minus jälle ja ma vaatasin, kuidas ta edasi ronis, vahel kõheldes, kas hirmust või ebakindlusest, ja siis jälle tehes paar sammu minu suunas. Sageli paistis ta otsustavat tagasi minna, kuid perenaise käeviibe pani teda edasi liikuma. Kui ta jõudis häälekaugusele, hüüdsin teda kõige armastavamate nimedega, ja mitte kunagi pole ühegi sõbra näojooned mulle ilusamad tundunud kui selle kummalise väikese näo omad, mis mulle siis otsa vaatas.
Viimaks tõstsin ta rõnga peale, sõlmisin köie lahti ja tõmbasin, oh, kui ettevaatlikult, enda poole ka jämedama köie ja viimaks niisuguse, mis oli küllalt jäme mu raskuse kandmiseks. Oli vaja vaid hetke, et seda kinnitada, ja niimoodi, Joli õla peal, alustasin allatulekut. Kui ma jõudsin väikese aknani ja tosin tugevat käsivart mind sisse tõmbasid, andsid mu ülepingutatud närvid järele ja ma nõrkesin.
Mind tabasid mitu tõsist haigushoogu, kuid mind põetas andunud naine, kes oli välja mõelnud, kuidas mu elu päästa, ja kes nüüd pühendas armunult mulle nii enda kui oma varanduse.
Aga kuigi ma võtsin vastu esimese, sain ma keelduda teisest, sest asjade käigus selgus, et mu enda varandus polnud täielikult kaotsi läinud. Jäi küllalt, mida Claire’i ja minu lastele pärandada.
Te võite teda näha meie majas, ikka veel ilusa ja naiselikuna, lapsed ümberringi. Ja kui te uurite uut purskkaevu Villeroi väljakul, märkate selle sarnasust Joliga, kes on kivisse raiutud oma paljude heade omaduste pärast.
Mida Poll leidis pähkli seest
Annie B. Morton
John Benti ja James Boardmani farmid olid kõrvuti, mis polnud eriti kummaline, sest need olid kunagi osakesed samast suurfarmist, ja nagu Mrs. Bent ütles: „On tore, et mina ja Fan elame teineteisele ikka veel nii lähedal. Me oleme ju õed ja samast perest.”
Kuid siiski pole kunagi olnud kaht erinevamat õde kui Rose Bent ja Fanny Boardman. Rose oli sündinud kaks aastat enne oma õde ja võtnud kogu rõõmsameelsuse endale, jätmata sellest mitte põrmugi Fannie’le, kes omakorda oli saanud kogu sünguse ja kurvameelsuse. Ka nende auväärne järelsugu oli ebaühtlaselt jaotunud, sest Rose’il oli viis last elus ja kaks väikest hauda küla surnuaial, kui Fannie’l oli üks laps ja mitte ühtegi väikest hauda. Ta pidas seda üsna kurvaks, et tal oli vaid üks vaene haiglane tüdruk, kuid teises meeleolus võis ta ütelda, et „vaesel Rose’il peab olema üsna raske nii paljude reibaste lastega, keda toita ja riietada, ja ta pidi veel vaatama, kuidas kaks neist otse ta käte vahelt surnuaeda viiakse.”
Rose Bent nägi asja üsna teistmoodi. Ta rõõmustas oma viie terve, lõbusa järeltulija üle, ja kuigi ta armastav emasüda kurvastas väga nende kahe pärast, kes nii varakult minema viidi, siiski teadis ta, et nad olid kenasti Suure Karjase juures teda ootamas.
“On hea, et vaesel Fanil on vaid üks laps,” ütles ta ikka, “sest ta pole põrmugi tugev ja ta on nii närviline, et kui tal oleks majatäis lärmakaid lapsi nagu mul, ajaksid nood ta peaaegu hulluks. Ja ta vaene väike tütar Milly, armas jänkuke, ta on mulle just nagu mu oma laps ja ta meeldib neile just nagu ta oleks üks nende hulgast.”
Kuus last olid jagunenud paarideks. Tom ja George Bent olid vanemad kui Nan ja nende vahelt oli üks laps surnud. Lisaks oli surnud veel üks laps tema ja ta nooremate vendade, Willist ja Charlie vahepeal. Milly oli kuus kuud vanem kui Nan, kuid nõrga tervise ja äärmise arglikkuse tõttu paistis nooremana. Ta oli ilus sinisilmne ja heledajuukseline väike olend, õrnade näojoonte ja maheda häälega. Ta oli väga õrn ja armastav ja õppis tugevust oma nõolt Nanilt.
Kardan, et Nan oli paras rüblik, kuid kõik lihtsalt pidid teda armastama. Ta oli Millyle heaks kontrastiks oma pruunika jume, tantsivate pruunide silmade ja tumedate lokkis juustega. Ta selge, helisev hääl ja rõõmus naer paistsid alati mahenevat, kui ta rääkis oma argliku nõoga, ja ta hellitas ja juhendas teda viisil, mis oli samapalju lõbustav kui südamesseminev.
