pealinnast Hobartist paarsada kilomeetrit põhja poole jääv Barrington on 20 km pikkune tehisjärv, mis rajatakse Forthi jõe orgu 1969. aastal hüdroelektrijaama käivitamiseks. 84 meetri kõrgune tamm kannab nime Devil’s Gate Dam ehk Kuradi Värav.
Poole miljoni elanikuga Tasmaania valitsus võtab järve kui loodusliku puhkeala osariikliku kaitse alla; peagi kulgeb piki kaldaid läbi eukalüptimetsade matkarada The Billet Creek Nature Way, mis viib võimsa joani. Järvest saab ujujate, veesuusatajate, purjetajate ja muude veesportlaste paradiis, kus sageli selgitatakse välja Austraalia parimaid sõudjaid. 1980. aastate lõpul otsustatakse, et siia saabuvad heitlema ka maailma parimad.
Mõnusat sõudmist võib Barringtonil, ühel Tasmaania neljast järvest, segada vaid erakordse kiirusega vahelduv ilm. Paduvihm võib asenduda järsku kirkaima päikesepaistega. Reisisellidele soovitatakse: ära unusta vihmakuube, kübarat ja päikesekaitsekreemi! Ja mine vaata Styxi orgu, kus tuules mühavad saja meetri kõrgused eukalüptid!
Mehed kutsutakse stardijoonele, kuigi ilm pole karvavõrd paranenud. Mulgimaalt võrsunud sõudja on juba 25.Tal pole varasemast ühtki tõeliselt suurt võitu, ja ta arvab teadvat, miks. Ta on liiga vastuvõtlik kõige selle suhtes, mis vuhiseb tippsportlasest tavaliselt üle, riivates ainult veidi sulgi. Ta tuleb Nõukogude Liidust, mis karastab atleete, kuid sigatseb nende kallal täiega.
Septembrikuine haigus on üle elatud. Esimest korda elus tunneb Jaanson, et kõik kompleksid on surutud maha. Sel suvel ja siinsetes sõitudes on ta võitnud kõiki vastaseid. Ta on favoriit. Ta ei pööra kõrvalradade poole peadki – milleks peakski?! – ja annab kohe tuld.
Jüri Jaanson kaob enne, kui kaasvõistlejad arugi saavad. Kuld on meie! Nagu pidigi. Aastal 2004, veel olümpiamedalita mehena, tunnistab Jaanson ajakirjanduses, et pelgalt nende minutite pärast tasus elada sportlase elu: “Võin endale alati öelda: aga ühel suvel olin mina, Jaanson, maailma parim. See mõte annab rahuldust ja kinnitab, et ma pole käinud oma teed asjata.” Tema viies olümpia ja medalivõit on alles ees.
Are Eller edastab Tasmaaniast Spordilehele Rahvusvahelise Sõudmisföderatsiooni peasekretäri John Boultbee kommentaari: “Maailma karika võitja pidigi tulema maailmameistriks. Usun, et teie väikesele rahvale oli see suursündmus.”
Autasustamise võtab alaliidu president šveitslane Denis Oswald enda õlule.
Jaanson räägib Ellerile: “Kui oled tippvormis, pole mingit muret, kõik laabub nagu iseenesest.”
Jaansoni abimees – sõna “treener” Jaanson ei salli, see kõlavat kui “dresseerija” – Mihkel Leppik kiidab: “Poisil on pea otsas, oskab tippvormi ajastada.”
Nüüd tahaks ta paadi ellingusse kanda, aga NSV Liidu koondise treenerid on otsustanud, et maailmameistril pole sünnis tööriistu tassida. Nad teevad seda ise.
Maailmameister veedaks õhtu meelsasti koos armsama Tatjana Borissovaga, ent too valmistub favoriidina kergekaalu neljapaatide finaaliks ning peab puhkama. Tanja eraldab musi ja kallistuse ning suundub ööbimispaika. Jaanson läheb külla ammusele sõbrale Kajetan Broniewskile ning algav pidu pole vähimalgi määral lahja.
Jaanson jõuab oma motelli Camp Claytonisse tagasi alles järgmisel päeval ja kritseldab päevikusse suurte tähtedega hooaja viimase sissekande: “MM-FINAAL. OLEN MAAILMAMEISTER.”
Lisab: “Panin teistel stardist eest ära, 500 m enne lõppu tahtis Chalupa hirmsasti tulla, aga ei tulnud.”
