S
2003. aasta suvel seadsin trükivalmis Uku Masingu käsikirja “Keelest ja meelest” ning tema ajakirjas “Akadeemia” ilmunud loo “Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”. Õieti oli see töö mul tegemata asjade hulgas olnud juba mõnda aega. Sama kaua olid need Masingu kirjatööd mul meeles mõlkunud. Pingeline töö käsikirjadega – eelkõige viidete avamine ja tsitaatide kontrollimine ning tõlkimine – andis mulle erakordse võimaluse rännata Uku Masingu meeles ja keeles, uuesti ja uuesti mõtelda taevapõdra rahvaste mentaliteedist.
Just nimelt mentaliteedist. Rõhutab ju ka Uku Masing, et ta kirjutab boreaalsest mentaliteedist. Usund või maailmavaade on talle liialt piiravad (igermaanlikud) terminid. Igermaane, nende maailmavaadet ja usundit iseloomustab Masingu järgi kõige paremini kreeka keeles ja sanskritis leiduv ühine väljend – “närtsimatu kuulsus” – mis leiduvat igermaani algkeeleski.
Enne kui saatesõnaga edasi minna, tuleks õiendada mõned terminoloogilised seigad. Soomeugrilasi kutsub Masing tihti sugrilasteks, turgi ja sugri keeltest võib ta moodustada surgi keeled. Indogermaane kutsub ta aga igermaanideks, mõtteline sidekriips paigutub maanide ette. Masing kirjutab, et igermaanide uusim endanimetus indoeurooplased on veelgi suurem ülbus kui varasem indogermaanlased. Kas peaksime siis meie end kutsuma ulatuse järgi obibaltlasteks?
“Keeles ja meeles” on püütud üksikute eranditega säilitada Masingu kirjaviis. “Taevapõdra lugudes” on enamasti säilitatud “Akadeemia” kirjaviis. Raamatu esimeses osas asendasin b ja v (tihti süstemaatilise) tavakeelele vastupidise kasutuse. Alles jätsin esmapilgul kurioosse sõnakasutuse jeksisteerib/jeksisteerima. Sellise sõnakuju mõistmiseks on oluline meeles pidada, et “Keelest ja meelest” on kirjutatud aastatel 1968–69. Praha kevad oli lämmatatud Nõukogude tankidega. Jeksisteerimisega avaldas Masing oma protesti ja põlgust igermaanliku Nõukogude Liidu (maailmavaate) vastu, Praha kevade lämmatamise vastu.
Masing õpetab, et sugrilane küsib alati kuidas, igermaan küsib mis. Kuidas küsivad ka paljud teised boreaalsed mitteigermaanlikud rahvad, aga ka hiinlased. Lihtsale sugriinimesele on mõlemad igermaanide maailmavaated (materialism ja idealism) naljakad. Idealisti arvates oli universiumi looja igermaan, materialisti meelest on universumi telos igermaan ja kõik vahelmine “mitteindogermaanlik” on tekkinud tunnetamise hõlbustamiseks dialektika abil.
“Keelest ja meelest” ning “Taevapõdra lood” moodustavad terviku. Neid ei ühenda mitte ainult boreaalse mentaliteedi uurimine, vaid ka igermaanliku SAE (Standard Average European) – standardse keskmise eurooplase keele ja maailmavaate käsitlus. Masing väidab, et Benjamin Lee Whorf on teinud vea, paigutades eestlased SAE rahvaste hulka. Ta kustutab selle Whorfi vea ja just sellega toetab Sapir-Whorfi hüpoteesi. Masing püüab näidata et sugrikeeled (sh. eesti keel) Sapir-Whorfi hüpoteesi eelduste tunnustamisel väljendab SAE omast erinevat “keeletõelust”. Igermaanlikus olemis/olelemiskakluses (Darwini survival of the fittest vaste olelusvõitluse asemel) seestub filoloogidesse kolm kurja vaimu: absoluudistamine, dialektika ja kombinatoorika. Esimestena ehk pääsevad kurjast vaimust unustuse hõlma vajunud Jan Baudouin de Courtenay ja vürst Nikolai Trubetzkoy ning seejärel laia tunnustuse võitnud Edward Sapir, Benjamin Lee Whorf, Joseph H. Greenberg ning nende õpilastest ja järgijatest keeleteadlased, antropoloogid ja etnoloogid.
Masing tunnistab ka ise, et talle oli suureks lohutuseks, et on teisigi, kes mõtlevad umbes nõnda nagu tema. Iga uue keelega omandab inimene uue “hinge”, iga keelkond on meelkond. Ta tunnistab, et ta ei teadnud kuni 1962. aastani teiste sarnaste mõtlejate töödest suurt midagi (vt. lisaks käesolevale raamatule ka Masingu artiklit “Semantikast ja metalingvistikast” tema artiklite kogumikus “Meil on lootust”, Tartu: Ilmamaa, 1998, lk. 277–293).
Igal keelel on oma keeletõelus. Masing kirjutab, et igal elusolendil on oma “maailm”, hiire omal on vaevalt midagi ilmselt ühist liblika omaga, igal inimesel on oma subjektiivne tõelus. Tundub, et ta oli tuttav Jakob von Uexkülli omailma (Umwelt) mõistega (omailma mõiste kohta vt. minu artiklit “Umwelt – Word and concept: Two hundred years of semantic change”, Semiotica, 2001, kd. 134, lk. 447–462). See ilmneb ka asjaolust, et ta on sulgudes lisanud täiendi “(mesilane – lutikas)” Sapiri lausele “Maailmad, milles erinevad ühiskonnad elavad, on erinevad maailmad ega ole sama maailm eri sihtidega” (vrdl. “Semantikast ja metalingvistikast”, lk. 278 ja Sapir 1985, lk. 162).
