ansamblis. Tõsi, sellest ei saanud ta elutööd. Ligikaudu kaks semestrit püüdis ta juurat õppida, kuid see jäik distsipliin ei suutnud teda kauem köita. Ta käis juhutöödel või logeles kahtlastes kampades, pärast sõjaväeteenistust aga võttis aru pähe, astus polütehnilisse instituuti, õppis seal mõndagi plastmasside ja nende töötlemise kohta, jõudis veel tudengina abielluda, sai inseneriks-tehnokraadiks ja väikese poisi isaks, vahetades kõige selle kõrval ansambleid ja kitarre, aga ikka jäi nagu millestki puudu, miski kriipis hinge, sünnitas ajapikku süngevõitu püstkriipsu laubalegi – mis see võis küll olla? Ega ometi see õige koht oma ainsas ja ajalikus elus? Ja ükskord meenus Priit Heinastele, et 1840-ndail aastail oli A. Sax leiutanud saksofoni. Parajasti olid käibel sõnad „retro” ja „nostalgia”. Koos muu vana ja väärikaga ilmus siin-seal avalikkuse ette jälle mõni saksofon. Juba loodi esimesi retropunte, taas räägiti svingist ja diksiländist, kõlasid tangod ja foksidki … Mitmedki noored mehed, kes kunagi ammu-ammu olid saksi puhunud, hakkasid unustatud oskusi taastama. Proovis ka Priit. Nagu ujumist või jalgrattasõitu, ei saa pillimängugi sootumaks unustada, aga see oli ka kõik. Sõit, see tähendab puhumine läks algul nii vinka-vonka, et tusk tahtis hinge matta. Aga Priit oli jonnakas. Ta otsustas endast maksimumi välja pigistada. Käisid jutud mingist ansamblist, kuhu ei kuulu ühtki kitarristi.
Üldiselt oli tal halb tähtede seis juba sügisest saadik. Viletsad biorütmid, kriis – ükskõik, kuidas seda ka ei nimeta. Hetkel ei kuulunud ta ühtki ansamblisse, aga ka plastmasside töötlemine ei veedelnud teda juba pikemat aega. Ta oli hooti küllaltki tubli tehnokraat, ent teda segasid rahutus, fantaasia ja ootamatud ideed. Tal oli tülikas iseloom. Ta ei arvestanud tihtilugu reaalsust kui argumenti. Ja nagu kirjutasid moodsad ajakirjanikud, polnud mingi ime, et säärase iseloomuga mees sattus tihti konfliktsituatsiooni. Terve sügise ja talvehaku oli elanud nagu mingi noor boheemlane, otsides erilise innuta uut töökohta ja uut punti. Või istus kodus, mängis nelja-aastase pojaga lauamänge ja kirjutas tuttavatele pillimeestele laulutekste. See tegevus ei nõudnud ajusid. Pubekatel oli kaunis ükskõik, mida neile tantsuõhtutel kriisati. „Ma kohtasin sind eile klubis, sa olid kõrk ja väga külm,” kirjutas Priit, ilma et silmagi oleks pilgutanud, ja tuttav pillimees viskas talle selle eest viiskümmend kulli. See oli keskmine taks. Teinekord anti ka rohkem. Priit ei tinginud. Ta ei tahtnud küüniliseks muutuda. Loomulikult ei rahuldanud teda säärane elu. Ta teadis, et see ei saa lõpmatult kesta. Mitte ainult naise murelike pool-pilkude pärast. Ta oli mures oma sisetunde pärast. Ta oli mures oma koha pärast elus. Võib-olla tasus hakata kriminulle kirjutama? Eestis neid praktiliselt ei tehtudki. Ta pidas muidki suurejoonelisi plaane. Kriis aga kestis. Paar korda jõi Priit enda täis ja teatas Heilile: need kuradi plastmassid, see kuradi tiinerite muusika, kogu see kupatus pole minu rida. Pole minu kutsumus. Sina seda ei mõista, sina oled lapsest saadik tahtnud lehenupukesi kirjutada. Mulle aga võib-olla ei meeldi teiste meeste noote mängida, mulle ei meeldi konveieri kõrval passida, selle korrasoleku pärast oma hinnalisi närvirakke kulutada. Ma väärin muud. Mul on oma au. Võib-olla olen ma sündinud juht? Andke mulle üks tehas, ma näitan, kuidas tuleb kasumiga töötada. Andke mulle üks orkester, ma näitan, kuidas tuleb dirigeerida. Andke mulle pitsat, andke mulle noodipaber! Järgmisel hommikul ei teadnud ta, kuhu häbi pärast silmad peita. Ta silmavaade oli küll järsk ja tõrges, tegelikult aga täiesti kaitsetu. Ta kuulus nende sekka, kes olid eneseleidmise määramatuks ajaks edasi lükanud. Kes sellest samas probleeme tegid. Mõnikord tundus talle, et asju on äärmiselt lihtne lahendada: piisas vaid habe ette kasvatada. Või vuntsid. Või bakid. Ta oli proovinud mitmeid variante. Hetkel elas ta raseeritud lõuaga ja nägi välja täiesti täiskasvanud inimesena. Aga ajuti tundus talle endalegi, et lapsepõlv aina kestab ja kestab ja kestab – kas tõesti surmatunnini? See olnuks küll mage. Veel paar aastat, siis pidi ta saama kolmekümneseks.
