sa kogemata mustlane ole?”
„Ei. Mina olen Veider. Laena rubla.”
„Saad kolm,” ütles Daume – ja andiski.
Hetke pärast oli Veider läinud. Daume raputas isegi pead. Kuidas see küll oli juhtunud – tervelt kolm rubla Veidrale! Daume hakkas naerma. Tal polnudki kolmekast eriti kahju. Habet süganud, piibu süüdanud, luges ta teksti lõpuni.
„Jah, kerge see pole – olla jalakäija. Aga ometi tuleb teha kõik, et inimkonna parema poole esindajana kaasa lüüa kõrge eani. Selleks edu ja vedamist, kaaskodanikud jalakäijad!”
Jah, käis küll. Oli stiili ja energiat. Hetkel esindas Daume veel jalakäijaid. Mis seal ikka. Varem või hiljem valmistus ta saama autosõitjate esindajaks. Asi oli põhimõtteliselt otsustatud. Ilmselt sellest ka mõningane kriitiline hoiak liigse enesekindluse all kannatavate jalakäijate aadressil.
Ta kirjutas aadressile alla oma kodanikunime.
Jäi äkki hajameelseks, võttis puhta paberilehe ja kirjutas: Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume, Raik Daume.
Kaspar Aus istus suures kabinetis suure laua taga. Laud oli tühi ja läikis. Ausi käed lebasid sümmeetriliselt ning rahulikult väga läbimõeldud kohas laua mõtteliste telgjoonte ristteel. Ta oli oma lipsusõlme lõdvaks lasknud. Ta poos oli töökas ja demokraatlik. Ta oli valmis igale sisenejale julgustavalt vastu naeratama.
Aknad jäid vasakule, väljas säras päike ja siutsusid varblased. Täpselt nagu kevad! Kaspar Aus püüdis mõtelda Rootsi kuningriigile ja selle kontrastidele, et oleks, millest all kohvibaaris kolleegidele rääkida. Ta ei vajanud palju, umbes kolm näidet. Aga pea oli millegipärast tühi. Kontrastide vallast tõusid silme ette vaid kahe tantsutüdruku soengud ühes õhtuses ajaviitepaigas, kuhu nende delegatsioon oli täiesti ametlikus korras suunatud. Ühel olid plaatinavalged, teisel ronkmustad juuksed. Ihu oli mõlemal talviselt kahvatu ja täiesti paljas. Aus mõistis isegi, et see näide polnud tüüpiliste seast. Ja üldse tundis peatoimetaja oma suures kabinetis üksildust.
Ta vaatas ringi, ohkas süüdlaslikult, sukeldus siis, õlg ees, peaaegu laua alla, sikutas lahti alumise sahtli, mis tikkus pidevalt kinni kiiluma, ja tõstis sealt lauale mahuka mapi. Selles oli üle kolmesaja lehe. See oli Kaspar Ausi kollektsioon, niiöelda tema professionaalne nõrkus. See mapp andis talle tuge ja eneseusku üksildusehetkedel. Ta kammis juuksed sirgu, kohendas lipsu ja hakkas alles seejärel aeglaselt lehti pöörama.
EDU SALADUS
MEISTERLIKKUSE SALADUS
VÕIDU SALADUS
TIIT TAMME SALADUS
EDU KOMPONENDID
MEISTERLIKKUSE KOMPONENDID
VÕIDU KOMPONENDID
TIIT TAMME KOMPONENDID
Kaspar Aus raputas pead ja muheles. Ah, noorust, ah, lihtsameelsust! Kui lihtne oli kõik algul tundunud!
PORTREEVISAND BRIGADIRIST
PORTREEVISAND TSEHHI GRUPPORGIST
KUIDAS VISANDADA BRIGADIRI?
KUIDAS VISANDADA PARTORGI?
KUIDAS PORTRETEERIDA DIREKTORIT?
