Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kes tõttab öisele rongile - Teet Kallas страница 28

Kes tõttab öisele rongile - Teet Kallas

Скачать книгу

ma vist õigesti mõistsin – te olete muusikainimene?”

      „Mingil määral,” vastas Priit tagasihoidlikult.

      „„Apelsin”? „Ruja”? „Mahavok”? „Karavan”? „Rock Hotel”?” puistas kostitaja aupaklikke oletusi.

      „Oh ei, ja isegi mitte „Magnetic Band” või „Fix”, kuigi … eks mängitud ole siin ja seal … siin ja seal …” oli Priit uje.

      „Sõidud? Turneed? Muljed? Uued paigad?”

      „Tuleb ette, tuleb neidki ette …” noogutas Priit. Loomult kinnine ja hingelt aus inimene, ei saanud ta suisa luisata. Teda kammitsesid hea kasvatus ja kompleksid. Aga ta püüdis keeruliseks muutunud dialoogist auga välja tulla. Talle tundus, et eelseisev korterivahetus on suuresti personaalne. Mida kaalukam on Priit Heinaste osa eesti estraadis, seda enam on tema perel eeldusi siia üle kolida. Kahju küll, aga viimastest reisidest meenusid talle ainult Lagedi ja Raasiku kultuurimajade umbsevõitu saalid.

      „Kas te Anne Veskit tunnete?”

      „Eks ikka,” noogutas Priit ükskõikselt.

      „Aga Marju Länikut?”

      „Tedagi,” noogutas Priit.

      Ta võttis pitsi konjakit. Ega ta valetanud. Varematel aegadel oli ta kahel korral asendanud üht kitarristi Veski saateansamblist. Mis Länikusse puutus, siis sellele uuel kaunile tähele oli ta hiljaaegu kusagil tänavasaginas „tere” ütelnud. Kas Länik vastas, seda ta ei teadnud. Priit pidas vajalikuks kostitajale meelepärane olla. Inimest näis asi huvitavat. Oli varemgi kohanud sääraseid lihtsakoelisi töömehi, kellel oli küll kõik – korter, suvila, auto, kes aga oleksid väga palju andnud sundimatu tutvuse eest teistsuguses maailmas. Priit ei teadnud samuti, milline on see teistsugune maailm. Ta oli seda vaid vahetevahel üle uksekünnise piilunud, julgemata sisse astuda, raatsimata lõplikult taanduda. Oh neid pettekujutlusi, oh neid miraaže, oh neid värvilisi illusioone, mõtles ta sisemiselt lõtvudes. Oh neid tublisid autoomanikke, kes tahaksid tutvuda Anne Veskiga! Nii ta viivuks endamisi muigas, tema, iroonilises vaimus küpsenud pooltehnokraat ja taidlussaksofonist. Aga päris selge, hetk polnud irooniaks kohane. Mõtted hakkasid taas kuidagi iseenesest tegelema tulevase kodu sisustamisega. Vaid tänu heale kasvatusele ja vist ka situatsioonitaktikale suutis ta vestlust jätkata.

      „Ja-jaa … Mõnikord kadestan siiralt teiesuguseid … Mida aga pole, seda pole … Minule astus lapsepõlves üks suur elevant kõrva peale, teate!”

      Priit mõtles, et on vist päris hea inimestetundja. Just ligilähedast teksti oli ta oodanud.

      Ta lausus südamlikult:

      „Mis siin kadestada. Minul pole ka mingit annet.”

      Võõrustaja vuntsid kerkisid muhedas üllatuses üles, nende alt kostis tasast naeru.

      „No-noo! No-noo …”

      Muiates rüüpas mees kohvi. Ei, ta oli omaette maru kuju. Keda ta nii tabamatult meenutas? Kas mitte Lembit Ulfsakit mõnes lihtsakoelisemas rollis?

      „Teate, te olete tõesti väga oma venna nägu,” ütles Priit nüüd millegipärast. Pea surises ja kondid tuikasid, aga enam mitte nii hullusti. Rahvalik ravi andis tulemusi. Ees ootas otsustav kõnelus. Peaasi, et see kulgeks väärikalt, et ei juhtuks midagi piinlikku. Et ta ei hakkaks kogelema. Et ta ei pillaks midagi maha. Kolm tuhat võin pakkuda, mitte enam mõtles Priit. Muidugi alles siis, kui kõik vormistamisel. See pole võimalik, et selline vahetus täiesti ilma rahata … Igasse tuppa kaks pilti, mõtles ta ja kallas endale täiesti hajameelselt võõrast konjakit.

