silmad olid kuidagi kivistunud. Igatahes ei näinud ta suurt midagi. Või oli see vanniaur, mis segas sissetungijat täpsemalt nägemast? Ainult sonimüts, vatikuub ja silmad. Mõne aja pärast eristasid ta kivistunud kõrvad siiski läbi veekohina kilavat tenorit. Tiinale tundus algul, et sissetungija on samuti (eneseõigustuseks? rituaalitäiteks? mõnituseks?) laulma hakanud, aga varsti sai ta aru, et teda sõimati. Tiina oli mõnikord varemgi sõimata saanud, niimoodi aga mitte kunagi. See oli erakordne stiil.
„Mittetöised tulud! Spekulandid! Ideed on reedetud! Manifesti vaja! See maja rekvireerida! Kakskümmend kaks null null! Siia tuleb aviokirjaoskamatuse vastu võitlemise staap! Jäisele platsile, poodiumile isend kahhelkambrist! Töörahva õiglaskarm tribunal! Põlg saatku sind! Vannikesed! Dušikesed! Porgandpaljad pursuiprouakesed! Kodanluse kõnts ja sete! Seda ajal, mil kogu maailma sepitsejad! Mille eest võitlesid taadid ja velled! Avaldan põlgust, kannan maha!”
Vägeval, looduse poolt kõmisevate saalide ja hiigelväljakute jaoks loodud kimatenoril oli vannitoas nii kitsas, et juba esimese röögatuse järel lendas klaasriiulilt maha šampoonipudel. Karjatuste ja needmiste sekka kostis edaspidi regulaarselt purunevate nipsasjade klirinat. Viimasena kukkus põrandale riiul ise. Tiinal oli tunne, et see kõik sünnib teises ajas, kellegi teisega, aga samas ikkagi temaga ja et halastust ei ole. Kuigi see sissetungija oli vaieldamatult üliohtlik, käitus ta hullumeelse kohta vägagi asjalikult. Pärast viimast röögatust ja viimast klaasiklirinat sülitas ta põrandale ning ütles karmilt:
„Purune, kipselevantide tsitadell!”
Nüüd läheb siis lahti, mõtles kivistunud Tiina. Ta püüdis suud paotada, püüdis naeratada, kas paluvalt või liiderlikult või ükskõik kuidas, aga kivihuuled ei allunud tahtele. Kinnisui, läbi hammaste, läbi kurgunaha püüdis ta siiski enda kaitseks sõna võtta.
„Ärge arvake, mina pole kõigega nõus! Võtke kõik, mis tahate! Mina ei poolda ka eraomandit, ausõna! Mu sõrmus on köögis suhkrutoosis! Tehke minuga, mida aga soovite! Ainult ärge tapke! Ma olen ju veel nii noor …”
Vatikuues külaline ei saanud midagi kuulda. Palve jäi hääletuks, vesi kohises kõrvulukustavalt. Mees põrnitses Tiinat.
„Mina ei tapa. Mina ei vägista. Mina ei röövi. Mina ei maga paljaste prouakestega nende buduaares roosa lambivarju paistel,” teatas ta valju häälega. „Mina võitlen! Mu jõud on mu sõnas ja tahtes!” sosistas ta hingeldades. „Mind reedetakse igal sammul, aga mina ei alistu!”
Imelik küll, ta oli Tiina kaebusi siiski kuulnud. Aga ta jutt nii nii segane, ta pilk nii jube, et Tiina uskus: veel hetk, siis tuleb päästev minestus ja ta kukub. Kukub, kuhu juhtub, aga mis siis. Ent kivikujud ei kuku kuigi lihtsalt. Tuli edasi seista. Aga siis pöördus sissetungija vastu kõiki ootusi minekule. Veel korraks vaatas ta üle õla.
„Ja mida te laulate, daamike duši all? Mida? Amoraalseid laulukesi! Lääne mõju! „Saaremaa valssi” tuleb vabal ajal laulda või siis „Katjušat”!”
Ütles – kadus. Haihtus aurupilve, paugutas ükshaaval uksi, jättis järele ainult veekohina. Vesi uhtus Tiina jäika ihu, kananahale tõmbunud liikmeid. Vesi oli nüüd taas tema liitlane, vesi äratas ta lõpuks kivikrambist.
Ta astus aeglaselt vannist välja, sulges aeglaselt kraanid, kuulatas tükk aega vaikust, kahinaid, torustikukorinaid, koristas siis kohmetute kätega suuremad klaasikillud pühkmepange, mõtles järele ja hiilis kikivarvul kööki. Suhkrutoos oli alles. Sõrmus selle sees samuti. Ainult sõrme see hetkel ei mahtunud. Sõrm oli ikka veel kivine.
