that culture and language are in any true sense causally related. Culture may be defined as what a society does and thinks. Language is a particular how of thought. It is difficult to see what particular causal relations may be expected to subsist between a selected inventory of experience (culture, a significant selection made by society) and the particular manner in which the society expresses all experience… If it can be shown that culture has an innate form, a series of contours, quite apart from subject-matter of any description whatsoever, we have a something in culture that may serve as a term of comparison with and possibly a means of relating it to language. But until such purely formal patterns of culture are discovered and laid bare, we shall do well to hold the drifts of language and of culture to be non-comparable and unrelated processes. From this it follows that all attempts to connect particular types of linguistic morphology with certain correlated stages of cultural development /see termin talle siin tähendab intelligentsuse, hariduse taset!/ are vain.”10 (SAPIR 1921: 217–219).
Need väited pole küll täiesti vastuolus ta hilisematega, liiatigi samas ta täävitab ka: “Languages are more to us than systems of thought transference. They are invisible garments that drape themselves about or spirit and give a predetermined form to all its symbolic expression”11 (SAPIR 1921: 221). Kuid hiljem on ometi tabanud, et “kuidas?” ja “mis?” ta sõnastuses vastamisi tingivad teineteist:
“In a sense, the network of cultural patterns of a civilisation is indexed in the language which expresses that civilisation… Human beings do not live in the objective world alone, nor alone in the world of social activity as ordinarily is understood, but are very much at the mercy of the particular language which has become the medium of expression for their society… the ‘real world’ is to a large extent unconsciously built up the language habits of the group. No two languages are ever sufficiently similar to be considered as representing the same social reality. The worlds in which different societies live are distinct worlds, not merely the same world with different labels attached… Even comparatively simple acts of perception are very much more at the mercy of the social patterns called words than we might suppose… We see and hear and otherwise experience very largely as we do because the language habits of or community predispose certain choices of interpretation”12 (SAPIR 1929: 209). Siinkohal kasulik võrrelda erinevat sõnastust: “A man /kuigi olemas erandjuhtumeid/ responds to the stimulus situation only as interpreted and defined in terms of conventions he has learned as a member of one social group or another”13 (KLUCKHOHN 1955: 356). Või kolmandal kombel: “Thinking… follows a network of tracks laid down in the given language, an organization which may concentrate systematically upon certain phases of reality, certain aspects on intelligence, and systematically discard others featured by other languages. This organization is imposed from outside the narrow circle of the personal consciousness, making of that consciousness a mere puppet whose linguistic maneuverings are held in unsensed and unbreakable bonds of pattern”14 (WHORF 1941) ja “…users of markedly different grammars are pointed by their grammars toward different types of observations and different evaluations of externally similar acts of observation, and hence are not equivalent as observers but must arrive at somewhat different views of the world”15 (WHORF 1940). Kõik nad on veendunud, et keel on ühiskondlik produkt – sest ühel inimesel ei saa olla keelt. Ja koguni WHORF rõhutab, et “The idea of ‘correlation’ between language and culture, in the generally accepted sense of correlation, /s.t., et võiks olla seostatavad sellised nähted, nagu “jahinduslik”, “põllunduslik” jt., “flektiivne”, “sünteetiline”, “isoleeriv” jt./ is certainly a mistaken one.”16 – On mõeldav, et SAPIR (1921) tahtis eitada ainult sedasama, ei mitte rohkem, ehkki ta sõnastused näivad olevat ulatuslikumad ja kategoorilisemad. Loomulikult ei saa siis esineda marristlikku konvergentsi või kongruentsi keelestaadiumite ja ühiskonnaarengu perioodide vahel.
On küll selge, et muutub iga keel ja teiseneb kultuur, mis kasutab teatavat keelt. Kuid üheltpoolt: teisenemised ei toimu ühtlaselt ega ühtaegu. Ei tarvitse ka samad tegurid põhjustada muutusi mõlemal pool. Ainult osast põhjustest on inimesed ise teadlikud, toimivad siis ettekavatsetult ja plaanipäraselt, ehkki mitte alati ja kõikjal ühtmoodi teadlikult. Ehkki keel on tunnetamisskeem ja väljendamissüsteem, iga süsteemi on võimalik täpsustada, täielistada ja lihtsustada. Sugeneb ju aina juurde loogilisi vasturääkivusi uute sõnade lisanemisel ja endiste kadumisel ning sugeneb ka uusi tunnetusi, mida tahetakse paigutada endisse tunnetamissüsteemi. Üsna ebateadlikult ehk toimuvad häälikute muutumised, ehkki siingi sageli poolteadlikud kaalutlused takistavad teatava tendentsi kehtimasaama kõikjal.