“Olime just armunud. Oi kui armunud!” meenutab Tatjana. “Jüri klammerdus mu külge. Teinuks keegi mulle halba, läinuks ta hetkegi mõtlemata käsitsi lahingusse. Õnneks keegi ei teinud halba. Ei usu, et meie värsked suhted oleks pannud talle võistlusel mingi lisakoorma. Pigem sai ta sellest, kui hästi meil kõik oli, lisajõudu! Teadsime juba, et tulen Eestisse elama. Õppisin eesti sõnu. Jüri eraelu ja spordi tähetunnid langesid kokku.”
Tatjana Jaanson ütleb suvel 2010: “Võin eksida, aga minu meelest kasvas Jüri kuu ajaga meri-põlvini-poisist täismeheks. Me ei saanud Austraalias koos elada, aga kord olime pesupesemisruumis ja panime ukse lukku. Istusime pesumasinal ja suudlesime. Keegi raputas ust ja läks seejärel komandandi juurde kurtma, et ei saa pesu pesta.
Tol ajal olime Jüriga nii vähe tuttavad, et ma ei lugenud tema käitumisest märke välja. Nägin, et ta on enesekindel: ei löönud uksi jalaga lahti, vaid avas vaikselt ja läks kõhklematult sinna, kuhu vaja. Pärast tema finaali me kohe ei kohtunud, sest ta viidi dopingukontrolli.”
Jüri puhkeb meenutades naerma: “Korraldajad olid kaasanud kamba sõjaväelasi. Ka dopingukontroll toimus militaarse järelevalve all. Ütlesin mind valvanud sõjaväelasele, et praegu minult proovi ei saa, lähme parem sörkima. Ta oli hoobilt nõus. Pärast jooksu sõudebaasi aia ääres sain vee lahti…”
Tasmaania publik plaksutab Jüri Jaansonile kaua ja innukalt, isegi MM-i eriraamatu kaanelt vaatab vastu paadis istuv Jaanson. Kaanepildil ja tekstis on Yuri Yaanson, statistikas kajastub Uri Janson.
“Ega Tasmaanias osata vist praegugi arvata, millise põnevusega on kogu lõppeva nädala oodatud kauge saare sporditulemusi väikeses Eestis,” kirjutab 4. novembri Päevaleht. “Jüri Jaansoni nime peavad tasmaanlased tänaseks ometi teadma.”
Kehv kuulmine ja laitmatu lastetuba
Jüri Jaanson sünnib 14. oktoobril 1965 Tartus, on 52 cm pikk ja 3900 grammi raske. Ema Elle-Mare õpib ülikoolis neuroloogiks ja isa Arno psühhiaatriks. Kuna aasta pärast sünnib vend Erki, tuleb perel otsida töökohta, mis kindlustaks korteri. Pakkumine saabub Jämejala psühhiaatriahaiglast ning ema jääb sinna ametisse 20 aastaks, enne kui kutsutakse neuroloogiks Tallinna Magdaleena haiglasse.
Sport tuleb.
Vanaisa päevik
“Hakkas sõrmi sirutama ja nendega liigutama teisel nädalal,” kirjutab Jüri emapoolne vanaisa Aleksander Remmel Tartu-kodus päevikusse, mida ta peab poisi arengut jälgides. Tagantjärele omavad suurimat tähendust sissekanded, mis puudutavad kasvu, esimesi häälitsusi ja muidugi kuulmist.
7. november 1965. “Märkasime, et ta mitte ainult ei karju (nälg, märg), vaid häälitseb mõnuledes ja naeratades.”
2. detsember 1965. “Vannitamisel vaikib, silmad on laialt avatud, trambib jalgadega ja liigutab käsi. Ilmselt mõnuleb.”
4. detsember 1965. “Jüri häälitsustesse on tekkinud erinevaid varjundeid, kui ta rahulolevalt esemeid vaatleb või kui tal kõhutühjuse tõttu nutt varuks on. Panin tähele, et ta tundis mõnu krapi kõrinast.”
5. detsember 1965. “Esmakordselt märkan, et kui naeran, tõmbub ka Jüri suu naerule.”
6. detsember 1965. “Jüri naerab sageli, kui temaga kõneleja naeratab. Samuti tõmbub ta suu naerule, kui näidata midagi meeldivat nagu karu või nukk.”
12. detsember 1965. “Jüri oskab juba üksinda karuga “juttu ajada”. Jüri vaatas teda peaaegu üksisilmi, seejuures omaette naerdes ja häälitsedes. Eile ema mängis klaveril. Viisin Jüri sinna juurde, aga klaveri helid ei köitnud ta tähelepanu vähimalgi määral.”
Maailmameister koos noorema vennaga juulis
