tundis selle teksti kohe ära. Esmakordselt oli ta seda vagunilektüüri lugenud umbes seitsme aasta eest üpris iseäralikel asjaoludel. Kas tõesti juba seitse aastat? Millegipärast polnud ta seda pinki vahepeal kordagi kohanud, kuigi oli sõitnud sadu otsi neis väikestes sisemaarongides. Nüüd hakkasid neid välja vahetama poolpehmete istmetega mugavamad rongid, nelja vaguni asemel oli juba kuus … Hamburg mõtles, kuidas sellesse ootamatusse taaskohtumisse suhtuda. Loomulikult eelistas ta häid endeid. Ta käejoon näitas pikka iga. Polnud mõtet muretseda. Ta ristas käed rinnale ja sulges silmad. Ta näis istudes tukkuvat.
Aga nii see polnud. Ta ei tukkunud rongides kunagi.
Ta mõtles.
Mõne aja pärast vaatas ta aknast välja. Rong sõitis läbi lumepimeduse vist kusagil Männiku kandis. Hamburg asetas Annela kingituse avatud peopesale ja silmitses seda. Seejärel võttis taskust teise võtme ja pani sinnasamasse kõrvale. Võtmed olid sarnased nagu kaksikud.
Karloff oli käinud kaugel, Karloff oli teinud tegusid. Nüüd rühkis ta läbi lumesaju, läbi magava töölisasula oma ühiselamu poole. Taamal kõrgel plinkisid punaselt suurtööstuse korstnatuled ja andsid üksikule kõndijale indu. Karloffil oli tunne, nagu tõttaks ta läbi märatseva purgaa, nagu oleks tal kaaslastele tähtis sõnum viia, nagu ei tohiks ta alla anda, hilineda, murduda. See tunne andis talle samuti hingejõudu, kuigi tal oli külm ja ärev olla. Karloff hüüdis öhe midagi segast ja raevukat. Kusagil hakkas kohe üks koer ulguma. Karloff ütles talle: arg kaabakas.
Kui ta oma kahemehetuppa jõudis, märkas ta kohe, et eilse naabri asemel magas voodis uus mees. Sellest oli lihtne aru saada, sest eelmine oli olnud brünett, nüüd aga hiilgas padjal kiilaspea. Niisiis oli endine naaber osutunud samuti araks väikekodanlaseks.
Karloff oli väga väsinud. Ta päev oli raske olnud. Ees ootas pingerikas tööpäev tsehhis ja komitees. Mõte raskustele tegi talle rõõmu. Raskusi tuli ületada. Aga tuba ei meeldinud talle. Ühiselamud olid hakanud alla käima, raudvoodite asemel olid siia tekkinud diivanid, taburettide asemel toolid ja nurka koguni üks tugitool. Kui nii edasi läheb, tuuakse igasse tuppa veel see pildikastki! Tähtsate teadete edasiandmiseks ei teadnud Karloff midagi paremat kui translatsioonikrapp.
Ainult lõhn oli selles toas veel tuttav. Kange tubakas, mehehigi, kraanikausis loputatud sokid, tuhanded käärud poissmeheleiba ja tuhanded karbid kalakonserve olid sellegi toa seintesse igaveseks sisse imbunud.
Lõhnast üksi oli aga vähe. Kuhu olid kadunud näiteks asjalikud sinised vineerkapikesed, millest piisas täielikult ühe töömehe tarbeasjade ja hädavajaliku vaimuvara mahutamiseks. Nüüd pidi Karloff oma asju hoidma suure poleeritud kirjutuslaua sahtlites. Neid oli tervelt neli ja Karloffil oli tegemist, et meeles pidada, millises neist asub kaustik. Tema eelistas askeetlikku kasinust. Ta ei vajanud nelja sahtlit.
Ta riietus lahti, paugutas sahtleid, leidis kaustiku, istus aluspesu väel laua taha ja hakkas kirjutama. Ta kirjutas keemilise pliiatsiga. Väsimus ründas teda, aga ta ei alistunud. Ta põlgas oma organismi. Ta vihkas magamist. Ta mõtles, et ammu oleks aeg anda välja dekreet une äramuutmise kohta.
Kaks lehekülge täis kirjutanud, pani ta kaustiku kinni. Pabeross hambus, jäi ta tundmatut magajat põrnitsema.
Ta tahtis küsida, kas seltsimees kuulub rakukesse või noorsooühingusse. Kiilaspea järgi võis arvata, et komsomolieast on mees väljas, muretu nohisemise põhjal võis oletada, et tegemist on apoliitilise isikuga. Jah, seda enam oleks uus naaber võinud ta siiski ära oodata, temaga vestelda, temalt nõu küsida. Karloff oligi ennast juba mitu tundi kuidagi üksildasena tundnud. Ning lõpuks raputas ta magajat õlast.
„Hei, seltsimees, hei!” sosistas ta tungivalt.
Magaja mõmises.
„Seltsimees, ära unusta, et kohe pärast äratust toimub siin ruumis kollektiivne virgutusvõimlemine minu juhtimisel,” teatas Karloff talle karmilt. „Reipus on tegude pant!”
