile, heitis pea selga, sulges silmad ja hakkas laulma.
Mida sa vaatad, võõras mees?
Kas pole mina nüüd sinu ees?
Mida mõtled, võõras, nüüd veel?
Tee siis seda, mida teeb üks
meeeeeeees!!!
„Ei, prouake! Komnoor nii madalale ei lange!”
Tiina muigas. Imelikke asju võib veevulinast kuulda. Temaga juhtus see nüüd esimest korda, aga paljureisinud Voldemar teadis rääkida, et mitmetunnise lennusõidu ajal võib monotoonne mootorimüra tekitada kõikvõimalikke kuulmishallutsinatsioone. Tiina ringutas, silitas hellalt oma suuri rindu ja vastas hallutsinatsioonile õpetlikult:
„Me kõik oleme komnoored.”
„Meid eraldab mu klassiraev!” vastas hallutsinatsioon aega raiskamata. Tiina avas silmad ja kivistus.
See polnud hallutsinatsioon. See oligi võõras mees. Ta seisis vannitoa uksel, väike, vihane, nurgeline, imelikult riides. Ta pilk ei tõotanud head. Kõige ohtlikum, et selles polnud seksuaalset erutustki. Ometi oli Tiinal selge, et tegu on maniaki või koguni
