seda küll Jüri kodus, aga vend tunnistab, et see on minu oma,” naerab Erki.
Klassivend. Ormar Lutsberg: “Ta tunnetas sõudmises oma suurt võimalust!”
“Kurat, ma treenin rohkem kui sina, aga sa võidad mind jooksus ikka!” ütleb Jüri Jaanson koos temaga suusatamist treenivale Ormar Lutsbergile, hüüdnimega Luts, kes käib Jaansoniga ühes klassis viiendast viimaseni. Algul suusa- ja hiljem ajalooklassis.
Klassilõpp 1984. Ülal keskel seisab Jüri Jaanson, all istub vasakult teisena Ormar Lutsberg.
Lutsbergi lemmikaine on matemaatika ning ta eelistaks õppida reaalkallakuga koolis. Kui õpetaja Meos talle eksamil pisivea eest nelja väänab, läheb poiss jonni pärast hoopis ajalooklassi. Jüri ei taha kooli vahetada, tal on kaks võimalust: kas a ehk ajaloo või b ehk tootmisõpetuse eriklass, kus lisaeriala on autoõpetus. Ta valiks b, aga kõrgelt haritud suguvõsas tähendaks see liiga suurt seletamist. Pealegi ei saaks ta kehtivate reeglite järgi C-kategooria juhilube taotledagi. “Tollal muidugi vaadati ajaloo eriklassi kui eliiti. Ühesõnaga, oleme Lutsuga spetsialistid NLKP ajaloo alal,” muigab Jaanson.
“Kui Jüri tuli viiendasse klassi, olid tal mõned ained juba läbi võetud. Tal oli hea pea. Ka keskkoolis suutis ta vaatamata suurele spordikoormusele püsida meie tugeva klassi keskmike seas,” räägib Ormar Lutsberg. “Spordis Jüril esialgu nii libedalt ei läinud. Ka mina polnud suusatajana kuigi kõva, aga jooksus küll. Jüri oli ka tubli, aga mulle vastu ei saanud. Muigasin siis, et peab veel treenima… Ta sai vihaseks. Täiesti kindel, et ta tegi juba suusatamise ajal salatrenni. Ta lihtsalt pidi olema parim!
Jüri nägi kõvasti vaeva, kuid polnud veel leidnud oma õiget ala. Nagu sõudma hakkas, nii pilt muutus. Kohe oli näha, et ta tunnetas sõudmises oma suurt võimalust! Suusatamisest oli tugev põhi all ja tulemused tulid kiiresti, ta kerkis koolis au sisse. Vahel tögati ikka, heatahtlikult tegin seda minagi. Piisas ju ainult suud liigutada, kui Jüri astus ligi ja küsis, mida ma räägin. Kontrolltöö ajal olnuks talle väga lihtne ette öelda, ainult et ta istus alati esimeses pingis, kust nägi õpetaja suu liigutamist paremini.
Jüri sai nii koolis kui ka lapsepõlvespordis sellise karastuse, et kui leidis oma tee, siis võttis seda tõsisemalt, kui mina iial olen võtnud. Jüri oli koolis veel üsna eraklik kuju, aga kui enesekindlus käes, muutus seltsivamaks. Kui korraldasime klassikokkutuleku, oli Jüri maailmameister ja jumala seisuses isegi nende silmis, kes viskasid koolis ta kulul nalja. Temaga koos taheti pildile tulla ja sõbrad olla.
1990. aastatel töötasin orienteerumisliidus ja sõudekolleeg Jaan Tults heitis siis käega: “Jürka ei tea ise ka alati, mida ta tahab!” Ma arvan, et Jüri on seda alati teadnud. Ta võtab kõike süvitsi. Läheks tal hästi!”
Treener. Anne Freimuth, talendi esimene lihvija
“Anne oli mu esimene treener ja mina tema esimene õpilane, aga Viljandi võimalused ammendusid kiiresti,” tähendab Jüri Jaanson.
Anne Freimuth on Tartu tüdruk, kes võidab 1976–1979 mitmepaatidel kuus Eesti meistrikulda. Viljandisse jõuab ta otse ülikoolist, napilt 22-aastasena, olles üks esimesi, kes lõpetab kõrgkooli sõudmise treenerina. Viljandis loob ta 1981. aasta augustis esimese treeningugrupi.
Viljandi järve ääres on Tartu sõudjate ehitatud primitiivne baas, pigem küll treener Jüri Kuruli eestvõttel ehitatud paadikuur. Järv on sõudmiseks soodne, kuid kuuris seisab ainult mõni päevinäinud alus.
