ja sitke aga hingelt. See oli arveametnik, paar kuud vabrikus töötanud ja kõigest aru saanud. Millest? Kahekordsest raamatupidamisest. See imelik termin ei ütelnud noorele ajakirjanikule algul midagi. Aga väikeses punanurgas riigijuhtide portreede all tegi ausameelne arveametnik ajakirjanikule asja lihtsalt ja populaarselt selgeks. Noormeeste paberossid hõõgusid, silmad särasid, ühel paljastamisraevust, teisel siirast nördimusest – kas säärased asjad on üldse võimalikud? Pliiats aga näitas plokilehel kujundlikult, et on vägagi võimalik. Ühed arvud ühele, teised teisele paberile. Nii tekkisid juriidiliselt olematud, tegelikkuses aga täiesti konkreetsed särgid ja kleidid. Võib-olla koguni ühepikkuste varrukate ja õige rinnalõikega? Kuhu nad kaovad? Kellegi taskusse. Mitte särgid, mitte kleidid, aga see arvude vahe. Küll on kaabakad, sosistas noor ajakirjanik ja vaatas jahmunult lakke. Millest ma siis räägin, millest ma siis räägin, sosistas noor arveametnik. Keda te kahtlustate? päris ajakirjanik. Esialgu on asi segane. Küllap pearaamatupidaja, aga ma ei saa seda tõestada, sest tema mind kõigi paberite ligi loomulikult ei lase. Küllap laojuhataja. Aga seegi vajab alles tõestamist. Te mõistate, ma olen siin täiesti uus ja täiesti üksi. Noormehed tundsid sel hetkel hingesugulust. Kangelastegu oli käeulatuses. Ajakirjanikku ootas vabariiklik tähelepanu; mis ootas arveametnikku, sellele ta nagu ei mõtelnud. Ja millegipärast ei tulnud kumbki mõttele minna selle jutuga prokuröri poole.
Öö läbi põles laualamp praktikandi üüritoas, öö läbi kirjutas ta artiklit „Kuhu lähed, „Gigant”?”. Hommikul oli töö toimetaja laual. Too vaatas pealkirja ja kergitas imestunult kulmu. Tunni aja pärast vaatas ta praktikandist jäiselt mööda ja käskis tal uuesti „Giganti” minna – fakte täpsustama, nagu ta ütles. Käsikirja enam laual ei olnud.
See ootas autorit „Gigandi” direktori laual. Direktor ise näis olevat igati õige kaader, natuke räsitud ja tolmunud, aga kuidagi väga ideelise hoiakuga. Tal oli seljas vanamoeline pintsak, mille rinnal eretasid medalilindid. Kukal oli tolle aja ülemuste tava kohaselt paljaks pügatud. Nägu kondine, karm ja õiglane. Direktor kõndis oma laua taga. Tema selja taga oli aken. Aknast paistis raagus puu. Direktor lonkas. Tõstis pilgu ja jäi noormeest vaatama. Ta silmad ei pilkunud. Ta vaatas nagu akvaariumikala. Istet ta ei pakkunud. See meenus Daumele alles pärast, juba tänaval …
„Kui vana sina oled, noormees?” küsis direktor. Tal oli tõeline direktorihääl. Tollal pidid direktorid karjuma, muidu ei võetud neid tõsiselt. Ometi julges noor ajakirjanik sisimas haavuda. Mitte valju hääle pärast. Vaid seepärast, et tema oli tulnud riigiasju ajama, mitte aga oma täisealisust tõestama.
Direktor võttis istet. Medalilindid läigatasid. Protees krigises. Kõik asjaolud rääkisid tema poolt. Ja alles nüüd hakkas Daume aimama, et on vist midagi väga rumalat kokku keeranud.
„Nu, ja kes sulle seda möga ajas?” küsis direktor.
„See pole … Üldiselt tulin ma fakte täpsustama … Praagist ja töötingimustest ja …”
„Praagist räägime pärast,” ütles direktor, lehitses käsikirja, torkas selle kriminaalse lõpu autorile nina alla ja päris: „Täpsusta nüüd aga seda fakti, kes sulle seda laimu pajatas! Nuh? Ma ootan! Aga ma tean seda ilma sinutagi.”
Vähemalt reeturit Daumest tookord ei saanud …
„Tead sa, noor mees, mis see on?” küsis direktor Daume käsikirjaga vehkides.
„Kriitika …” vastas autor haledasti.
„Vot kriitika kohta ei ütleks ma midagi,” sõnas direktor ja süütas sigareti. „Kriitika ja enesekriitika, need on meie ühiskonda edasiviivad jõud! Aga see siin on räpane paskvill.”
„Kuidas, palun?” ehmus Daume. Ta teadis ammu, et paskvill on kodanlik žanr. Kust teadis seda aga väikese vabriku direktor?