1600 paiku oli eestikeelest peaaegu täiesti kadunud gen. – n ja järjepäraselt kadumas -n 1. sg. lõpuna. See -n aga enamasti restaureeriti ja säilitati. Osalt vist seepärast, et 1. sg. prees. langenuks kokku imp. 2. sg. – ga, kuid tõenäosemalt takistas selle -n kadu konjugatsioonisüsteemi sisesümmeetria. Jäänuks siis ju ainult 1. isik tunnusetuks. Päris selgelt ei artikuleerita teda ju praegugi. Vaevalt aga kunagi on leitav parameeter, mille pinnal oleks öeldav, mis oli -n kao põhjuseks.17 Ei saa olla tegemist mingi germaanimõjuga. – Kui aga puuduvad sellised sekkuvad tegurid, siis on teatav häälikuline muutus (vähemalt, väga pika aja vältel) ümberpöördamatu. Ei ole võimalik restaureerida järgsilpidesse -o- (kuitahes itaaliapäraselt oivaline ta tunduks), sest -u- ei põhjusta väärarusaamu. Veel võimatum on panna inimesi hääldama -üü-, ehkki nad kirjutavad nõnda ja puhuti mõnd sõna sinnapoole hääldavad (umbes -üüi-, palataalse pika vokaalina). – Muudatused, mis kuidagi haaravad ka morfoloogiat, toimuvad kõnelejaile teadlikumalt. Vanemate laensõnade genetiivi lõppsilbis võis esineda mistahes vokaal, XVI s-il aina suurema ala hõivas -i(n) ja seesama -i hakkas tungima eesti sõnadessegi (tendents kestab praegugi, sest varsti on endastmõistetavalt pähkl-i, kandl-i jt.) ja koguni nimede deminutiividesse. Selle tulemuseks ulatuslikult hakkasid langema kokku ainsused ja mitmused. Keel sattus hämmingusse (G. MÜLLERi keeles on äärmiselt vähe mitmusi, kuid nende hulgas väga haruldasi ja korrektseid -i-mitmusi!), kuid (kui palju teadlikult?) toimis väga resoluutselt, hankis endale tõelise sümmeetria:
Kuid sellist ümberkujundamist ei saanud siirda kõigisse käändkondadesse. Takistasid ka teised tendentsid.
Põhilisemad muutused keelestruktuuris on nähtavasti alati mitmesuguste muude erinevate keelte ja kultuuride mõjustuste tulemusi. Kuid siingi on võimatu osutada mingeid psüühilisi parameetreid. Taipajagi neid ei oskaks sõnastada. Sellel pinnal toimib aga ka mingi ebateadlik skeem, keeles valitsev vormistik, ta sisearhitektuur, mis püüab säilitada end või ringteid pidi taastada. Kõnelejad ei tarvitse sellest olla täiesti teadlikud, kuid nad “tunnevad”. Taipavad sedagi, et loobumine põhilisist omapärasusist võtaks neilt hoopiski ära nende keele. Kui ei suudeta säilitada neid, siis hääbub keel kiiresti.
