(ehk jumalik)”. Communicatio ja communio on säärasele olesele tarbetud, ta vajab ainult elusat või elutut mateeriat (ehk materjali) enda täiuslikkuse avaldamiseks, iseenda tegelikustamiseks.
Keelt muidugi võib süüdistada, et ta kommunikatsioonivahendina pole täpne, samuti siis, et ta teadustab vaid üldtuttavaid tõdesid. Kuid ükski tagasisidesüsteem ei saa atomaarselt täpselt toimida iialgi, sest see, mille suhtes ta reageerib, mida võib reguleerida, ise on pidevalt muutlik teatavais piires. Keele lohakas kasutamine igatahes ei kõrgenda kommunitseeritava täpsust. Lohaka kasutamise hulka ei kuulu ainult labaste aabitsatõdede pidev ülekanne õhku ja “eetrisse”, vaid ka nende väljendamine võimalikult segaste “moe”sõnadega, mida aga tuleb lausuda grammatiliselt, ortoeepiliselt ja häälduse poolest võimalikult korrektselt. Kommunikatsiooni sisu täpsus kaob ära “moe”pärase formaalse täpsuse alla. Lugu on umbes nõnda, nagu poleks oluline, mida inimene kirjutab (eeldatakse, et üldtuttavat enamvähem kombekohaselt), tähtis on ainult ta käekirja, grammatika (õigekeelsuse ja interpunktsiooni) vastavus kehtivale normile. Ja selle normi üle valvavad takseerivad kriitikud, ühiskondlik või riiklik kontroll. Sisu ei saa enam olla tähtis, sest kõik tähtsad inimesed on ex cathedra teinud teaduslikult kindlaks, et inimene on üldinimlikult ükssama inimkonna algusest pääle ja jääb selliseks otsani, või, et ta tänini küll on arenenud ja pürginud täiuslikkuse poole, kuid praegu on saavutatud õigete õpetuste kaudu ainuõiged ja igavesed tõetunnistused ning neile vastavad muutumatud kogemused. Ajaviiteks lubatakse vaielda veel ainult selle üle, kas kogemus peegeldab tunnetust või on tunnetus elamuse peegeldus mõistuses.
Eelnenu on kirjutatud meelega nõnda. Nii saab arutella ju üksnes siis, kui eeldada, et maailmas on üksainus keel või kõikide keelte põhjaks mingi üldinimlik keel. Teadlikult või poolteadlikult talitavad just nii kõik lingvistid, kui arutlevad filosoofiliselt, psühholoogiliselt või sotsioloogiliselt, sageli ka puhtfiloloogilistes käsitlustes. Neid ei pane mõtlema seegi lihtne olm, et communicatio ja communio suhe ilmselt on probleemiks ainult euroopa kultuuri (seega igermaanide) hõivatud inimkonnas. Vaikselt nad eeldavad, et teised pole veel jõudnud nii kõrgele arenguastmele ning ennemuistsel kombel püüavad teistelegi valada sisse lehtritega “tõevalgust”, mis paratamatult saab olla ainult üksainus. Aga, ehkki tuleb möönda, et “tõde” kosmose kohta mõeldavasti on üksainus, “tõde” inimkonna ajaloo ja tema liikmete omavaheliste suhete olemuse või arengu kohta ei saa olla ükssama. Planeedid, valged kääbused, hiidtähed kõik küll on kosmosest, kuid ühedele normaalne on teistel lausa võimatu. Igal elusolesel on oma “maailm”, hiire omal vaevalt midagi ilmselt ühist liblika omaga; igal inimesel oma subjektiivne tõelus, mis küll enamvähem võrdne teise omaga, kellega tal communicatio ja communio, kuid pole iial identne. Et kommunikatsiooni päämiseks vahendiks on keel, siis öeldust järgneb, et igal keelel ja igal keelkonnal paratamatult on oma “keeletõelus”. Mõlemal pool on “tõelus” determineeritud ette konstitutsionaalselt, ehkki determineeringu ranguse aste on erinev. Keel on vahetatav, liik ei ole. Öeldu ei välja communicatio ja communio võimalust erinevate “tõeluste” vahel ilma häälikulise keeleta. Loomad võivad sõbrutseda, kui nende erinevused pole väga järsud, inimene võib sõbrutseda nendega ja vastupidi, inimesed võivad sõbrutseda mõistmata sõnagi teise keelest. Kuid võrreldes keelega on ‡estid, ilmed, häälitsused, teod ometi vaid hädavahendid. Äärmisel juhul on nendega võimalik teadustada sümpaatiat või antipaatiat, ehkki väärarusaamu esineb siis tihti. Kuid iseendast, oma “tõelusest” ei ole midagi kommunitseeritav nõnda.