„Paskvill! Laim! Nõukogude ettevõtte laimamine on see, noormees! Meie vabrik on töövalvel, meie oleme neljandal kohal, sina aga tuled ja laimad. Mida sina sellega taotled?”
„Tõtt,” pomises noor ajakirjanik nohuselt. Aga ta mõistis juba, et jutt käib millestki muust.
„Tõtt?” kordas direktor ja vaatas korraks jälle Daumele otsa. Ta kalapilku tekkis viivuks kübeke kaalutlust. Daumel oli siis veel väga vähe elukogemusi. Ta ei aimanudki, et direktor lihtsalt kartis teda.
„Kui see laimuartikkel, oletame, oleks ära trükitud … mida ütleks siis meie vaenlane?”
Noor ajakirjanik laskis pea longu. Teda valdas tõsine kartus. Seda lauset oli ta korduvalt kuulnud. Ta teadis, et vaenlane ei maga. Vaenlasele ei tohtinud ettekäänet anda. Need olid kaalukad riiklikud tõed, kõikjal hääldati neid ühtemoodi intonatsiooniga. Tõsi küll, Daume ärevast ajust vilksas veel läbi paar kohatut küsimust. Kelle vaenlasest direktor rääkis? Kas suure tugeva riigi ohtlikust vaenlasest või mõnest direktori vimmamehest? Aga ta ei hakanud enam midagi küsima. Ta sai niigi aru. Pügatud kukal, medalilindid, kägisev protees lasksid asja ainult ühtemoodi mõista. Riik, see oligi direktor. Või vähemalt riigi volimees. Vaene Daume, need olid kõige mustemad hetked ta värskes karjääris. Ta aimas päris õigesti, et lähema viie minuti jooksul otsustub kõik, võib-olla koguni ta saatus. Aga veel püüdis ta aateline olla. Veel jonnis ta mõttes. Kuidas saaks siiski tillukese tiraažiga rajoonileht sattuda vaenlase teenistusse? Ja kui satubki, siis millega? Kas sellega, et üks noor ajakirjanik püüab sotsialistlikku seaduslikkust kaitsta? Ning süüdlaslikult nurka vaadates sosistas ta:
„Jah, aga see … kahekordne raamatupidamine?”
Siis see juhtuski. Järgmisel hetkel tõmmati punane kriips Daume saatusest läbi, et alustada seda täiesti uuelt leheküljelt. Seltsimees vabrikudirektor tõmbus näost kipra, põrutas mõlema rusikaga vastu lauda ja hakkas möirgama. Nagu selgus, oli ta siiani ainult sosistanud. Sellestki oleks piisanud, rusikatest laual ja kohutavast häälest. Ühe väikese vabriku direktor tundus tol kaugel ajal äärmiselt tähtsa ülemusena. Kes oli tema, Daume? Ei keegi, nina nohune. See aga, mida direktor röögatas, pidi noormehelt peaaegu teadvuse röövima.
„Sina ütle nüüd otse: kas sinule ei meeldi nõukogude võim?”
See oli kõik. See oli lõpp. Ainult ellu jääda, ainult kahetseda, muud ei soovinud noor ajakirjanik enam midagi. Aga et küsimus oli selge ja eeldas ainult üht vastust, tuli seda ruttu teha.
„Meeldib küll! Ma olen komsomolis ka!”
Direktori nägu selgines pisut, silmad aga puurisid Daumet endiselt. Nüüd sai noor ajakirjanik aru, mida tähendab tegelikult väljend „ta tardus nagu küülik mao pilgu ees”. Tema oli küülik, direktor madu. Direktor jättis küüliku söömata. Ta hoopis ohkas, raskelt ja isalikult. Vähemalt tundus Daumele hetkeks niimoodi. Noormehe näole ilmus püüdlik naeratus. Ta oli ennast parandamas. Ta juba parandas ennast! Peaaegu heakskiitvalt vaatas Daume pealt, kuidas direktor ta käsikirja puruks tõmbas. See karm, ent õiglane vanem seltsimees, kes ei soovinud noorele algajale liiga ränki katsumusi. Käsikirja rebimine oli sümboolne akt, neljast leheküljest sai kaheksa poolikut, mis tõttamatu käega poetati prügikasti.
„Hea küll, noor mees. Seekord ma veel … Unusta see alatu laim. Vaenulik element on sinuga kurja nalja teinud. Mine koju ja mõtle kõige üle järele.”
Loomulikult jäi Daumel nägemata, kuidas direktor tema lahkudes ukse lukustas, poolikud leheküljed prügikorvist välja tõstis, need kildudeks rebis ja tuhatoosis põlema süütas. Daume ei saanud iialgi teada, millise näoga see mees paberi põlemist jälgis. Ja kuidas ta käsi värises, kui ta telefonitoru järele haaras ja järjest numbreid valima asus. Kõik oli ehtne, ka medalilindid ja protees. Ainult mees ise oli juba hulk aastaid