Sel talveõhtul seisis Priit Heinaste peadpidi esiku seinakapis ja mängis Straussi valsse. Ta jalad olid harkis. Ta tagumik oli otsustavalt pupsis. Seinakapis oli hea harjutada. Esiteks naabrite pärast. Teiseks sellepärast, et seal oli heli alasti, ilma kaja ja muu eksitava soustita. Noodid rippusid naela otsas. Neid valgustas taskulamp. Põskedelt nirises higiojakesi. Priit ründas Straussi bastione nagu tank. Juba mitu tundi tagasi oli ta poja naabri jõnglasega mängima viinud. Enne naise tulekut oli ta läbi löristanud mitu Prorvitsi harjutust. Tüütu see oli, aga miinimumvorm tuli kähku taastada. Algul oli asi täiesti hull, ta ei tabanud isegi korralikult trilleriklappi, atakid kõlasid aga nagu määrimata uksehinge kääksatused. Priit ei hinnanud ennast üle. Lembit Saarsalule ta konkurentsi pakkuma ei tõtanud. Selleks polnud vajadustki. Kitarriepohhi tõttu oli vahele jäänud terve põlvkond noori mehi, kes võinuks ülepea saksist mingi heli välja meelitada. Nii et proovida tasus. Üks tuttav asjamees oli vihjanud, et kui kõik ideaalselt klapib, võiks uus ansambel koguni filharmoonia hõlma alla sattuda. Ja siis, mine sa tea, mine sa tea, äkki laheneksid muudki probleemid automaatselt?
Straussi valss kõlas muide päris kenasti. Sest jah – Prorvitsi näpuharjutuste ja valsi vahel oli juhtunud veel midagi mille Priit kavatses oma murelikule naisele välja pakkuda nii-öelda desserdi korras enne uinumist. Kas tõesti hakkas tähtede seis muutuma? Kuigi olmelist laadi, oli uudis vapustav. Ja mis pillipuhumisse puutus – ei või iial teada, milleks leiutati saksofon. Võib-olla just selleks, et ükskord ometi avaneks Priit Heinaste tõeline talent ja olemus.
Heili istus ikka veel laua taga. Priit mängis vist päris asjalikult. Kahju, et tal kõik need asjad nii puhanguti käisid. Naabrid polnud tema pillimänguga veel sugugi harjunud. Nad ei teadnud teda profiks pidada, keda tulnuks juba aadete nimel taluda. Igal rahval on professionaalseid pillimehi, kõik nad elavad ja harjutavad kellegi vahetus naabruses. Heili muigas nukralt ja natuke emalikult. Ta oli oma mehest aasta ja kaks kuud vanem.
Saksofon meeldis Heilile enam kui kitarr. Saksofon viis mõtted suvele, kitarr aga näiteks pimedatele tänavatele või autoavariidele. Üldiselt pidas Heili ennast ebamusikaalseks. Tema lemmikhelind oli Raveli „Bolero”.
Heili tõusis, pesi nõud, tõi Raivo koju, sundis teda sööma, käis temaga vannitoas, toimetas unise mehikese isa harkis jalgadest mööda ja torkas ta teki alla. Poiss pidi täna vara magama jääma, hommikul tuli tal üle pika aja taas lasteaeda minna – see oli vahepeal remondi tõttu suletud.
Poisi magama pannud, läks Heili kööki. Priit oli vahepeal seinakapist välja tulnud ja otsis söögipoolist. Naise sisenedes manas ta näole igava ilme. Priit tahtis alalõpmata midagi näksida – hapukurki, juustukildu, kalakonservi. Ta häbenes oma isu. Heili tegi talle nüüd oma käega vorstileiva. Priit silmitses seda umbusklikult.
„Kas kingad sobisid?” küsis Heili.
„Tipp-topp,” lausus Priit ja haukas leivakääru. Ta näis mõtlevat millestki muust. „Eriti kui silmas pidada, et olen praktiliselt ülalpeetav. Tööta tööline.”
„Palun ära räägi sellisel toonil.” ütles Heili.
Priit sõi suu tühjaks ja küsis:
„Ei, aga miks meil abiraha ei maksta?”
„Sellepärast, et meil pole tööpuudust.” ütles Heili.
„Haa! Sina oled ideoloogiatöötaja, sina peadki nii vastama. Aga kui pole huvitavat tööd, mis siis?” jamas Priit edasi. Vaatas naisele otsa, sai aru, jättis järele: „Ma tahtsin sellega ainult ütelda, et sa poleks pidanud raha raiskama.” vabandas ta. „Ma ei oska viimasel ajal enam üldse inimese moodi rääkida. Närvid on läbi. Ausalt. Nagu tänagi. „Plastikus” pakuti ohutustehnika inseneri kohta. Tead, kes on ohutustehnika insener? Kõige ebapopulaarsem kuju kogu tootmises. Midagi kupja, nuhi ja tola vahepealset, keda keegi ei salli.”
Heili muigas. Nööpis paksu kampsuni lõplikult valla.
„Peaasi, et sa ise rahule jääksid,” ütles ta.
Öeldakse, et pika abielu jooksul õpitakse mõnest asjast väga väheste
