et taibata: “soe”, “hää” OLEMINE inimesele ei taga veel, et loomadele või tähtedele samuti need OLEMISED oleks suhteliselt needsamad.
Igas suhtes on palju teisiti sekundaarsete sõnadega: abstraktsete substantiividega ja nn. “mõistetega”. Paljudes keeltes on abstraktseil substantiividel teatav prefiks või sufiks, mis nad kohemaid paigutab omaette kategooriasse. Abstraktne sõna väljendab paljude nähete või esemete vahel täheldatud ühist (kvaliteeti, kvantiteeti, hoiakut jne.) erilise üksusena. Needki sõnad pole samatoimelised, sest, näiteks, teatav kvaliteedisubstantiiv tundub tabavam, kui teda leitud looduses, vähem tabatav, kui ajaloos, inimkonnas jne. Kõikide abstraktsete eritunnuseks paratamatult on, et nad ei ole süstematiseeritavad nõnda nagu primaarsed sõnad, sest nad nimetavad primaarse süsteemi siserelatsioone. Õigupoolest ei saa neid pidada defineeritavaiks, sest öeldamatud genus proximum ja differentia specifica. Nad on ümberjutustavad ja nende “sisu” võib muuta või täiendada või ahendada. Pseudoloogiliselt nad näivad defineeritavad seepärast, eriti “looduslikud abstraktsioonid”. Sõna “valgus” tähistab teatavat lõiku elektromagneetilist lainetust (ei ole täpselt sama teistele nägevaile olendeile), kuid selle sõna sisustus, ta seletus on sajandite kestel tublisti erinenud, praegunegi definitsioon on ainult näiliselt õige. Ja näiliselt on lugu nagu sõnaga “koer”, sest ka sellele oluliseks peetud tunnuste kimp võiks muutuda või hoopis teiseneda. Kuid “valgus” on üks hoomatavamaid abstraktsusi. Sellised sõnad, nagu “kombekus”, “vabadus”, “õigus”, “armastus” ei ole paigutatavad mingisse süsteemi. Ei ole “armastus” ühegi ulatuslikuma sõna perekond või liik, ehkki teda võib piirata ja täpsustada igasuguste muude sõnadega, nagu “ema-armastus”, “õiguse-armastus” jne. Kasutamata selliseid vahendeid ei ole midagi võimalik öelda sellest, mis on armastus (iseendast). Ta on teatav liik suhtumist, mille nimetamiseks sõna juba kujundatud. Kuid talle omistatud tunnuste kimbus võib juhtuda pöördelisi teisendusi. Kui, näiteks, armastus on põhiliselt seksuaalne, siis võib edukalt tõestada, et “tõe-armastus” on samuti seksuaalne nagu “raha-armastus” jne. Kuid ükski arutlus, ükski täiendus ei tee sääraseid sõnu ses mõttes segmendiks tõelusest nagu seda on primaarsed sõnad, ta OLEMINE jääb ikkagi hoopis teisele pinnale. Ja seda “keeletõeluseski”.
Igermaanid ei ole leppinud selle tõigaga, vaid on selliseile sõnadele nõudnud ja täävitanud täpselt sedasama eksistentsi, mida primaarseile. On neid koguni kohelnud elementidena või aatomitena, milledest ehitatud ja koostatud nähted ja esemed reaalsuses. Ja nad pole piirdunud sellega, vaid on väitnud, et “mõisted” on reaalsed või “peegeldavad reaalsust tõetruult”. Mõiste sisuks on nende järgi inim(ühis)konna poolt kõige olulisemaks peetud definitsioonide kimp primaarsele või sekundaarsele sõnale. On selge, et mõisted, nagu “koer”, “roos” ei saa eksisteerida tõeluses, reaalsus on nende suhtes hoopis kirevam ja keerukam. On selge ka, et need “mõisted” ei peegelda tõetruult tõelust, vaid inimese otsustusi ja hinnanguid. Kuid sellega igermaanid ei lepi, vaid julgevad endakinnituseks ja südamejulgustuseks avardada teooria ka abstraktsete sõnade alale. On, näiteks, üsna ilmne, et “elu(suse)” üheks karakteristikuks, osaks selle “mõiste” sisust on kõikumine söömise ja söödavuse vahel. Kui väita edasi, et “elu ei ole muud kui (on põhiliselt) söömine”, siis võib vajalist ponnistust söödasaamise vältimiseks nimetada “elu” asemel ka “võitluseks”. Et aga olend siis “võitleb” söömise eest ja söömine on “elu”, siis võib deklareerida, et elu on võitlus elu eest, ja tautoloogia varjamiseks ütelda “elu on võitlus/kaklemine ole(ske)lemise eest”. Mingi selgitusena see kõlbaks. Kuid igermaanid sõgestatult abstraheerimiskirest postuleerivad eksisteerivaks sellest edasi “ole(le)misvõitlus” mingi erilise “mõistena”, mis ei pidavat just täpselt olema “elu” sünonüüm. Analoogsete manipulatsioonidega on võimalik hankida tuhandeid “uusi” mõisteid, kümneid “võitlusi”, “tunge” jne. ning postuleerida nende sõltumatut eksisteerimist inimkonna algusest pääle või juba enne seda, inimkonna otsani või veel kaugemale.