Kreekakeel on üks korralikumaid hüpotaktilisi keeli (ka võrreldes ladinakeelega, milles “cum” pandud täitma kümneid funktsioone) ja sellisena ta mõju oli väga suur Egiptuses, Palestiinas, Süürias säälseile enamvähem parataktilistele keeltele. Keskheebreakeel on tulvil laenatud ja kreeka eeskujul moodustatud konjunktsioone ning mõned endisi on kogunisti kadunud. Kuid keelevaistule olid hüpotaktilised konstruktsioonid võõrad ometi. Aegamisi konjunktsioonid kujunesid pronoomeneiks ja adverbideks. Algselt pidi *kaχ olema kreeka hutos “nii, nõnda (ka)” vasteks, kuid paljudel puhkudel ta on “nii (ja naa)” → “selline”, “see”; ki “seepärast, et; sest; et” pandi tähendama “kui” aeglauses, kuid tal säilis endine tähendus ning ta võib olla ka “kui” tingimuslikult. Eestikeele käändeliste konstruktsioonide asendamine hüpotaktiliste lausetega on
Oleks väga raske tõestada, et “iseloom”, inimese üldine emotsionaalne meelelaad, /kuid ta siin lahutab “sünnipärase/rahvusliku iseloomu” ja “tavapärase käitumise, mis on traditsioonilise eluviisi ideaalide tulem”, mis ei tarvitse ühtuda; inimesel on “loomulik kalduvus emotsioonide näitamiseks”, kuid seda võib takistada ja keelustada kultuur, mis “ei vaata lahkelt [emotsioonide] väljanäitamisele”/, on peamiselt vastutav kultuuri kaldumise ja triivi eest… Kuid mööndes, et temperamendil on teatav tähendus kultuuri vormimisel… ei järeldu sellest, et sel oleks samasugune tähendus keele kujundamisel. On võimatu näidata, et keele kujul oleks vähimatki sidet rahvusliku iseloomuga… Keel ja meie mõtte-tavad on lahutamatult vastastikuses seoses, on teatud mõttes üks ja see sama. Kuna ei saa vähimaltki näidata, et leiduksid tähenduslikud rassilised erinevused mõtlemise põhilises struktuuris, siis sellest järeldub, et lingvistilise kuju lõputu varieerumine, mis on teine nimi tegeliku mõtlemisprotsessi lõputule varieerumisele, ei saa osutada tähenduslikele rassilistele erinevustele… Kõikide keelte varjatud sisu on sama – intuitiivne
Keeled on meile enamat kui mõtete ülekandmise süsteemid. Nad on nähtamatud rüüd, mis katavad endid meie vaimust ning annavad ettemääratud kuju kõigile oma sümboolsetele väljendustele.
Teatud mõttes tsivilisatsiooni kultuurimallide võrgustik on indekseeritud keeles, mis väljendab seda tsivilisatsiooni… Inimesed ei ela ainult objektiivses maailmas, ega ainult sotsiaalse aktiivsuse maailmas, nagu harilikult arvatakse, vaid on täiesti teatud keele meelevallas, mis on saanud nende ühiskonna väljendusmeediumiks… ‘reaalne maailm’ on suures osas teadvustamata ehitatud grupi keeleharjumustest. Kaks keelt ei ole kunagi piisavalt sarnased, et neid võiks pidada sama sotsiaalse reaalsuse esindajaks. Maailmad, milles erinevad ühiskonnad elavad, on eristatavad maailmad, mitte lihtsalt sama maailm erinevate lisatud siltidega… Isegi suhteliselt lihtsad tajuaktid on palju rohkem sotsiaalsete mallide meelevallas, kui me oskaksime arvata… Me näeme ja kuuleme ja vastasel korral kogeme sõna otseses mõttes nii nagu me seda teeme, sellepärast et meie kogukonna keeleharjumused loovad eelsoodumuse teatud interpretatsiooni valikuteks.
Inimene /kuigi olemas erandjuhtumeid/ reageerib stiimulsituatsioonile ainult nii nagu seda interpreteeritakse ja määratletakse konventsioonidega, mida ta on õppinud ühe või teise sotsiaalse grupi liikmena.
Mõtlemine… järgib antud keeles maha pandud rööbaste/radade võrgustikku, organiseeritust, mis võib süstemaatiliselt kontsentreeruda reaalsuse teatud faaside juurde, järgida meelemõistuse teatud aspekte ning heidab süstemaatiliselt kõrvale teised [võrgustikud, organiseeritused, aspektid], mis on iseloomulikud teistele keeltele.
…märgatavalt erinevate grammatikate kasutajad on nende grammatikate poolt suunatud erinevat tüüpi vaatluste ja väliselt sarnaste vaatlusaktide erinevate hinnangute juurde ning järelikult ei ole nad vaatlejatena samased, ent vaatlejad peavad jõudma milleski erinevate maailmavaadete juurde.
‘Korrelatsiooni’ idee keele ja kultuuri vahel üldiselt aktsepteeritud korrelatsiooni tähenduses /s.t., et võiks olla seostatavad sellised nähted, nagu “jahinduslik”, “põllunduslik” jt., “flektiivne”, “sünteetiline”, “isoleeriv” jt./ on ilmselt väär.
Praeguseks on teada, et kui sõna prominentses positsioonis rõhk (pearõhk) hakkab domineerima, siis hakkavad sõnad lühenema. Esimesena kaovad sõna lõpust nasaalid, seejärel toimub kindlate reeglite järgi sõnade muu lõpu- ja sisekadu. Germaani mõjuga on siin tegemist niipalju, et saksa keel destabiliseeris eesti keele rõhusüsteemi.