“Keeletõelus” eeldab, et iga keel(kond) on omamoodi liigendanud “tõeluse” ja taotleb püsida üksüheses vastavuses liigendustulemustega. Iga keel toimib sel puhul analoogiaprintsiibi alusel: identseks tunnistatud nähtusi või suhteid väljendatakse identselt. Sellest väljendusvahendite kokkuhoiust kujuneb keele kogu grammatika. Grammatiline struktuur on igas keeles kõige püsikam, sõnavara ja häälikuline koosseis võrdlemisi muutlikud. Vahel muutused on järsud ja kiired, vahel nii aeglased, et hoomatavad alles sajandite möödumisel. (Neist muutusist ega neid tingivaist asjaoludest edaspidi juttu ei ole.) Grammatika struktuuri keel võib arendada äärmusliku täpsuseni oma pinnal, kuid see võib läheneda mõne teise keele omale ja aegamisi kohaneda teise tugevamaga. Iga keel seega paratamatult on ühtaegu allikas, millest laps saab eelnenud põlvede kogemused ja arvamused, nende hoiakud, ja piir, mida inimene tavaliselt ei ületa iial enam. On ühtaegu võti aardekambrisse ja see süsteem, mida inimene “orjab” surmani, ahel, millest ta tavaliselt ei vabane. Mis inimesele tema geneetiline kood, seda on talle ja paljudele temataolistele ka ta keel. Samuti muidugi ka juhuslik ajalooline konstellatsioon ja ühiskondlik kord. Üsna kitsais piires on need muudetavad, mõni hõlpsamini ja põhjalikumalt teisest. Individuaalsed erinevused on paratamatud-lubatud-soovitavad küll, kuid need ei tohi iial ületada teatavat piiri, sest muidu indiviid kukuks välja oma ajast, oleks sobimatu oma ühiskonnas ja muutuks mõistetamatuks kaasinimestele või oma rahvale. Teda irvitatakse juba siis, kui ta kõneleb segamini sama keelde mitut murret, kasutab taunitavaid vorme või sõnu ja sunnitakse “korralikuks”. Ta võib küll kõnelda mingit argood, luuletadagi selles nagu VILLON, kuid nõnda ta on mõistetav ainult vähestele. Kui raske inimesel siin on õppida midagi ümber, seda kujukalt näitab olm, et lõunaeestlasel on peaaegu võimatu õppida selgeks “tulen-lähen”, “viin-toon” erinevust või saarlasel-hiidlasel hääldada õ‘d. Vist on kergem õppida selgeks hoopis võõrast keelt, sest seda tuleb lapse kombel alustada otsast pääle.
Iga keel kirjeldab maailmas liigendatud nähtuste ruumilisajalisi suhteid vähem või rohkem erineval kombel. Iga keel(kond) on erinev viis vaadelda maailma ja tõlgendada kogemusi sõnasümbolitena. Ei ole mõtet neid erinevusi redutseerida tühisteks, pole ka mõtet neid ilmtingimata näpitseda ja moondada vastandlikeks. On selge, et iga erineva liigenduse lähteks on erinev ebateadlik suhtumine kogetavasse. Liialdus on seda hoiakut nimetada filosoofiaks või metafüüsikaks, kuid psüühika ilmselt on erinenud ja jääb erinema. Raske, küllap võimatu, on avastada parameetreid, millede varal see psüühika erinevus oleks kirjeldatav. Et iga keel on üks võimalik reaalsuse koopia, “keeletõelus” eriliste koordinaatidega transformeeritud “tõelus” või erinev filter, erinev kaardistamissüsteem, siis on ilmne, miks on nii raske avastada parameetreid. Igas koopias on küll teatav kord, kuid see 1) on vaevu kirjeldatav sellesama koopia enda vahenditega ega saa olla rahuldavalt kirjeldatav teise koopia vahenditega, ehkki nad on võrreldatavad, ning 2) see ei ole kirjeldatav ka mingi “metakeelega”, sest iga metakeel omakorda jällegi oleks üks tõeluse koopia. Oma vahenditega keel ei saa kirjeldada end, iga teise vahendid moondavad teda. Kolme(nelja)värviklišee juba võimaldab mistahes maalist reproduktsiooni, aga iial ei saa värvitoone valida nõnda, et kõik toonid reproduktsioonil oleksid ühtlaselt kauged originaali omadest. Kuid sel puhul on mõõta võimalik, milles erinevad reproduktsioonil kasutatud sinine, punane, kollane, (hall) originaali puhtatest toonidest ning originaali saab kogeda omaette ja otsustada, millised toonid on reprodutseeritud enamvähem täpselt. “Tõelus” ei ole kommunitseeritav (kui oleks kogetav!) ilma “keeletõeluseta” ja “keeletõeluste” omavaheliste erinevuste mõõtmiseks pole mingit seadist väljaspool mistahes keelt.
Iga keelega koos on omandatud mingi psühholoogilisfilosoofiline koordinaatidesüsteem reaalsuse mahutamiseks, kirjeldamiseks ja tõlgendamiseks. Võib kujutella inimesi, kes on mitu tublisti erinevat keelt omandanud nii hästi, et saavad vajaduse või suva järgi vahetada keele tingitud “filosoofilist skeemi”. Tavaliselt mõtleb inimene küll üheainsa sellise skeemi järgi ka siis, kui sõnastab teises. Ta “võõrkeel” kajastab ometi kuidagi ta “omakeelt”, embkumb, kas siis, kui ta eeldab nende ühtumisel, et nad peavad erinema, või nende erinemisel, et selles suhtes nad just ei erine. Üldiselt aga: iga uue keelega omandab inimene uue “hinge”. Nendes tõikades enamasti ei kahelda. Vaidlused ja kahtlused täidavad arutlusi selle kallal, millises suhtes on omandatud koordinaatidesüsteem kogemusega, kui intensiivne või sügav on selle mõju inimese mõtteviisile, “elamistüübile”, käitumisele jne., milline mõju on keelel kultuurile ja teatavale ühiskonnavormile, milliseid erilaadseid kogemusi võimaldab ja tingib iga erilaadne keel. Siin on üheks äärmuseks väide,
