see asi nii ka põle,” lausus Priit kaalukalt – ja hakkas rabelema.
Oli vaevalt magistraali äärde jõudnud, kui tema ees peatus hele „Žiguli” (beež? kollane? oranž? – kes sellest ikka aru sai). Uks paiskus lahti, vastu uhkas muusikat, soojust, häid lõhnu. Nahk, plastmass, sigaretid, bensiin. See oli meheliku maailma bukett. Loomulikult polnud Priit Heinaste autoomanikele kade. See veel puudus! Talle lihtsalt meeldisid autolõhnad. Istet võttes otsustas ta käituda väärikalt ja napisõnaliselt, nagu mehele kohane. Pealegi oli Heili talle igaks juhuks kaasa torganud mahuka ümbriku. Tema ei uskunud, et asjaajamine täiesti kopikat maksmata laabuks. Heili oli üldse ettenägelikult käitunud, paar päeva tagasi hoiukassas käinud. Mida ta teadis, mida ta aimas?
Roolis istus tuttav mees. Või tema vend?
„Sõidame?”
Priit noogutas. Tõmbas turvavöö vilunult üle rinna, tundes samas, et jääb vist ilma naljata grippi. Tõusev palavik rändas veres koos meeldiva erutusega. Korterivahetus oli tõsine asi. Ei tohi seda ülehinnata, rumal oleks seda ka alahinnata. Mõnedki saatused on sõltunud elamispinnast, mõnedki elutööd ruumikitsikuse tõttu poolikuks jäänud.
Montöör (või tema kaksikvend?) ei kippunud õnneks lobisema. Priidule see meeldis. Veel meeldis talle, kuidas mees autot juhtis: kindlalt ja ilusasti. Tänavaserval seisvad liiklusinspektorid saatsid nende sõitu heakskiitva pilguga. Raadiost tuli algul muusikat, siis kostis spordisaate kutsung.
„Siin Donetsk, siin Donetsk! Oleme oma mikrofoniga kaevuritelinna suurimas sisehallis. Kohaliku meeskonna ja meie „Kalevi” vahelise võrkpallimatši seis on üks-üks …”
Reporter oli Priidule põgusalt tuttav, naise töökaaslase mees.
Kui kolmanda geimi seis oli 2:2, jõudis auto Lasnamäele. Priit oli viimastel aastatel siia ainult paar-kolm korda sattunud. Praktiliselt ei tundnud ta üldse oma sünnilinna noorimat ja suurimat elamurajooni, mis suures osas oli veel ehitustander. Siin valitses veel suur segadus. Mitmel korral pidi auto põikama kõrvalteedele ja rappuma ehitustele suunduvatel jäätunud vagudel, mille olid siia jätnud märksa võimsamad sõidukid. Et kõik majad tundusid eriti pimeduses ühtemoodi, see Priitu ei üllatanud. See oli juba nii harjunud asi, millest enam ei räägitudki. Priit püüdis aknasse vaadata teistmoodi pilguga, ta püüdis Lasnamäed vaadelda nagu uut kodurajooni. Ausalt öeldes ei läinud tal see kuigivõrd korda. Ilmselt polnud kõige õigem hetk sellistele asjadele mõtelda.
Üles sõitsid nad liftiga, mitmendale korrusele, selle jättis Priit märkamata. Ta otsustas hiljem järele küsida. Korteriuksel polnud millegipärast numbrit. Uute majade asi, ega kõike jõuagi. Priit otsustas, et kui asi peaks laabuma, tellib ta numbri ise. Kas vasest või mõnest teisest põnevamast materjalist. Mine tea, äkki telliks nimesildigi? Või pole see enam moes? Siiski: „H. ja P. Heinaste”. Ei, liiga palju tähti. Kui tellida, siis lihtsalt „Heinaste”. Või on nimesilt siiski liiga pretensioonikas element?
Mees avas ukse.
„Palun lahkesti!” Reibas hääl, kiired liigutused, mantel lendas tühja varna, Priidul soovitati sama teha. Ilmselt oli see ikka montöör, kes muu. Priit kiskus mantli seljast. Kondid tegid seejuures haiget. Pea kumises.
„Vaadake aga tubades ringi, ma keedan seniks tassikese kohvi. Poissmeeste värk,” ütles peremees. (Ilmselt siiski kaksikvend?) „Küllap soovite?”
Priit ei osanud vastata. Ta polnud kohvi peale nagu mõtelnud. Tal oli teisi probleeme. Ta tahtis elamistingimusi parandada. Tõusev palavik rikkus ta siirast elevust. Ta püüdis olla viisakas.
„Jah … kui see teie aega ei röövi. Teil pidi ju kiire olema. Vähemalt ütles mu abikaasa mulle edasi, et teil on kiire.”
„Jaa, teate, teie abikaasal on väga meloodiline hääl,” tähendas mees ja kadus kööki.
Priit mõtles järele ja hakkas kingi üle kanna jalast tirima.