Puhtlingvistlikult aspektilt on kõik taolised targutamised keele kuritarvitamised keele abil ja võrreldavad klounide naljatlemistega. Filosoofiliselt aspektilt on nad rängad eksimused, sest nende eeldustes on kaks vahetuvat viga. Sekundaarsest sõnastikust, suhtumiste nimetustest ja nende defineerimiseks kujundatud mõisteist ei ole võimalik tuletada primaarset. Maastikku ei tekita valgused ja varjud fotol ja ükski foto ei peegelda tõelust tõetruult, vaid ainult selle teatavat aspekti. Ei ole ühtki suhtumussõna, mis oleks nii üldine, et teised oleksid tema tulemused evolutsiooni kaudu või temasse mahutatavad loogiliselt. DARWIN ja FREUD on näinud palju vaeva küll, et kogu kultuuri ja elu tõlgendada seksuaalsuse ja söömise avaldusteks (kusjuures nende takistatus samuti tingib mingi avalduse nagu nende soodustatus), kuid üleminekud ühelt teisele avaldusele pole enamasti mõistetavad või hoomatavad, vaid teoreetikute eneste deklaratsioonid, mida tuleb uskuda pimesi. Lugu ei muutuks põrmugi, kui kasutatud printsiibid asendada natukene konkreetsemate või hoopis abstraktsematega. Teatavasti ei ole võimalik isegi kõiki ühiskonnas pahedeks või voorusteks tunnistatud hoiakuid tuletada ühest põhipahest või põhivoorusest, ehkki seda meetodit võib kasutada tõlgendamisel. Võib näidata, näiteks, kuidas kõik pahed on lähtunud “egoismist” või “enda pidamisest täiuslikuks”. Ühes valgustuses maastik fotol võib tunduvalt erineda teisest ja kolmandast, kuid kõik nad jäävad tõlgendusteks. Teatavaid tunnetusi lisab iga selline foto, kuid tunnetatumaks maastik ei muutu. Teatavaid tunnetusi loomadest võimaldas iga uue instinkti avastamine või postuleerimine ning nende katsetatud süstematiseerimised või tuletamised mingist põhiinstinktist. Kuid kaheldamatult on etnoloogilised uurimused tublisti rikastanud tunnetust loomade ja inimeste olemusest võrreldes instinktiteooriatega. Ehkki just see oma abstraktsete sõnade ja mõistetega väitis end tõetruult peegeldavat tõelust.
Selle arutlemisega peaksid olema kummutatud kõik võimalikud vastuväited, mis esitatud nn. SAPIR-WHORFi hüpoteesile, mida nimetatakse ka metalingvistikaks või etnolingvistikaks. Hüpotees ise pole mingis mõttes moodsa teaduse avastus või mõne šovinismi avaldus. Euroopas on ta tuttav õieti W. v. HUMBOLDTist saadik (1836), kuid tast pole hoolitud kaua aega. Alles sajand hiljem, imelikul kombel peaaegu ühtaegu jatkavad ja avardavad Baudouin de COURTENAY (1921), Leo WEISGERBER (1929, 1936), Edward SAPIR (1929)23, Benjamin Lee WHORF (surnud 1941) ja viimaste mõjul suur hulk USA antropolooge ja lingviste (J. H. GREENBERG, M. HERSKOVITS, H. HOIJER, C. KLUCKHOHN, D. D. LEE, M. MEAD, H. L. SMITH, C. F. VOEGELIN, L. A. WHITE jne.), eriti neid, kes tegelevad igermaani keeltest tublisti või totaalselt erinevate indiaanikeeltega. Võin lisada enda sõltumatult nendest ja samuti aastast 1928/29. Imelik on, et vabastav ja valgustav tegur mulle oli peaaegu seesama, mis WHORFil: seemikeelte tundmaõppimine. Eestikeel on ju nii ulatuslikult indogermaanistatud paljude sajandite vältel, et ta erinevusi sellest, mida WHORF nimetab SAE (Standard Average European), suudab eestlanegi hakata nägema alles siis, kui midagi teissugust on avanud ta silmad ja mõtlemise. Oli tulu sumerikeelestki kindlasti, kuid seda ma ei püüdnud kasutada. Seemikeelte õpetlikkus on aga ilmne: kõik need väga lähedased keeled on superflektiivsed, kuid äärmiselt reeglipärased (igermaani keelte flektiivsust võib kogeda esmalt ainult nende reeglipäratusest!), lõhestavad maailma selgelt seksuaalselt (ka 2. fem. pole sama, mis 2. masc.), kuid kasutavad neid kategooriaid hoopis teisiti: võivad moodustada kindlate reeglite järgi tüvest loendatamatu hulga noomeneid, kuid eelistavad sel määral verbivorme, et akadikeeles on õigupoolest konjugeeritav iga noomen (permansiiv-statiiv-kvalitatiiv-essiiv, nagu ehk kunagi kõigis sugrikeeliski) ja sellega sõnaliikide vahe hoopis näiline. Igermaani filoloogia endaülistus siis mind enam ei uimastanud, hakkasin aegamisi taipama nende kõikide teatavaid küündimatusi ja mõttetuid liialdamisi. On võimalik, et leidsin tuge mõnest SAPIRi puhtfiloloogilisest tööst indiaanikeelte kohta, kuid alles kümmekond aastat hiljem Baudouin de COURTENAYst ja veerandsajandi pärast WHORFi ja SAPIRi sisulistest arutlustest. Pidasin esialgu oma mõtteviisi natsionalistlikuks jonniks germaanistamise vastu, kiidetava otsimiseks vägalaidetust ja rahvusromantikaks. Ei tahtnud kuidagi sattuda nende hulka, kes oma privaatusundit tollal upitasid rahvuslikuks või ürgsoomeugrilikuks, ehkki keelest aina enam avastasid laensõnu
Edward Sapir pidas artikli aluseks oleva ettekande 1928. aastal. Siit Uku Masingu paralleelne dateering, et ka tema jõudis samadele mõtetele aastal 1928/29.