Peakiilak kadus halli triibuga teki alla. Nüüd kostis sealt urinat. Ja seejärel veel üks heli, mis kuulus samuti lahutamatult ühiselamu juurde, ent mida Karloff oli alati põhimõtteliselt tauninud.
Ta solvus magaja peale printsipiaalselt. Kaua põrnitses ta halli tekki põletava pilguga, ent tulemusteta. Viimaks heitis temagi pikali, pani käed kukla alla ja hakkas avasilmi pimedusse vahtides unega võitlema.
Uni, see polnud ainult igand, see oli midagi palju kohutavamat.
Mustana tunduv pruun „Volga” tõi Daume koju kella kolme paiku öösel. Kõigepealt läks ta kööki, ladus sinna asjalikult kangikese suitsuvorsti, hõrgu singitüki ja veel paar kulinaarset delikatessi. Seejärel jõi klaasi kefiiri, süütas piibu ja luges trükimusta järgi lõhnavast ajalehest veel kord läbi oma artikli „Saladus on lihtne – naeratagem!”. See tundus talle igati kobe, ja mis peaasi, täiesti positiivne. Ta haigutas ja mõtles: ennäe, jälle üks kasulik tegu tehtud, ilma et selle eest midagi erilist saanud oleks. Kui nii võtta, oli see tükike ajalugu, millele võisid kauges tulevikus toetuda kõikvõimalikud uurijad, arheoloogid ja etnograafid. Üdini elujaatav ja positiivne info, mille najal lihtne üldistusi teha. Las loevad meie kauged järglased vanu lehekaustu sorides, et juba XX sajandi lõpul elati ilusat harmoonilist elu isegi teenindussfääris. Neil läheb hästi, kui neile „Reipa Sõna” aastakäigud ja eriti Daume (Sepa, Küla jne.) materjalid pihku satuvad. Daume mõtles kõhedusega, mis saaks küll siis, kui tulevikuteadlastel tuleks luua XX sajandi teise poole pilt Eestimaa elust-olust, kui nende käsutuses oleksid ainult satiiriajakirja „Pikker” aastakäigud. Ta otsustas selle ootamatu mõttekäigu meelde jätta. Seda võis tarvis minna. „Reipas Sõnas” töötas ja tegutses kahjuks ka mõningaid kritikaane. Küll ei meeldinud neile tühised olmemured, küll ajutised kitsikused. Siit polnud pikk tee kahjulike üldistusteni. Kunagi ajakirjanduslikus varsaeas oli Daume samasugune olnud, õnneks oli see tobe periood ruttu mööda läinud.
Nii jah. Jälle üks „ABC” koos oma saleda direktrissiga igavikku raiutud. Mõne sekundi mõtles ta direktrissile mitte kui juhtiv ajakirjanik, vaid kui vitaalne mees. Seejärel meenus Tiina. Ah, mis, elus juhtub mõndagi, otsustas ta. Kellele antud, sellele tuleb anda, mõtles ta haigutades. Vaatas unise pilguga köögilakke ja mõtles järele, mida ta selle lausega õigupoolest silmas oli pidanud. Kurat teab, midagi ikka. Kõige üle peab otsustama helge tulevik. Daume teadis, et tema õnneks oli see veel väga kaugel.
V. A. oli õnnetu. Ta oli saamatu, ta oli käpard, ta ei osanud elada. Ta ei osanud enam isegi öösiti magada. Ta istus tühjas köögis suriseva külmkapi taga. Ta ei tahtnud kellegi pilgu ette sattuda. Siin korteris uitas aeg-ajalt teisigi unetuid. V. A mõtles: kui oskaks, kui söandaks, hakkaks metsnikuks, majakavahiks, jaamaülemaks kolkajaamas. Siis saaks oma toa ja oma loa. Ja oma laua! Ainult naisest oleks kahju, temal poleks majakas midagi teha. V. A. mõtles: kui minu korterimure ei lahene, lakkan ma luuletamast! Aga ei vist. Kui niimoodi talitaksid kõik poeedid, siis polekski enam eesti luulet. Kõigil on korterimured, aga kõik nad luuletavad. V. A. läks väga vihaseks ja mõtles: ei taha mina enam mingit ateljeed, ei mingit pööningut ega keldrituba, küll mina tean, see kõik on olnud, küll ma tean, millega see jälle lõpeb – tühja taara ja vihase majavalitsusega. Ei taha, ei taha, ei taha, deklareeris ta külmkapi taga kössitades sosinal, vihase rütmiga. Ei ole juubelivanakestel enam mingeid ateljeesid vaja, ei tohi juubelivanamehed enam boheemitseda, neil on vaja kiiresti oma viimased, oma paremad raamatud kokku panna, neil on muide vaja veel ainult paari ülikonda, ja neistki üks olgu kindlasti must! V. A. langetas silmad, vahtis oma ikka veel jõulisi reisi ja sosistas haledasti: ega ma ju muud vajagi kui ühtainsat nurgakest omaenda kodus, kus ma saaksin aeg-ajalt segamatult luuletada, ilma et ma kuuleks oma tütarde ja väimeeste klaveriharjutusi, naise solfedžotunde, ilma et ma ennast alalõpmata nende klaverite vastu ära ei lööks. Kas on meie suures ja jõukas riigis seda
