taga. Legendaarsetelt atleetidelt jagub õppimist aastateks.
Sakslane Thomas Lange, tšehh Václav Chalupa, poolakas Kajetan Broniewski, šveitslane Xeno Müller ja sloveen Iztok Čop moodustavad koos Jaansoniga kümmekond aastat ühepaadisõudmise ladviku, kuhu teistel on harva asja.
Uusmeremaalane Rob Waddell ilmub 20. sajandi lõpul sõudemaailma kui uue usu kuulutaja, võitnud aga kõik, mis võimalik, kaob aastal 2000. Tuleb tagasi 2008 ning kaotab Pekingi olümpia paariskaheste finaalis koos Nathan Coheniga ka Jüri Jaansonile ja Tõnu Endreksonile.
Waddelli järel kerkib ühepaadikuningaks norralane Olaf Tufte, kes jätab Jaansoni suvel 2004 finiši eel olümpiahõbedale. Autasustamisel seisab Tufte teisel käel seni suure medalita püsinud bulgaarlane Ivo Ianakiev.
Põnevad kujud.
Lutoškin, hindamatu trenni- ja laagrikaaslane
Jaansonist poolteist aastat vanem, 1964 sündinud pärnakas Lutoškin alustab sõudmist 14-aastaselt ning teenib juba 1980 ehk aasta enne Jaansoni sõudjatee algust Eesti meistrivõistluste medaleid. Suvel 1983 on selge, et Eesti sõudmises on põlvkonnad vahetunud. Kodus saavad kaksikvõidu juuniorid Andrei Jakovlev ja Roman Lutoškin, kolmas on noorteklassi saadik Jüri Jaanson. Suvi hiljem vahetub võim selleski seltskonnas. Juunioride meistrivõistlustel saab Lutoškin kullalahingus veel Jaansonist jagu, kaks nädalat hiljem jääb meeste seas peale juba Jaanson. Uus liider on kohal, ent Lutoškin muudab tema elu edaspidigi vahel kibedaks.
Üksnes 177 cm pikk Lutoškin läbib arvestatava karjääri. Olümpial 1992 tuleb koos Priit Tasasega paariskahesel neljandaks, üheksa MM-i laeks jäävad 7. -8. kohad kergekaalu ühesel. 1990 võidab ta Hea Tahte mängudel hõbeda, NSV Liidu meistrivõistlustelt koguneb kolm ja Eesti meistrivõistlustelt 28 kulda. 1987 on Eesti sõudmine sel järjel, et NSV Liidu meistrivõistlustel saab Jaanson ühepaadil kulla ja Lutoškin ukrainlase Anatoli Litvini järel pronksi.
Roman Lutoškin, asendamatu treeningupartner ja asendamatu vastane.
Jaanson ja Lutoškin sõbrunevad jaanuaris 1984, kui jagavad suusalaagris tuba. Nad innustavad teineteist treeningul, laagrites ja võistlustel poolteist kümnendit.
“Romka on üks neist vähestest, tänu kellele ma sain tugevaks. Sitke vend. Kassi hingega. Neid võistlusi, katseid ja treeninguid, mille ainus siht oli Romkale ära panna, jagus lõpmatuseni, kõrini… Lihtsalt tuli ära panna mehele, kellega koos läksime higi valades ja teineteist toetades tipu poole,” vangutab Jüri pead.
On vaid kaks inimest, kelleta Jaanson oma sporditeed ette ei kujuta. Üks on treener Mihkel Leppik ja teine Roman Lutoškin. Nemad olid ta kõrval juuniorieas, kõige tähtsamatel tööaastatel, kui ümbritsevatest inimestest ja keskkonnast sõltub eriti palju.
“Meie ühisest tööst on raske leida midagi lõbusat. Jüri oli vaikne, punktuaalne, põhjalik. Hasartne kõiges, milles sai midagi tõestada. Tuleb pühapäevahommikul ja ütleb, et ega midagi, peab trenni minema. Vene keeles võiks sellise olukorra kohta öelda mõndagi… Aga minna tuli,” irvitab Lutoškin rõõmsalt.
“Loomulikult oli meil vaidlusi, kuidas üht või teist asja teha. Loomulikult külvas tema kehv kõrvakuulmine vahel segadust. Aga ta võttis ikka mind kah kuulda. Kui temas oli mingit maailmameistri upsakust, siis ehk korraks pärast Austraalia MM-i. Ilmselt ei meeldinud talle pilvedes hõljuda ja ta kobis alla tagasi.
Mida ma imeks panin – treenisin Jüriga sügisel, talvel ja kevadel, aga ei leidnud märke, mille põhjal ennustada, kas tal tuleb hea või halb suvi.”
