asus otsima Demetriust, ning teda leides pani pisut mahla talle silmadesse. Ja esimene, keda Demetrius ärgates nägi, oli samuti Helena. Nii et nüüd järgnesid nii Demetrius kui Lysander mõlemad Helenale läbi metsa, ja oli Hermia kord järgneda oma armastatule, nagu Helena oli varem teinud. Asi lõppes sellega, et Helena ja Hermia hakkasid tülitsema ja Demetrius ning Lysander läksid kaklema. Oberonil oli väga kahju, et ta hea plaan nende armastajatega niimoodi nurja läks. Seepärast ütles ta Puckile:
“Need kaks noormeest hakkavad kaklema. Sa pead tekitama tiheda udu ja nad lahku viima, et üks ei leiaks teist. Kui nad on väsinud, jäävad nad magama. Siis tilguta mahla Lysanderile silma. Siis näeb ta asju jälle endistviisi ja mõlemal mehel on armastatu, kes teda vastu armastab, ja nad kõik arvavad, et see on vaid suveöö unenägu. Kui see on tehtud, siis on nendega kõik hästi.”
Puck tegigi nii, ja kui kaks meest olid teineteist kohtamata magama jäänud, valas Puck mahla Lysanderile silma ja ütles:
“Kui sa ärkad, siis sa märkad,
et su armsam on su juures.
Kõik saavad oma kallima,
ei keegi seekord ilma jää.”
Vahepeal leidis Oberon Titania magamas künkal, kus kasvas metsik tüümian, nurmenukk, kannike, kibuvits ja muskusroos. Seal magas Titania alati pärast haldjatantsu, läikivasse ussinahka mähituna. Oberon kummardus tema kohale ja pani mahla tema silmadele, öeldes:
„Sa armud sellesse, keda sa ärgates näed.”
Juhtus nii, et kui Titania ärkas, märkas ta esimesena rumalat käsitöölist, üht seltskonnast, kes olid tulnud metsa oma näidendit harjutama. See käsitööline oli kohtunud Puckiga, kes oli kinnitanud ta õlgadele eeslipea, nii et paistis, nagu oleks see seal kasvanudki. Kui Titania seda kohutavat elukat märkas, küsis ta: „Mis ingel see on? Oled sa sama tark, kui sa oled ilus?”
“Olen küllalt tark, et leida teed sellest metsast välja, sellest on mulle küllalt,” ütles rumal kloun.
“Palun, ära mine metsast välja,” ütles Titania. Armumahl oli talle mõju avaldanud ja talle tundus see käsitööline ja kõige ilusama ja meeldivama olendina terves maailmas. „Ma armastan sind,” jätkas ta. “Tule minuga ja ma panen haldjad sind teenima.”
Ta kutsus neli haldjat, kelle nimed olid Herneõis, Härmavõrk, Kübe ja Sinepiiva.
“Te peate seda härrasmeest teenima,” ütles kuninganna. “Toitke teda aprikooside ja murakatega, punaste viinamarjade, roheliste viigimarjade ja mooruspuuviljadega. Varastage mesilastelt meepõisi ja varjake värviliste liblikatiibadega tema uniste silmade eest kuukiiri.”
“Ma teen seda,” ütles üks haldjatest ja ka kõik teised ütlesid: „Ma teen seda.”
“Nüüd istu minu kõrvale,” ütles kuninganna käsitöölisele, „ja las ma silitan su kalleid põski ning panen lõhnavaid roosipärgi su siledasse, läikivasse pähe ja suudlen su ilusaid suuri kõrvu, mu suurim rõõm.”
“Kus on Herneõis?” küsis eeslipeaga kloun. Ta ei hoolinud eriti kuninganna kiindumusest, kuid oli väga uhke, et haldjad teda teenisid.
„Siin,” ütles Herneõis.
„Kratsi mu pead, Herneõis,” ütles kloun.
„Kus on Härmavõrk?”
„Valmis,” ütles Härmavõrk.
„Tapke mulle,” ütles kloun, „see punakas mesilane selle karuohaka pealt ja tooge mulle ta meepõis. Kus on Sinepiiva?”
„Siin,” ütles Sinepiiva.
„Oh, ma ei taha midagi,” ütles kloun. “Aita vaid Herneõiel mind kratsida. Pean minema habemeajaja juurde, sest ma arvan, et olen koledasti habemesse kasvanud.”