      Mees aga uudistas teda natuke, näis järele mõtlevat ja puhkes uuesti naerma.

      „Ha-hõ-hõõ … Aga mina ju olengi … vend! Seda ma vaatan, seda ma vaatan, et te olete täna terve õhtu kuidagi … imelik! Nagu ei meeldiks see või teine. Nagu ei tahakski korterit vahetada! Seda ma mõtlen, miks te ikka veel telefonist rääkima ei hakka … Aga ega selles pole midagi imelikku. Me oleme vennaksega ammu harjunud, et meiega ebamääraselt käitutakse. Meid kardetakse segi ajada! Nüüd on hoopiski uus variant, sest teie pole mu venda ju näinudki. Ah,” ütles ta tõsinedes, „tegelikult pole me viimasel ajal nii sarnased enam ühti … Poisil on praegu keerulised ajad … kui te mõistate … Selle konjaki ajasin ma tema tagant ära, jääb talle vähemaks, jumal tänatud … Mõistate, millele ma vihjan?”

      „Mõistan,” noogutas Priit ja mõtles: tapeedid on siin uhiuued, pole mõtet neid kohe välja vahetama hakata. Või hakkan? Räägitakse, et tapeetidesse imbuvat eelmised lõhnad ning saatused väga tugevasti sisse.

      „Vennas kannab praegu leinahabet, nagu ta seda orast ise nimetab … Et mured vähem välja paistaks,” ütles võõras mees, üks kaksikutest. Seega siis telefonimontöör. „Aga teie aparaadiga on lood lihtsad nagu meie kontoris ikka,” lausus ta seejärel asjalikult. „Tulin komandeeringust … ah jah, mul on sageli asja Harju rajooni … tulin komandeeringust, ja mis ma kuulen. Kaabel katki, ja lausa ropult. Alles järgmisel kolmapäeval saab korda. Siis helistan teie abikaasale, muidugi juhul, kui te seda telefoni enam üldse vajate.”

      „Ah, mis te nüüd, ega sellega nii kiiret ka … Ah? Mis mõttes?” Priit kortsutas kulmu. Kaks keerulist asja – esiteks oli ta jõudnud tõepoolest korra või kaks telefonimontöörist halvasti mõtelda, nüüd aga asetus kõik ilmselt oma kohale, kui kaabel, siis kaabel, mõtelda, mingi kaabel … Teine asi oli palju tähtsam. Jutt pööras kuidagi liiga järsult tõsiseks. Ta mõtles närviliselt: küll tuleb aga väljaminekuid, suurde tuppa tuleb uus vaip osta!

      „Noh, mis te siis otsustasite?” küsis vend, oma venna esindaja. Ta vaatas tõsiselt ja ootavalt Priidule otsa.

      Priit vaatas talle tõsiselt ja ootavalt vastu. Kortsutas siis piinatud ilmel laupa. Ta pidi tõsise mulje jätma. Ta ei tohtinud kiirustada. Ta polnud poisike. Ta jaksas venitada paar sekundit. Siis ütles ta karedalt ja karmilt:

      „Jah.”

      Mees jäi samuti tõsiseks. Ta tõstis pudelit.

      „Veel?”

      „Noh, kui õige piisake … Sel puhul ehk tohib …”

      „Nelikümmend üks koma millegagi on tubade all, seda pole just palju, aga kõrvalruumid on siiski asja ette … Vennas tahtis esikusse riiulid teha … Eks te vaadake, äkki sobib see idee? Ja köök, see on tõesti asjalik, nagu te ise näete … Nagu mingi vana maaköök, ausalt.”

      Priit pani käed vaheliti ja küsis nüüd otse, nagu mees mehelt, nagu partner partnerilt:

      „Mis see … mis see lugu maksab?”

      Mees tõstis imestunud pilgu.

      „Ma ei saa aru.”

      „Mida te aru ei saa?”

      „Millest te räägite?”

      „Rahast,” kordas Priit karedalt ja otsustavalt. Ta puudutas koguni põuetaskut.

      „Kuulge … Ma nagu ütlesin teile ennist midagi …” lausus mees aegamisi.

      „Paljugi mis,” ütles Priit.

      Nüüd pidas mees pika pausi. Ta vunts vajus sorgu. Ta

Скачать книгу