Ja-jaa, ütles Kaspar Aus iseendale. Siin juba nagu hakkas midagi tekkima …
VÕLUSÕLMED „VÕIDUS”
VÕLUNIIDID NIIDIPOES
VÕLUKANGAD VÕLULAADAL
VÕLUFREESPINGID
Hm, mõtles Kaspar Aus. Hm? Ta valis uue lehe.
KUI MITTE SINA? KES VEEL?
SÜDAMEST SÜDAMESSE
KOPUTUS – AVAGE!
Olid ajad, mõtles Aus ja vaatas aknasse. Samal hetkel koputati uksele.
Aus ei imestanud, muutus kohe osavõtlikuks, tähelepanelikuks ja demokraatlikuks.
„Sisse-sisse!” hüüdis ta.
Kabinetti veeres Anton Veider.
„Palav tervitus, poiss!”
Aus noogutas talle mõistvalt vastu. Ühelt poolt hakkas tal justkui tööajast kahju, teiselt poolt oli hea meel, et polnud enam kabinetis üksinda. Ta viitas lahkesti mugavale toolile. Veider istus, sõlmis töntsid jalad konksu, pani pea viltu ja tõmbas hinge. Peatoimetaja ei hakanud teda kiirustama. Ta võttis pihku uue lehe ja luges:
KUI SUL NIMEKS NOORTEJUHENDAJA ON
KUI TEHASESSE TULID, SIIS JÄÄ!
KOLM TUNDI TREIALIÕPILASE ELUST
„Aina tööd ja tegemised? Ei need lõpe! Oi sa poiss! Ai-ai-ai, ja-ja-jaa …”
Aus laiutas humoorikalt käsi. Aina tööd ja aina tegemised, mis parata! Ja lausus siis äkki, asja ees, teist taga:
„Kisub kevadele, mis?”
„Kisub kevadele, poiss!” kinnitas Veider, hõõrus rõõmsalt käsi, väärutas lustakalt pead.
„Aga Rootsi kuningriigis on talv,” ütles peatoimetaja ja muutus mõtlikuks. „Tead, neil on seal üldse palju puudujääke.”
„Ah Rootsis või? Ja-ja-jaa? Seda küll, sina oled ju meil see reisimees … Kuule, poiss, kas sa Atlandi ookeanil oled käinud?”
„On sedagi ette tulnud,” noogutas tagasihoidlik Kaspar Aus.
„Kuule, poiss, ma räägin sulle siis ühe loo. See peaks klappima.”
Aus noogutas demokraatlikult. Kui anekdoot, siis anekdoot. Ta oli hetke kahevahel, kuidas seda kuulata. Kas avalikult ja kõva naeruga või töötegemise sekka? Taktikaliselt oli õigem tööd markeerida. Anekdoote on ju mitmesuguseid.
KUI OLED SÜNNILT ROMANTIK, luges ta.
„Ookean. Ekvaator ja nii edasi. Laev läks põhja,” alustas Veider vurinal, astmaatilise hingamise saatel.
KAUGETE TEEDE ROMANTIKA JA SUITSULÕHN, luges Aus, ise poole suuga mõistvalt muheldes. See oli ilmselt säärane anekdoot, mille puhul võis vabalt muhelda, ilma et sellest mingeid järeldusi saaks teha. Anekdoot, mõtles ta, see polegi paha. ANEKDOOT ON HEA TOONUS KESET PINGELIST TÖÖPÄEVA, mõtles ta. Pealkiri oli tema meelest hea, kahjuks aga täiesti kasutamiskõlbmatu.
„… nägi äkki suur haikala. Nüüd on kõik läbi, mõtles mees,” rääkis Veider, põsed punnis, ilme nagu kurval tolmusel klounil. „„Ei, ei ole kõik läbi!” ütles sisetunne. „Kompa käega ust oma külje all ja sa leiad ühe pika naela. Tõmba see välja ja tapa sellega hai ära.” Mees katsuski järele – ja mis sa arvad?”
„Mis ma arvan?” kordas Aus hajameelselt.
„Noh, oligi nael!”
