skorbuut?” julges keegi siiski kirevast rivist küsida.
„Ah, mis sa ikka paari hamba pärast virised!” ütles Paulus.
Karloff aga võttis kangi ja virutas selle lumehange. Kusagil selle põhjas kõlises jahmunult vastu külmunud maapind.
„Hargneda! Instrumendid võtta! Kellega ma räägin, kurat!” karjus Paulus ta selja taga.
Vormilt jäme, sisult progressiivne oli Karloffi kõrvadele see käsklus. Ta ei hakanud sekkuma ega täpsustama. Massid peavad ise kasvama. Ta virutas uuesti kangiga, ja juba oligi palang käes. Vähemalt nelikümmend kraadi! Töö las lennata! Töö ei murra mehepoegi! Töö viib helge horisondi poole! Töö tegi ahvist! Me rajame tranšeed, meil tulevik on ees! Nii ja ainult nii! Komandör kõige ees, raskeimal positsioonil, rühm monoliitselt kannul! Nii ja ainult nii! Rammigem jäätanud pinnast, avagem maakera põu! Hävitagem ajutised raskused lume näol! Sulatagem see oma tööhigi kuumava energiaga! Surugem silmili loodus, ilma temalt armuande ootamata!
Karloff unustas aja ja koha. See oli tema jaoks parim lahendus, parim hingeseisund. Teda valdasid tarm ja õnn. Kang helises ja paukus, jonnakas pinnas avas end kildhaaval. Aga esimese hämara varju laskumise aegu haaras Karloff juba labida järele, õnnetunne paisus, muutus lausa valuks. Elu tundus täiuslik. Labidas oli Karloffi tõeline armastus, niipalju kui ta ennast mäletas. Ühelt poolt mäletas ta ennast justkui väga kaua, teiselt poolt kuidagi tükati, seletamatult, seostamatult. Ta mälu oli nagu raamat, kust enamik lehti välja rebitud. Enamasti õnnestus tal mälu üldse vältida. Näiteks nüüd oli kõik niigi selge. Ta kaevas külmunud mulda, järelikult polnud kahtlust, et ta oli olemas, et ta teostas ennast.
Karloff kaevas ja kaevas, veerand- ja pooltunnid potsatasid koos rampraskete mullakamakatega olematusse, lagendikku piiras juba ammu videvik. Nüüd valgustas seda ainult suurtööstuse määrdunudkollane kuma …
„Edasi … seltsimehed noored pioneerid … Tulevik on meie päralt … Labidad ja rakud … Me musklid kui terasest … me pilk on reibas, on kindel meie rüht …” pomises Karloff.
Mõnikord ta laulis. Tal oli tiiskant.
Me polk on võidukana teel,
on vaenuvägi ammu põrmus,
ning võidulipp see lehvib ees,
et vallutada viimne kõrgus!
Kui juba nii pimedaks läks, et tööd teha ei saanud, ronis Karloff oma kaevandist välja ja vaatas ringi.
Teda valdas raske masendus. Ta selja taga lookles mingi inetu rajake. Kraavi polnudki, vaid jalajäljed ja harvad mullatükid. Lahkunud olid kõik pioneerid. Mõned neist olid isegi oma relva maha jätnud. Reedetud labidad vedelesid lumehangedes. Vaid Paulus oli rivvi jäänud, aga temagi ei ülendanud meelt. Juba ammu oli Paulus väsinud raskusi rammimast ja töllerdas oma labida najal. Ta kollane nailonjope oli külje pealt katki. Ümberkasvanud huligaan nägi välja nagu burlakk.
„Jätta!” andis Karloff oma ainsale jüngrile ohates käsu. Raev ja liigutus segunesid kurgulaes kibedateks pisarateks. Ta neelas need alla. Läks Pauluse juurde ja ulatas talle oma punetava käe.
„Jah, enam pole need ajad. Labidat ei armasta keegi,” ütles ta tasa ja vaatas kaugusse. „Miks sina ei deserteerinud, Paulus?”
Poiss luristas vastuseks ainult ninaga. Ta kartis uut hüpnoosi. Nii olid plikad igatahes rääkinud. Alles tüki aja möödudes tegi ta väga ettevaatlikult juttu:
„Ma saan aru küll, et see pole minu asi. Mina olen väike vend. Võib-olla on tegu koguni riigisaladusega? Aga miks me seda kraavi siiski üldse kaevasime?”