„Oh, pole mõtet,” kostis köögist. „Praegu on siin sihuke segadus … Saate isegi aru.”
Priit jättis kingad jalga. Ta lootis, et jääb lõpuni väärikaks või vähemalt arukaks, ent vaevalt avarast esikust üle esimese toaukse astunud, tundis ta, kuidas tuli kuum laine … tuli ja jäigi. Oli see palavik? Küllap. Aga see oli ka maniakaalne vaimustus. Veendunud, et on ruumis üksi, tegi Priit mingi kiire hiiliva poolpirueti, hõõrus käsi ja vaatas siis kähku ringi. Niisiis, niisiis, mõtles ta, jäägem arukaks, jäägem loogiliseks. Tuba nagu tuba ikka, kuhu ilmselt alles sisse kolitud – või vastupidi, kust hakatakse välja kolima. Mööbel seina ääres vinka-vonka, esemeid põrandal ja nurkades, osa virnas, osa pakitud. Rohekashall sektsioonkapp lõhnas veel laki järele. Niisiis, niisiis … Mööbel Priitu loomulikult ei huvitanud. Ta nägi ainult ruumi, aimas ruutmeetreid. Tuba oli neljakandiline. Üks tuba kolmest! Kui palju ruumi, kui palju ruutmeetreid! Priit sulges korraks silmad. Nii oli parem planeerida. Jäägem arukaks, jäägem loogiliseks: siia tuleb vist poisi laud. Siia riiul. Siia toolid. Siia voodi. Seinale kaks lihtsamat pilti. Millised pildid, küsis Priit endalt üllatunult, kust ma need kaks lihtsamat pilti võtan? Ah, ükskõik, ostan, hangin, palun mõnelt tuttavalt kunstnikult. Milliselt tuttavalt kunstnikult, päris Priit taas iseendalt. Ja vastas ärritatult: kas see pole ükskõik, me lihtsalt saame mõne kunstnikuga tuttavaks ja kogu lugu.
Veel ühe pirueti teinud, võttis Priit ennast kõvasti kokku, muutus jäigaks, tegi noriva näo pähe ja läks suurde tuppa, et seal veelgi suuremasse vaimustusse sattuda. Seegi oli mööblit täis kuhjatud, aga siin oli veelgi enam ruumi ja ruutmeetreid. Priidult ei võtnud vähimatki vaimupingutust kujutluspilt üleseinariiulist parimate köidetega: ENE, „Tehnikaleksikon”, „Loomade elu”, kunstialbumid, „Varamu”, Tammsaare, „Dekameron”, Mati Unt, Lev Tolstoi … Ta nägi mitmeid kapikesi ja püstsahtleid plaatide ja nootidega. Ta nägi omaette nurka stereoseadmete jaoks. Ta nägi aukohta oma saksofonile. Ta nägi kohvilauda, madalat, hubast, põnevat. Ja taas mingeid pilte seinal, kaht graafilist lehte tuttava kunstniku pühendusega allservas.
Kolmas ruum oli magamistuba. Jälle üks ruum! Sinna paneme Heili kirjutuslaua. Talle peaks uue ja suurema ostma. Kaua ta vaeseke ikka öösiti köögis klõbistab, nina gaasi- ja toidulõhnu täis, mõtles ta. Talle meenus, et Lasnamäel vist polegi enam gaasipliite. Ikkagi ei pea ta enam köögis kirjutama, mõtles Priit, kurgus liigutus iseenda suuremeelsusest. Piruette ta enam ei teinud, käsi ei hõõrunud. Ta nägi üsna karm ja isegi noriv välja. Aga ta pilk oli juba ammu täiesti pime. Näiteks ei märganud ta siin magamistoas absoluutselt midagi: ei korratut aset, ei roosakaspunast tekki, rääkimata buduaarinurgast suure peegli ja paljude nipspudelikeste-karbikestega. Ta ei märganud sedagi, kuidas vaikselt sisse astunud peremees (või tema kaksikvend?) delikaatse liigutusega korjas toolikorjult ära ja peitis tagantkätt kappi täiesti läbipaistva öösärgi. Ja kui olekski märganud, poleks ta selle üle juurdlema hakanud.
Priit Heinaste oli juba ammu otsustanud.
Pärast istusid nad köögis. Priidu suu kuivas. Ta arvas, et see tuleb palavikust. Kohvikannu kõrval seisid konjakipudel ja kristallpits. Üksainus?
„Mõistate isegi,” öeldi talle. „Autorool ja kurjad miilitsad. Teie terviseks!”
Priit noogutas hajameelselt, ärevalt, viskas konjaki kurku, rüüpas huuli kõrvetades kohvi peale, jäi tühja pilguga ringi vahtima. Mehhaaniliselt tühjendas ta teisegi pitsi, alles siis taipas, et aeg on kultuurselt käituma hakata.
„Teate, kulus tõesti marjaks ära … Mul on ausalt öeldes sihuke tunne kontides,