Siis hakkas Tiina naerma. Algul nagu kõheldes, nutuselt siis aga kerkivas helistikus, üha rõkkavamalt. Ta oli elus, terve, puutumatu! Ta alasti ja märg keha oli jäänud rüvetamata. See oli ilmselt õnn, arusaamatu vedamine, seletamatu lahendus. Maailmas oli veel palju saladuslikku. Ta naeris seni, kuni hakkas luksuma. Siis vajus ta taburetile ja surus küüned märgadesse juustesse. Ta märkas alles nüüd, et terve köögipõrand oli täis ta ilusaid märgi jälgi. Aga head polnud selles midagi. Kui nii võtta, oli sündmuses isegi midagi solvavat. Tiinale meenus üks ta lemmikraamatuid – Pierre Louys’ „Aphrodite”. See oli poeetiline hümn kurtisaanide raskest elust iidses Aleksandria linnas. Loomulikult ei soovinud ta olla kurtisaan, ent kibedust tekitas mõte, et tol kaugel kirglikul ajal poleks ükski nooruk niimoodi kümbleva kaunitari juurest lahkunud, olgu ta hellik õukonnaskulptor või toores meresõitja.
Ta tõmbas hommikumantli selga, lukustas hoolega välisukse, tõmbas kõikidele akendele paksud kardinad ette, läks telefoni juurde ja vajus mõttesse. Kellele sel tunnil helistada, kust lohutust leida?
Kui ta viimaks numbrit valima asus, ründas teda uus naeruhoog. Rumal ja põhjendamatu, nagu ta ka ise mõistis. Mis parata, küllap oli see lihtsalt hilinenud hüsteeriahoog.
„Reipa Sõna” peatoimetajal oli kolm asetäitjat. Energilisim neist oli Raik Daume. Ta istus oma kabinetis. Ta oli sel õhtul valvetoimetaja. Ta töötas. Kirjutusmasin tärises pausideta, piip suitses, kohv auras. Suure Pressihoone teises tiivas pulseeris trükikoda. Seal valmisid mitmed homsed ajalehed. Põrand Daume taldade all vibreeris vaevumärgatavalt. See innustas teda. Ta vaatas lakke ja kortsutas kulmu. Ta mõtles. Ta näol oli sel hetkel väga sügav ja väga kinnine ilme. Ta oli riiklik inimene. Ta mõtles paatost pelgamata sellele, kuidas vabariigi pressiaparaat selsamal õhtutunnil toimib, tegutseb, oma funktsiooni täidab, et anda poolteisele miljonile kodanikule tarvilikku eelhäälestust terveks järgmiseks päevaks. See oli huvitav mõttekäik, mis sest, et natuke konarlik. Daumel polnud vähimatki põhjust ennast alahinnata. Ta polnud kaugeltki tühiseim lüli selles lõputult korduvas infoimes.
Taas hakkas masin tärisema. Daume kirjutas:
„EESRINDLIKUS KAUPLUSES.”
Daume jämedad mehesõrmed lendlesid mesilase elegantsusega klahvilt klahvile. Ta valdas vabalt kümnesõrmesüsteemi. Sõnad jõudsid alati mõtetest ette. Rutiin ennetas alati sõnu. Daume heitus pisut. Rutiini ta ei austanud. Ta hakkas habet sügama ja aknast välja vahtima. Tal olid loomingulised kõhklused. Aken oli lai, panoraam talvine. Üksikud lumehelbed kihutasid tillukeste meteooridena oma teed. Oli see kujund? Kui jah, siis mitte Daume jaoks. Tema ampluaa oli maisem ja kargem. Korraks tegi tuul aknapraos dekadentlikku häält. Daume näksis habemekarva ja hakkas rutiini vastu võitlema. Ta teadis: need tuhanded tuled, mis talveõhtus põlesid, tähendasid ennekõike seda, et linn elas oma elu, puhkas, lõõgastus, et koguda jõudu uueks hommikuks, avada ajaleht ja lugeda: „Eesrindlikus kaupluses.” Et kogu linn ja vabariik on tema loominguga hästi kursis, selles Daume ei kahelnud. Mis parata, just seetõttu tuli tal teadmiseks võtta, et tegu oli kultuurse, hellitatud ja tujuka linnaga, lugemishimulise vabariigiga, need ootasid oma ajakirjanduselt uudsust, põnevust ja isegi andekust. Daume ohkas. Polnud kerge olla hea ajakirjanik. Aga olema pidi. Ta võttis enese kokku, võitis tahtejõu ja ande ühispingutusega rutiini, tõmbas igava pealkirja maha, sikutas habet ja kirjutas asemele hea pealkirja. Nii pidigi juhtuma. Daume oli tõeline professionaal.
„SALADUS ON LIHTNE: NAERATAGEM!”
Edasine oli juba vilumuse asi, seda enam, et loo maht oli Daumele täpipealt ette teada. Ning ta kirjutas ühest Mustamäe linnaosa „ABC-st”, mis „väliselt millegi poolest oma arhitektuurivendadest ei erine, aga ometi tunneb ostja ennast siin palju hubasemalt kui mujal. Milles siis küsimus?” – päris vilunud ajakirjanik rõhutatud retoorikaga. Ja vastas kindlalt: „Selles, et kaupluses töötab internatsionaalne noortekollektiiv T. Karjagina juhatusel. Kauplus täidab alati plaani ja kaebusi pole peaaegu üldse.”
Kui oli jäänud veel üheksa rida ruumi, läitis Daume kustunud piibu ja kirjutas üheainsa pika masinavalanguga valmis ulja finaali.
„Selles paljurahvuselises kollektiivis valitseb üksmeelne