Just siis, kui tüdrukud olid teismeliseeas, algasid mured. Vaese Mrs. Boardmani iseloomus oli päris palju armukadedust, ja kuna ta ei leidnud selleks tundeks põhjust otsekoheses, lahkes ja suure südamega Jim Boardmanis, kulutas ta selle kõik vaesele väikesele Millyle. Ta armastas last väga ja oli tema vastu väga õrn ja leebe, kuid ta ei näidanud oma tundeid välja ja Milly oli selles suhtes tema sarnane.
Nii Mrs. Bent kui Nan näitasid oma tundeid välja väga ülevoolavalt ja andsid mõlemad Millyle neist päris suure osa. Keegi neist ei arvanud, kuidas see Mrs. Boardmanile haiget tegi, kui Milly õrnutses ta tädi süles, vastates ta kuumadele suudlustele, või istus, käed ümber Nani kaela, kui Nan haaras ta õrnast pihast ja kudrutas talle vaikselt ta hellitusnimesid ja mõttetuid vadistamisi.
Et tema vastu õiglane olla, siis Fannie Boardman armastas tõesti oma õde ja võitles oma armukadedusega, kuid ta oli nõrk naine ja armukadedus on üks tugevamaid pahesid. Ta püüdis oma tundeid peita, kuid viimaks saabus kriis.
John Bentil oli vend kaubanduses ja kui ta kord koju tuli, tõi ta kaasa ahvi ja papagoi. Ta andis need kahele tüdrukule ja suuremeelne Nan nõudis, et Milly valiks. Milly peaaegu kartis vallatut ahvi Jockot, kuid ta oli võlutud säravasulelisest papagoist Pollist, nii et temast sai Polli perenaine ja Jocko jäi Nanile. Mõlemad lemmikloomad tundsid end kummagi majas nagu kodus ega teinud just vähe pahandust.
Umbes sel ajal tuli üks nõbu õdedele külla, jaotades oma aega nende vahel. Ta oli lasteta lesk, kes veetis kogu oma aja, püüdes mõnd uudist kuulda ja seda siis edasi rääkida. Olles kiusakas ja kaldudes liialdama, tõi ta kaasa õnnetuse, kuhu iganes läks. Ta märkas peagi, et kahe pere vahel oli midagi viltu, ja tal õnnestus kergesti panna Mrs. Boardmanit oma armukadedaid kaebeid esitama. Nõbu Cynthia kordas neid paljude lisandite ja kommentaaridega Mrs. Bentile, kelle tunded said nii väga haiget, et ta tegi mõned üsna ettevaatamatud märkused, mis muidugi tema õele ette kanti.
Lõhe muutus üha suuremaks ja suuremaks, kuni Mrs. Boardman keelas Millyl tema tädile külla minna ja nõbudega mängida. Vaene Milly nuttis kibedasti ja tusatses, kuni jäi päris haigeks, kuid ta ema ei tühistanud oma käsku.
Kui tüli oli jõudnud niikaugele, tuli Mrs. Watts, John Benti ainus õde, koos oma poja ja kahe tütrega pikaks ajaks vennale külla. Nende kodu oli suures linnas ja Nan oli võlutud oma stiilsetest nõbudest, Lucile’ist ja Marciast, kes olid umbes temavanused, ja nende kenast vennast Guyst, kuueteistkümneaastasest noorukist. Nanile meeldisid nad nii väga, et tal polnud eriti aega kurvastamiseks vaese üksildase väikese Milly pärast. Ta näiline ükskõiksus suurendas Milly õnnetust ja nõbu Cynthia, kes peatus Boardmanite pool, ei kaotanud ühtegi võimalust, et juhtida tema tähelepanu Nani ja ta nõbude suurele sõprusele. Ilm oli kena ja suvine, ümbruskond oli väga lõbus ja noored inimesed Benti farmist võtsid osa igast vembust, kuid Milly käis harva kusagil lõbutsemas.
Vaene laps oli väga õnnetu. Kuum ilm muutis ta nõrgaks ja loiuks ja ta tundis kohutavalt puudust oma tädi Rose’ist, lahkest onu Johnist ja rõõmsatest nõbudest. Kuid kõige rohkem tundis ta puudust Nanist, ja ta tundis, nagu ta üksildane süda murduks, kui nägi teda nii rõõmsana möödumas, ainult hooletult noogutades või tervitussõna poetades, mis peaaegu ei seganudki rõõmsat naeru ja vestlust tema vendade ja nende linnakülalistega.
Milly aarete hulgas oli üks väga väärtuslik teemantsõrmus. See oli kuulunud James Boardmani ainsale õele, kelle järgi Milly oli nime saanud. Ta oli surnud, kui Milly oli viis aastat vana, ning jätnud sõrmuse oma väikesele nimekaimule. See oli haruldane sõrmus ja üksik teemant selle keskel oli väga kena. Milly oli liiga noor, et kanda nii ilusat ja hinnalist sõrmust, kuid Nan ja tema ise vaatasid seda sageli ja imetlesid seda väga. Kurva ja üksiku Milly pähe tuli üks õnnetu mõte. Ta igatses anda Nanile mingit kinnitust oma armastusest, mis oleks nii väärtuslik, et see võidaks tagasi Nani kiindumuse, mis paistis