Paatide hankimiseks sõidab nooruke treener Riia tehasesse. Raha on, aga valima peab tema. “Näitasin tehases ühepaadile, mis seisis lae all riiulis. Vastutulelik onu hakkas seda mingi konksuga koukima, kuni paat prantsatas põrandale ja kronstein läks katki. Mõni paat oli kõver, mõni muul moel vigane. Kuidas osanuks minusugune plika määrata esmapilgul, mis on mis?!”
Paadid jõuavad Viljandisse ja Freimuthi “esimesed pääsukesed” sõuavad kevadel 1982 järvele. Suvi kulgeb suuremates paatides, üksnes Jaanson istub õige pea punasesse ühepaati, mis puhkab praegu reliikviana ellingus. Treener näeb, et Jüri ja paat saavad kohe sõbraks, poiss leiab omanäolise sujuva tõmbe. Tasakaaluga enam muret pole, sportlane istub, kaks aeru kindlaks toeks, ega pea tegema järske pöördeid. Freimuthi meelest võib paaditunnetus olla puuduliku kuulmise tõttu isegi parem.
Esimene treener Anne Freimuth ja esimene paat.
“Olin käinud Pärnus Mihkel Leppiku juures praktikal, aga see oli rohkem fiktiivne värk. Kui Jüri saabus, siis märkasin olla õnnelik peamiselt sel põhjusel, et keegi lapsevanem oli minu olemasolust üldse kuulnud. Mida ilmselge püüdlejaga peale hakata, seda ma ei teadnud. Meie vanusevahe on vaid kuus aastat,” laiutab Freimuth käsi isegi kolm kümnendit hiljem.
“Jüri erines eakaaslastest kehaliste eelduste, sihikindluse ja töötahte poolest silmatorkavalt. Mulle tundus, et ta pole lapselik. Talle oli võimalik anda päris suurt koormust, Bergmanide juurest oli hea põhi all. Kodune maksimaalne tugi paaris spordimehe mentaliteediga aitas kiiresti edasi.
Siiralt öeldes olin treeneritöös täiesti loll. Ja sattusin hoobilt poisi peale, kes oli minust kohe esimesest päevast üle nii tahtmiselt kui ka teadmistelt. Õnneks läks nii, et Jüri, lapsevanemad, Mihkel ja mina leidsime üheskoos võimaluse, kuidas jätkata arengut keskkooli lõpuni. Mihkel oli Jüri päristreener juba siis.
Laagrites õppis Jüri aina juurde. Kodus tagasi, lõpetas ta treeningu, istus siis paadisillale ja hakkas tehtut analüüsima. Kasvas minust nii palju üle, et pigem õppisin mina temalt.
Kui vend Erki käis samuti vahepeal sõudmistrennis, siis korraldasime kord mingi teatevõistluse ja Jüri kaotas Erkile. Ta nõudis kohe uut võistlust! Tema peab võitma! Peab!
Kui oli vaja joosta 12 kilomeetrit, siis jooksis Jüri 15. Ta uskus, et muutub rohkem treenides kiiremini paremaks. Soov oli tohutu. Ilmselt valmistas kuulmine talle siis juba pingeid ja ta soovis end tõestada. Tõestaski. Sai tugevaks, tõusis grupis autoriteediks.
Koos trennikaaslastega tegi Jüri ka lollusi. Näiteks ajasid nad kord paadi meelega ümber, sest olevat olnud palav.
Viljandis veetis Jüri sõudelapsepõlve, päriselt Pärnusse jõudes oli meheiga käes. Töö Jüri Jaansoniga oli mulle paras proovikivi. Mingi roll mul tema tegemistes muidugi oli, aga eelkõige on mõnus teadmine, et ma talenti tuksi ei keeranud, taipasin ta targemale edasi anda.”
Sõber. Ruth Vaar: “Noorena seisis ta teistest eraldi.”
“Kes tahab minu kohta rohkem uurida, võib küsida Ruth Vaarilt,” kinnitab Jüri Jaanson.
Kui Anne Freimuth paneb Viljandis kokku esimese sõudjatepundi, kuulub sinna ka Jüri Jaansonist aastaid noorem Ruth Vaar. Temagi võidab vahel, ent ei pea plaani hakata treeneriks. Kui Freimuth jääb lapseootele, nõustub Vaar teda ajutiselt asendama. Siis lõpetab ta kaugõppes Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna, jääb ametisse “kogu eluks” ja on näiteks maailmamehe Kaspar Taimsoo esimene treener.
Aeg läheb, sõbrad jäävad. Ruth Vaar.
“Jüri räägib tihti söögist. Kui ta parajasti seitsmekäigulist õhtusööki ei nõua – vahel nõuab! –, siis räägib ta näiteks muna keetmisest või praadimisest. Ta on sõber, kellega võime vastastikku lõõpida, palju süda ihkab. Kunagi kutsus