„Kas sa tahaksid midagi süüa?” küsis haldjakuninganna.
„Tahaksin pisut häid kuivatatud herneid,” ütles kloun, sest eeslipea oli pannud teda soovima eeslitoitu, „ja seejärel pisut heina.”
„Kas peaks mõni mu haldjaist tooma sulle oravapesast pisut pähkleid?” küsis kuninganna.
„Ma eelistaksin peotäit või kaht kuivatatud herneid,” ütles kloun. „Kuid palun, ära lase kellelgi oma rahva hulgast mind segada, ma lähen magama.”
Siis ütles kuninganna: „Ma lehvitan sulle tuult.”
Ja kui Oberon nende juurde tuli, leidis ta oma ilusa kuninganna jagamas suudlusi ja kallistusi eeslipeaga käsitöölisele.
Enne, kui kuningas kuninganna nõidusest vabastas, veenis ta teda, et too annaks talle väikese india poisi, keda ta nii väga oma kaaskonda tahtis. Siis hakkas tal oma naisest kahju, ta pani pisut nõiduslikku lillemahla ta ilusaisse silmadesse ja siis nägi naine hetke pärast selgesti seda eeslipäist klouni, keda ta oli armastanud, ja ta mõistis, kui rumal ta oli olnud.
Oberon võttis klounilt eeslipea maha ja jättis ta oma uinakut lõpetama, lebades keset tüümiani ja kannikesi.
Nii oli kõik jälle lihtne ja selge. Oberon ja Titania armastasid teineteist rohkem kui kunagi varem. Demetrius ei mõelnud kellestki peale Helena ja Helena polnud mõelnud kunagi kellestki peale Demetriuse.
Mis puutub Hermiasse ja Lysanderisse, siis olid nad armastavam kui ükski paarike, keda võis kohata päevateekonna jooksul, isegi läbi haldjametsa.
Niisiis läksid neli surelikku armastajat tagasi Ateenasse ja abiellusid ning haldjakuningas ja – kuninganna elavad õnnelikult sellessamas metsas kuni tänase päevani.
VENEETSIA KAUPMEES
Antonio oli rikas kaupmees Veneetsiast. Tal oli laevu peaaegu igal merel ja ta kauples Portugali, Mehhiko, Inglismaa ja Indiaga. Kuigi ta oli oma rikkuste üle uhke, oli ta ka väga heldekäeline ja alati valmis laenama oma sõpradele, kelle hulgas oli esimesel kohal ta sugulane Bassanio.
Kuid Bassanio, nagu paljud teised lõbusad ja nägusad noormehed, oli hooletu ja pillav, ning leides, et mitte ainult ta varandus polnud läbi, vaid et ta ei suutnud ka oma võlausaldajatele maksta, läks ta Antonio juurde, et too teda aitaks.
„Sulle, Antonio,” ütles ta, „võlgnen ma maailmas kõige rohkem, ja mul on kindel kavatsus kõik tagasi maksta, kui sa vaid mind aitad.”
„Ütle, mida ma saan teha, ja see saab tehtud,” vastas ta sõber.
Siis ütles Bassanio: “Belmontis elab rikas pärijanna, ja kõikjalt maailma nurgast tuleb talle kosilasi, mitte ainult sellepärast, et ta on rikas, vaid et ta on ka ilus ja hea. Ta vaatas mind viimasel korral, kui kohtusime, nii heatahtlikult, et olen kindel, et võidan kõiki ta kosilasi, kui mul oleks vaid raha sõita Belmonti, kus ta elab.”
“Kogu mu raha,” ütles Antonio, “on merel kinni ja mul pole sularaha, kuid õnneks on mu kuulsus Veneetsias hea ja ma laenan sulle, mida sa vajad.”
Veneetsias elas tol ajal rikas liiakasuvõtja, kelle nimi oli Shylock. Antonio põlgas teda väga ja kohtles teda üpris järsult. Ta oli Shylocki nagu koera oma uksest välja visanud ja isegi ta peale sülitanud. Shylock oli kõik need põlgusavaldused kannatlikult õlgu kehitades vastu võtnud, kuid sügaval südames soovis ta rikkale, ülbele kaupmehele kätte maksta. Peale selle,