Karloff vaatas taas kaugusse. Ohkas ja ütles peaaegu isalikult:
„Oh sind, ebateadlikku elementi … Sinu eas ei esitanud mina sääraseid küsimusi. Oli vaja ja kõik.”
Paulus oli vait nagu hiir. Karloff läitis paberossi, puuris veel kord pilguga pimedat kaugust ja sosistas siis pidulikult:
„See polegi kraav. See on sümbol.”
„Ahah,” noogutas Paulus – ja vajus mõttesse.
„Anna õige mahvi, seltsimees Aleksander,” palus ta mõne aja pärast.
Ning siis suitsetasid nad kahekesi. Kahekesi vaatasid nad ka kaugusse. Aga just selle karge lõppakordi ajal suusatas männitukast välja metsavaht, suur karvane koer kaasas.
„Mis siin toimub? Kelle loal siin pinnast lõhutakse? Ise koolilapsed, aga suitsud suus!”
Karloff jahmus, siis söövitas oma tugevatoimelise pilgu metsavahi priskesse näkku. Oli alles täissöönud lõust – Karloffi pilk ei mõjunud. Selle-eest võttis äkki sõna Paulus.
„Tead, onuke, see pole kraav, see on sümbol! Vaata ette, ega siin ikka liiga palju möliseda ka maksa! Ega ikka ei sõima küll igameest koolilapseks! Kuradi kulak selline!”
„Ah nii,” ütles metsavaht, kooris kindad käest, võttis paunast protokollipaberid.
Nüüd kaotas Karloff enesevalitsuse.
„Sa sõge bürokraat! Formalist! Käsilane! Reetur!”
Karloff oleks metsavahile isegi kättpidi kallale läinud, aga koer astus vahele ja hammustas teda kintsust. See polnud valus, ent tekitas ootamatu melanhooliahoo. Karloff lahkus tagasi vaatamata. Nina luristades, nuuksudes, sõimeldes ja naerdes silkas teist teed kodu poole Paulus. Veel oli ta ümberkasvanud huligaan, ent mida meeter kaugemale Karloffist, seda selgemaks sai sisetunne, et hüpnoos hakkab üle minema.
Õhtu eel tundis Priit Heinaste, et hakkab vist haigeks jääma. Kondid tuikasid, pea oli valu täis. Gripp? Mis seal ikka, Priit oli valmis selle läbi tegema. Ta oli sisimas asjade säärase pöördega isegi pisut rahul. Ta tahtiski natuke aega haige olla. Nii nagu kooliajal, kui ees ootasid rasked kontrolltööd.
Mehine, sitke ja jonnakas Priit oli paraku ikka veel mingite viletsate biotsüklite lükata ja tõugata. Ta karm nägu oli viimastel päevadel muutunud kuidagi kartlikuks, silmavaade pelglikuks. Eriti ärgates ründas teda terav äratundmine, et tegelikult on ta tühine sekeldaja, andetu poosetaja, mingit hilispuberteeti põdev nooruk, aga mitte mees. Sellesarnaseid oli ta enda meelest alati põlanud. Otsaesine kortsus, pea siit-sealt juba salalikult kiilanev, aga ikka praalib, ikka veel mängib seda mängu, nagu otsiks kohta elus: muusika või tsehh, kitarr või saksofon, „Remember”, „Alligaator” või bigbänd, „Norma”, „Salvo” või „Estoplast”. Häbi, mees, ütles ta endale, pistis kraadiklaasi kaenla alla ja ütles pojale:
„Mina jään nüüd haigeks. Usu mind.”
„Mina ka, mina ka!” hüüdis Raivo vaimustusega. „Siis ei pea ma lasteaias käima. Ja siis toob ema meile voodisse kuuma hapu jooki!”
„Täitsa isasse,” ütles Priit.
Aga enne kui palavik fikseeritud, tuiskas sisse Heili. Kasukat lahti nööpimata, silmad pärani.
„Maast lahti ja asju ajama! Tead, see müstiline korterivahetaja eksisteerib vist tõepoolest! Anna andeks, et ma sind ei uskunud! Ta helistas tunni eest mulle töö juurde. Ma lausa lendasin koju.”
„Kumb neist, kas montöör või tema vend?” küsis Priit kuiva suuga.
„Kust