Jakuša, NSV Liidu esisõudja ligi kümme aastat
“Suurel kodumaal” tuleb Jüri Jaansonil alistada Valgevene sõudja, 1956. aasta 30. juunil sündinud Vassili Jakuša, kes on debüteerinud MM-finaalis juba 1979, võitnud 1980 Moskva olümpiamängudelt hõbeda ning MM-ilt hõbeda ja pronksi, tulnud 1980–1986 seitse korda järjest NSV Liidu meistriks.
Vassili Jakuša.
“Kohtusime rajal üksjagu ja ka suhtlesime kuigivõrd – viisakalt ja distantsilt, sest ta oli ikkagi vanem generatsioon ja minu jaoks austatav,” tähendab Jaanson. “Jakuša oli kogenud ja kiire, sõitis hea tehnikaga. Inimesena oli rahulik. Näiteks ei õnnestunud mul näha teda iial vintispäisena, samas kui kahepaadiäss Juri Pimenov õlitas end iga suurema võistluse järel põhjalikult.”
Jakuša ütleb: “Kui Jura jõudis koondise laagritesse, nägin kohe, et ta on hea mees, tõeline sportlane, võitleja. Sain aru, et saabus tugev vastane.”
1986. aastal Trakais võidab Jaanson Jakušat esimest korda ning on finiši eel rõõmus, et seisab pjedestaalil temast kõrgemal. Asjatu lootus – Jakuša oskab jätta end neljandaks.
Kevadel 1987 istub 194 cm pikk Vassili Fjodorovitš neljapaati ja tuleb NSV Liidu meistriks. Paarisneljane võidab ka MM-il, kuid seks ajaks on Jakuša ainsana asendatud. Ühepaadikoht kuulub Kopenhaageni MM-il NSV Liidu meistrile Jaansonile.
“Jakuša polnud 1987 kuigi kõva tegija. Panin ta juba enne liidukaid mitmel regatil paika ja kerkisin esinumbriks,” meenutab Jaanson. “Teda prooviti neljases, aga ju ta ei sobinud. Treener Igor Grinko neljapaadipoisid olid väga head kokkusõitjad, just neljapaati sobiva tehnikaga.”
Jakuša kostab: “See oli keeruline lugu. Mu treener löödi koondisest minema, mind kupatati teise treeneri juurde. Istutati vastu minu tahtmist neljapaati. Ei tulnud sest asjast midagi. Olin peagi üheses tagasi ja Grinko ütles, et kui võidan Luzerni regatil Jaansonit, lähen MM-ile mina. Tundsin, et pole pärast kõiki segadusi MM-iks valmis. Jäin meelega tahapoole. Kaotasin, puhkasin veidi ja hakkasin valmistuma Sŏuli olümpia-aastaks.”
1988 on Jakuša taas vormis. Jaanson tuleb NSV Liidu meistrivõistlustele koos Nikolai Tšuprinaga seni võitmatus kahepaadis, ent pole võistluseks valmis. Ta langeb spordipoliitikute rumaluse ohvriks. Jakuša võtab tagasi ühese trooni ning on koos Aleksandr Martšenkoga parim kahesel. Ta valib Sŏuli olümpiaks kahepaadi ja jõuab sellel pronksini. Ühepaadi viib olümpiaveele täiendava katsevõistluse võitja Jaanson.
“Polnud valikut,” vaidleb Jakuša. “Olin Martšenkole ja tema treenerile lubanud, et kui saame olümpiakoha, siis ma teda üksi ei jäta. Pidasin sõna.”
Kunagist võimsust taastamata astub Jakuša mõne aasta pärast kõrvale. “Treener töötas Venemaal, mina ei tahtnud Valgevenest ära tulla.” Praegu on Jakuša sõjaväepensionär ja tegeleb väikest viisi äriga.
Karppinen ja Kolbe, võimsad duellandid
Kui Jüri Jaanson 1986. aastal esimest korda NSV Liidust välja pääseb, tuleb ta Luzerni regati põhidistantsil 2000 meetris kolmandaks, kaotades kahele ammusele maailmavalitsejale, Pertti Karppinenile üksnes nelja ja Peter-Michael Kolbele kahe sekundiga. Tosin aastat vanemad, 1953 sündinud rivaalid üllatuvad tõsisest vastuhakust. Suve kuludes tuleb Kolbe Karppineni ees maailmameistriks, kuid nüüd esindab NSV Liitu Vassili Jakuša.
“Kohtusin nii Karppineni kui ka Kolbega Luzernis esimest korda. Üritasin Karppineniga järvel isegi rääkida, et olen Eestist ja… Arvasin, et soomlane saab midagi ikka aru. Võistlusel polnud mul tema vastu veel võimalust. Super, kuidas ta vajalikul hetkel kiirendas ja eest kadus,” meenutab Jaanson.
Karppineni ja Kolbe duellid kaunistavad sõudmist üle kümne aasta. Kolbe saab tuntuks
