style="font-size:15px;"> Aknast palli alumise osani oli seitsekümmend jalga, tõus oli väga järsk ja välja arvatud nurkades, kus kiviplokid olid kaheksanurkselt ühendatud, sile nagu klaas. Nende ühenduskohtade peal oli kivimuster, mida katkestasid kümne jala kaugusel väljatungivad kaunistused, mis olid nikerdatud ristikheina kujuliselt. Minu plaan, ainus võimalik, oli heita silmus üle esimese ristikheina ja põlvedega kivimustri külge klammerdudes end köie abil üles tõmmata. Kui ma olen jõudnud ristikheinani, päästan köie lahti, heidan silmuse järgmise ümber ja nii edasi. Kõike seda pidin ma tegema, kui mul oli puhtalt kolmsada jalga kukkuda. Lisaks ulatusid ristikheinad, mu ainus tugi, vaid kaheksateist tolli (45,72 cm) tornist kõrgemale ja ilm oli need siledaks ja libedaks lihvinud, mis muutis mu ülesande peaaegu võimatuks.
Kuid ma olin meeleheitlik. Ükskõik kummal viisil läbikukkumine tähendas mulle surma. Mis vahet seal oli, kas mu kukkumine oli juhuslik või teadlikult meeleheitlik tegu? Ja kas ei soojendanud mind magusaim kõigist lootustest? Jõuda pallini, kinnitada köis ja end selle abil jälle alla lasta võrdus minu jaoks mu kihlatu tagasivõitmisega. Kindla otsusega alustasin teed üles.
Esimene pilk allapoole pani mu pea kohutavast hirmust pööritama ja ma klammerdusin meeleheitlikult kivimustrilise serva külge, et ma otsekohe tühjusse ei kukuks. See tunne kestis vaid hetke. Sain tasakaalu tagasi ja vaatasin ringi. Ettevaatlikult köit seades heitsin selle ristikheinakujutisele minust kõrgemal. See läks mööda ja tuli robinal alla mind peaaegu tasakaalust välja lüües. Proovisin jälle ja jälle ja kümnendal katsel tabas silmus ja hoidis kindlalt kinni. Surudes kivimustri põlvede vahele ja kramplikult köiest kinni hoides asusin teele, kuni jõudsin ähkides ja kurnatult ristikheina juurde, mis oli kümme jalga aknast kõrgemal. Haarasin sellest kinni ja jäin hetkeks puhkama.
Mu järgmine jõupingutus võttis veel rohkem aega ja poole tunni pärast olin jõudnud vaid kakskümmend jalga kõrgemale, viiskümmend oli veel ronida. Kui ma klammerdusin teise ristikheina külge, kuulsin äkki nõrka lärmi.
Alla vaadates nägin, et väljakule oli kogunenud rahvahulk, mis jälgis mu liigutusi tormilise huviga. Kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu ja jätkasin oma teed.
Mu edasiminek muutus iga sammuga raskemaks. Ristikheinad muutusid ülespoole jõudes väiksemateks ja libedamateks.
Oli tõusnud tugev tuul, mis viis mu silmuse märgist mööda ja sundis mind jõupingutusi kahekordistama, kuid ma pidasin vastu ja kella neljaks pärastlõunal olin jõudnud palli toetava kiviringini.
Kui ma istusin, hingeldav ja uimane oma tööst, kostis alt võidukas kisa. Seekord lehvitasin neile rõõmsalt kätt.
Rõngas, millel ma istusin, oli umbes kaks jalga lai ja pakkus mugavat, kuigi ebakindlat puhkepaika.
Selle välimises servas oli veel teine raudne ring, sama paks kui mehe ranne, kivist eemal ja klambrite abil paigale asetatud. Selle ringi külge kinnitasin ma konksu abil köie ja ploki.
Olles sellega hakkama saanud ja ploki külge kinnitatud köie vabaks raputanud, nii et see rippus alla aknast haardeulatuses, olin oma ülesandega hakkama saanud.
Seda tehes libises väiksem köis, mille abil ma olin roninud, mu sõrmede vahelt välja ja kukkus kaugele alla, aga kuna ma lootsin alla laskuda teise köie abil, ei häirinud see vahejuhtum mind eriti.
Selg vastu palli, kõvasti kivimustrist kinni hoides, tugeva tuule käes, jäin nii mõneks hetkeks, et oma jõudu tagasi saada.
Selle aja jooksul köitis mu tähelepanu vaikne klõpsuv hääl. See kostis plokihaagist, mida tuul edasi-tagasi heitis.
Kui ma sirutasin, et sellest haarata, heitis metsikum iil selle kõrvale. Konks tuli rõnga küljest ära ja hetke pärast olid plokk ja köis silmist kadunud.