Masing paneb meid teistmoodi nägema ja mõtestama ka rahvusteadusi. Ta kirjutab, et sugrilane ei süsteemista selle termini igermaanlikus mõttes. “Eestlasel on olemas nähted ja mõisted, nagu ”männik”, “kaasik”, jne., on ka “lehtmets”, “segamets”, “okasmets”, kuid selliste objektide analüüsimine liikideks ja vormideks tundub talle tulutu, sest “männik” võib kasvada erinevail pinnastel ikkagi jäädes männikuks, erineb rohurinne ja põõsarinne. Need aga on samaväärsed männikuga ja pole mingit põhjust kasutada neid männikute analüüsimisel, sest võiks toimida vastupidiselt ja lähtuda neist. Selle psüühilise, “keeletõeluse” antud eelduse järgi eestlane toimiks alati umbes nõnda nagu Teodor Lippmaa [taimeühinguid klassifitseerides]… On ilmne, et teatavad taimed esinevad koos ja pisemate sagedus tavaliselt suurem. Seepärast on tunnetamiseks (üldisimas mõttes) tulusam tee lähtuda selliseist taimeühinguist.” Siit järeldub, et rahvusteadus pole mitte lihtsalt eesti keele, eesti ajaloo või mingi muu eesti asja uurimine, vaid igasugune teaduslik tegevus, mis tuleneb rahvuslikust omapärast mõtlemises. Rahvusteadus võib olla ka botaanika, kui sellele lähenetakse keeletõelusest põhjustatud rahvusliku mentaliteediga.
Friedrich Nietzsche on kirjutanud teoses “Teispool head ja kurja. Tuleviku filosoofia eelmäng” (1886), et ”uurali-altai keeleala filosoofid (sel alal on subjekti mõiste kõige halvemini arenenud) vaataksid suure tõenäosusega teisiti” maailma sisse “ning [neid] leiaks teistelt radadelt kui indogermaane või muhameedlasi: kindlate grammatiliste funktsioonide mõju on tegelikult füsioloogiliste väärtushinnangute ja rassitingimuste mõju” (minu tõlge, vt. “Nietzsche, Kaplinski ja eesti filosoofia”, Akadeemia 1996, lk. 1147–1148). Nietzsche mõistis, et erinevate keelte kõnelejad mõtlevad erinevalt, nende filosoofid nagu kõnniksid erinevaid radu. Nietzsche põhjendab keele mõju mõtlemisele füsioloogiliste väärtushinnangute ja rassitingimustega. Siinjuures on oluline rõhutada, et Sapir peab oma peateoses “Keel” keelt, rassi ja kultuuri üksteisest sõltumatuteks nähtusteks (Language, 1921, lk. 207–220). Keel võib aga põhjustada maailma tajumise ja mõtlemise erinevusi.
Masingu mõtterännakut taevapõdra rahvaste keeletõeluses iseloomustab erudeeritus ja samas ka teadmatus. Teadmatust sellest, mida igermaanlikelt SAE radadelt kõrvale pööranud ja uusi radu otsima asunud keeleteadlased ja antropoloogid on kirjutanud, tunnistab ka Masing ise. Teisalt võib mõnigi Masingu seisukoht tunduda pentsik, sest SAE radadelt kõrvale kaldunud keeleteadus on palju asju selgeks teinud alles viimase paarikümne aasta jooksul. Selliseid asju ei võinudki ta teada.
Mind hämmastab see, kuidas suutis Masing kursis olla kirjandusega, mis läinud sajandi kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendate alguses jäi raudse eesriide taha. Mehelt, kes vaatleb maailma teoloogi seisukohalt, nagu ei ootaks vaimustust indiaani nõia õpilase Carlos Castaneda tee ja õpetuse või Aldous Huxley eksperimentide vastu narkootiliste ainetega, mis avardavad tajumise piire. Kui iga uue keelega omandab inimene uue meele, siis iga uue Masingu teksti lugemisega avastame me mõne inimhinge uue tahu, mis kõik korraga iseloomustavad ainult väga väheseid väljavalituid. Uku Masing oli üks neist vähestest väljavalitutest, keda Looja oli õnnistanud ja kelle teele ta oli kaasa pannud hulganisti andeid.
Tänapäeva keeleteadus, antropoloogia ja etnoloogia on jagunenud mitmeks suureks vooluks. Näiteks Noam Chomski ja tema õiget- või äraspidi jüngrid tahavad kõiki maailma keeli (ju siis ka meeli) ära seletada inglise keele süvastruktuuri uurides. Tõsiseltvõetavamad on need keeleteadlased, kes Sapiri, Whorfi, Greenbergi jt. mõjul on lahkunud inglise keele voolusängist ja püüavad uurida ja võrrelda kõiki maailma keeli, sh. ka teisi SAE keeli peale inglise keele.
Selles suundumuses valitseb kaks lähenemist. Esiteks lingvistiline relativism, mida esindab kujukalt Sapir-Whorfi hüpotees. See väidab, et keel,
