saab kõnelda küsimata “mis on keel?” Sellisele küsimusele on vastuseid mitu, sõltuvalt sellest, “mida” see “mis” siin tähendab. Essentsiaalselt on keel kogum häälikukomplekse, mis on sümboliteks kuidagi liigendatud reaalsuse üksiknähteile ja teatava reeglistiku kasutamisel suuteline kirjeldama nende nähete ruumajalisi muutuvusi. Sellises definitsioonis mu arust “sümbol” ehk pole sobiv termin, sest sümbol on paratamatult mingi ese. Definitsioonis seega kätkeb eeldus, et kõik verbid on denominaalsed (“silm”–“silmama”). Selline üldistav väide saab aga õige olla ainult siis, kui lisada, et kunagi on esemeiks peetud sääraseidki nähteid, mis inimesele hiljem polnud esemed, vaid taandusid sündmusteks. Funktsionaalselt on keel SAPIRi sõnadega “a purely human and non-instinctive method of communicating ideas, emotions and desires by means of a system of voluntarily produced symbols”8 (SAPIR 1921: 8). Üldisimas mõttes siis keel on kommunikatsioonivahend suhtlemisel teiste inimeste ja iseendaga, keele kaudu võetakse vastu teadustusi ja antakse. Tagasiside kaudu keel võib olla vaheldumisi kognitiivne ja regulatiivne. Igale saadud teadustusele (käsk teistelt või endalt, tunnetus mõtlemisest ehk kogemisest) järgneb mingi otsustus, mille inimene kuidagi teostab (käsk teistele või endale, tunnetuse salvestamine või teadvustamine) ka siis, kui ta keeldub teostamisest (mõtlemine põhjendab keeldumist sõnaliselt). Keel ei ole ainus inimese kasutatav kommunikatsioonivahend, selleks on ka ‡estid, ilmed, “toonid” jt., mida inimene võib kasutada keelega kooski sõnasisu rõhutamiseks või teisendamiseks. Kuid neid on raskem säilitada mälus või teadustada edasi.
Sõltub mõiste “intellekt” definitsioonist, mis mõttes lapsel on intelligentsi enne seda, kui ta hakkab taipama sõnade tähendust ja kasutama neid ise. Ta kogeb reaalsust vahetult, ainuüksi meeltega ja mõned pildid sööbuvad mällu. Vahetu kogemine on kaootiline, võrreldav umbes selle olukorraga, mis sünnilt pimedal, kui ta hakkab nägema. Vist ei säiliks ühtki mälestust preverbaalse aja sündmusist, kui laps neid ei katsuks sõnastada hiljem. Laps taipab varsti, et pole küllalt ja sobivaid sõnu selle kirjeldamiseks, teadustamiseks endale või teistele, mida ta “tunne(ta)b” teataval hetkel. Peaaegu võimatu on sõnastada tagantjärgi preverbaalse aja sündmusi. Need on kuidagi võrreldavad kaootiliste unenägudega. Eideetiliselt mõtlevad inimesed kuidagi suudavad end satutada analoogsesse olekusse, mida nad aga ei saa sõnadega ometi teadvustada teistele, sest “mõtlemine piltides” (mida esineb väga harva) lülitab välja nimetamised. Pisut hõlpsamini tuleb teadustamisega toime säärasel puhul absoluutse kuulmisega musikaalne inimene, sest teadvustatav pole sõnaline. Tavaliselt iga inimene “mõtleb sõnadega”, kui ta just ei kõnele endamisi, sest inimene tavatseb mõtelda diskursiivselt, dedutseerides. Ta hakkab seda tegema ka otsemaid pärast intuitsiooni, kui ta on midagi “näinud” täiesti ebatavalises valgustuses. Küllap ei saa intuitsiooni juhtuda ilma eelnenud diskursiivse mõtisklemiseta. Ta on nagu hetk, mil mõistete võrgus hulk neostub teisi teid pidi. Sel hetkel on võrk tervenisti või osa temast mõistetav ehk kogetav nagu väljast vaatlejale linnulennult.