Mehaaniliselt neile järele vaadates nägin neid rippumas müürisimsil kahesaja jala kaugusel allpool.
Ma ei mõistnud otsekohe katastroofi suurust, siis tabas mind jäine hirm. Olin täiesti eraldatud maailmast, kogu võimalikust inimlikust abist, nagu oleksin mahajäetud saarel keset Vaikset ookeani.
Nelisada jalga allpool olid inimesed, kuid kes julgeks neist, nähes, mis õnnetus oli minuga juhtunud, võõrast päästma tulla?
Oli liigagi selge, et niikaua, kui mu skelett pleegib seal torni otsas päikese ja vihma käes, ei julge keegi sinna ronida.
Seitsekümmend jalga olin roninud köie abil. Ma ei saaks selleta läbi. Torn oli nii järsk, et kui ma oleksin proovinud end sealt alla libistada, oleksin langenud tühjusse nagu kummipall.
Ei, minu jaoks polnud enam mingit lootust. Pidin seal aeglaselt nälga surema või otsima kiiremat surma omaenda käe läbi!
Kuid mu mõtted olid kummalisel viisil muutunud. Mõned tunnid varem olin otsinud torni kindla kavatsusega end selle otsast alla heita. Nüüd ei tahtnud ma enam seda teha. Ma klammerdusin müüritise külge ja vaatasin meeleheitlikult ringi.
Päike oli vajumas lääneküngaste taha ja orus hakkas juba hämarduma.
Minu all hoovasid inimesed edasi-tagasi ja ähmased karjed paistsid näitavat, et nad olid mõistnud minu lootusetut olukorda. Tõmbasin oma märkmikust lehe ja kirjutasin sellele:
„Mu köied kukkusid maha. Olen selles tornis vangis. Kui keegi ei julge mulle appi ronida, olen kadunud.”
Kinnitasin paberi oma sulenoa külge ja heitsin selle rahva sekka. Kuulsin äkki metsikut karjet. Siis jooksid nad edasi-tagasi, vehkisid eesmärgitult kätega, paljud olid palvetades põlvili, kuid appi ei tulnud keegi.
Päike loojus ja saabus öö lugematute tähtedega, valgustades mu piinavat seisukorda. All süüdati tuled ja rahvas oli ikka veel seal, kuigi nad ei näinud mind enam.
Kui pikad tunnid möödusid, kadus kohutav hirm ja mu mõistus muutus jälle rahulikuks. Pidin surema, varem või hiljem – mis vahet seal oli? Kui nälg muutub liiga tugevaks või mu krampis jäsemed ei suuda mind enam kinni hoida, siis üks hüpe ja mu hädad oleksid möödas. Koos hirmuga põgenesid mu illusioonid. Nägin, kui tühised olid mu lootused uuele õnnele ja varandusele. Kui ma oleksin saanud kuus tuhat franki, oleks see mu kogenematuis kätes vaid kurja päeva edasi lükanud. Mu armastus oli igaveseks kadunud, ja mis oli minu jaoks elu ilma selleta?
Minus tekkis tunne, mis oli peaaegu sarnane rahuloluga. Otsustasin, et ma ei otsi surma ega keeldu sellest. Kui saabub aeg, siis olen selleks valmis.
Päike tõusis hiilgavalt, valgustades kuldset palli mu pea kohal ja näidates mulle veel kord all olevat suurt rahvamassi. Kuulsin tõsist pominat. Nad jätsid minuga hüvasti, nad teadsid, et olen hukule määratud. Tõstsin käe ja näitasin ülespoole. Hetke pärast põlvitasid nad kõik, suurest katedraalist kostis orelihääl ja koor luges patukahetsuspalvet – nad pidasid minu leinajumalateenistust.
Seejärel, kuna lebasin palli varjus, langesin unne, mis pidi kestma mitu tundi. Mind äratas rahvahulgast kostev kime karjatus. Paistis, et midagi oli juhtumas. Oli see võimalik, et keegi siiski mulle appi tuli? Nõjatusin allapoole ja vaatasin üle rinnatise. Kaugel allpool märkasin musta väikest kogu aeglaselt mööda torni üles ronimas. Kes see oli, ei suutnud ma alguses eristada. Aga kui see lähemale jõudis, nägin, et see oli üks väike loom. Siis ilmus aknale, kust ma olin ülesronimist alustanud, kaunitari pea, ta käsi lehvitas mulle ja ma mõistsin kõik.
Claire’i lemmikute seas oli väike ahv, kelle nimi oli Joli, imeliselt intelligentne olend, kes paistis peaaegu inimlikult oma perenaist armastavat. Külaskäikudel