SAPIRi arvates inimene teadustab arvamusi-mõtisklusi (ideesid), tundeid (emotsioone), soovetahtmisi. Ehkki nõnda arutlevad teisedki, päris kindel ma pole, kas see kehtib lapse, saadik siis “ürg”inimese suhtes. Selline jaotumus on loomulik alles teatava sajandeid või aastatuhandeid elanud keele täiskasvanule. Seesama teab ühtaegu, et kõnelda võib ka oma elamustetunnete-tahtmiste varjamiseks teiste eest, nende olemasolematuse sedastamiseks, nende moondamiseks. Aga teadustamine ometi on ka sihukene valetamine. Ja see võib toimuda poolteadlikult või hoopis kogemata ka siis, kui inimene end tõepoolest peab siiraks teadustajaks. Sest paljude inimeste “tundetoon” kõnelejail tublisti erineb (sõna, mis paneb ühe muigama, teise laginal irvitama, on kolmandale kvaliteedilt kõrgeim, sügavaim, täpseim), kunagi tähenduslikud sõnad aegamisi muutuvad jutujatkudeks, millede tõtt enam ei võeta tõsiselt (keegi vist enam ei usu, et “tohutult” tähendaks rohkem kui “väga”, arvab pigemini, et tähendab vähem ning seepärast kõneleja teadustus üldse on edvistus!). Mulle tundub, et inimesed mitmesti sarnlevad rohkem lindudega kui karusloomadega (ehk imetajatega), seepärast arvan, et põhiliselt teadustati-nenditi midagi kasutamiseks kõlvulist, hoiatati miski näivalt ohtliku eest ja täävitati iseenda olemasolu mingisugusena. Kujunesid nõnda üldmõisted (sõnad) koos üldväidetega nende kohta ja seega paratamatult igasugused üldnormid, mida inimene täävitab kehtivaks (sageli poolteadlikult) üpris tihti iseendale ja teiste kuuldes, nagu vajaksid sellised normid pidevat nentimist, et püsida kehtivaina, nagu vajaks inimkond nende pidevat tunnustamist kõikide poolt, kes tahavad olla inimtõust. Inimene sagedamini veel korrutab selliseid endastmõistetavusi nagu “mesi on magus”, kui “vale on paha”, “kartus on nõrkus”, “surm on paratamatu”. Inimeste vestlemised, nende communicatio suurelt osalt koosneb selliste üldmõisteist koostatud üldfraaside ümberleierdamisest, ehkki nad oma vestlusi nimetavad kogemuste teadustamiseks ja vahetamiseks. Teoreetiliselt küll on nõnda, et ühestsamast kogemusest (“välk lõi puud”) võib iga inimene teadustada tublisti erinevat, nagu ta võib hoopis erinevalt käitudagi, liiatigi veel siis, kui inimesed juhtuksid olema hoopis erineva kultuuripärandiga. Praktiliselt ei teadusta inimene, kui ta tahab olla korralik ja ontlik ega söanda pahandada teisi inimesi oma iseärasustega, palju rohkem kui kogemuste kohta kehtivaid valmisfraase. On seepärast täiesti võimalik, et siingi kehtib “tagasiside”: inimene viimati ei kogegi rohkem kui seda, mis talle on teadustatud ja õpetatud kogetavaks teataval juhtumil. Ta kogemused on niisama banaalsed nagu normfraasid. Modernil ehk uuel ajal on selliseid hulgaliselt, edukalt ja kiiresti võimalik omandada raadiost, palju suurepärasemalt kui ajalehest või kirjandusest. Õigupoolest selline inimene võiks lobisemise asemel teadustada midagi. Käibefraasid oleksid nummerdatavad ja kommunitseeritavad sõrmedegagi.
Ennemuistsel hallil ajal oli communicatio sihiks ja tulemuseks communio, üksteise mõistmine, osadus inimeste vahel, kuidastahes seda nimetatakski. On selge, et communicatio puhul ükski inimene ei saa öelda “kõike” ega teine võtta vastu “kõike”. Teine peab puuduva täiendama oma analoogsest varust ja communio tekib siis, kui inimesed tunnevad, et nende kogemused kuidagi on identsed või sobivalt täiendavad teineteist. Igas suunas ei teki communio, ehkki communicatio leviks sõõrjalt. Moodne ehk uus halisemine tõelise kommunikatsiooni, s.o. communio puudumisest modernide inimeste vahel ja isiksuse üksindusest on kahel põhjusel ainult üks moeröögatus ehk dernier cri. Esmalt seepärast, et kaasinimesele modernil ehk uuel inimesel, eriti veel “noorel”, ei ole muud kui seltskonnast, publitsistikast ja “eetrist” kuuldud ja õpitud normfraase. See mu väide liialdab väga vähe. Inimene ei viitsi enam panna tähele, kui tihti tal on tegemist igasuguste üldnormidega, mida igaüks lausub mõtlemata, nagu “iga reaktsiooniline nähe on kunagi olnud progressiivne”; “teadus on teinud kindlaks, et teadus on (ainus vahend kasvava inimkonna kasvavate vajaduste rahuldamiseks; laastangute parandamiseks, mis tekkinud teaduse juurutamisest praktikasse jne.)”; “seksuaalsus on inimese kõige põhilisim ja eeskätt rahuldamist vajav tung”; “inimene vajab rohkem vaba aega”; “inimese elule annab mõtte (töö, hoolitsemine järglaste eest jne.)”; “kõige parim kool on elukool” jne., mis ei ole veel kõige banaalsemad. Kui oletada, et modernis inimeses (või ta luules) üldse eksistentsialiseerib midagi muud pääle selliste labaste seeriatoodete (mis on üpris kahtlane mu meelest), kui arvatagi, et vähemalt mõne inimese kogemused ei mahu neisse banaalsustesse, siis muidugi nende teadustamine on võimatu, sest nende ütlemiseks puuduvad ametlikult (ühiskonnas) tunnustatud ja mõistetavaks tunnistatud labased fraasid. Neid aga temalt oodatakse või nõutakse. Siin ilmneb teine põhjus: needki, kes halisevad communio puudumist, on ise need, kes seda enam ei vaja! Banaalsete normfraasidega väljendatamatu on paratamatult korras(ta)tamatu vassing, mida keegi ei taha võtta vastu ka siis mitte, kui ta sellisena oleks kommunitseeritav. Ainult siis, kui kriitikud ja “kriitika ülesandeks on teatavasti anda momendi hinnang kaasaja kunstile, reageerida jooksva kunstielu sündmustele, olles ise samal ajal üks neist” (ELLER 1969; mis on ise üks üldkehtivaid banaalsusi: kriitik on jooksva kunstitoodangu taksaator ja kontrollija, kuid ükski takseerimine pole tootmine) on midagi upitanud normatiivseks, kantakse see miski järjekordselt üldtunnustatud ja kehtestatud banaalsuste
[Keel on] üksnes inimlik ja mitteinstiktiivne viis mõtete, emotsioonide ja soovide edasiandmiseks suvaliselt moodustatud sümbolite süsteemiga.
