Olles lisaks hea ragbimängija, valib Uus-Meremaa mitmekordne parim atleet uueks alaks avamerepurjetamise. Ta kirjutab aastal 2000 alla lepingule maineka America’s Cupi valdaja Team New Zealandiga ja peab kaua vintsimehe ametit. Selle kõrvalt kujundab palgatööna internetilehekülgi.
Pekingi olümpia-aastaks 2008 on sõudetüdimus lahtunud. Waddell leiab uut põnevust. Veendumaks püsivates võimetes, püstitab ta esmalt maailma tippmargid 2000 m ja 5000 m ergomeetrisõudmises ning alistab Uus-Meremaa kohalikel regattidel kaasmaalase, valitseva maailmameistri Mahé Drysdale’i. Sõudejuhid otsustavad ühepaadi olümpiakoha täitmiseks korraldada Waddelli ja Drysdale’i vahel kolmeetapilise katsevõistluse. Waddell kaotab 1: 2. Väidetavalt segavad teda südame rütmihäired, mis olevat valmistanud muret juba alates aastast 1993. Karjäärialguse suurtest paatidest istunud ta ühesesse just seetõttu, et ei tahtnud tervise võimaliku lagunemisega tekitada kaaslastes pingeid.
Alajuhid annavad legendaarsele mehele uue võimaluse: sõuda paariskahesel koos Nathan Coheniga. Suve keskel võidab verivärske paar veenvalt maailma karika, ent Pekingis jääb neljandale kohale. Nii saabki Jüri Jaanson Tõnu Endreksoni abil Waddellilt kunagiste kaotuste eest korraliku revanši.
“Kui Sydneys tutvusime üksnes põgusalt, siis Pekingis puutusime kokku palju rohkem. Waddelli naine ja laps elasid meie hotellis, ta käis algul neil külas ja võistluse lõppedes kolis kah sinna. Pärast finaali istusime tükk aega koos dopingukontrollis. Mõnus ja sõbralik mees. Rääkisime maast ja ilmast, igapäevastest asjadest,” meenutab Jaanson. “Sporti puudutasime muidugi ka. Küsisime vastastikku tulevikuplaanide kohta ja nagu arvata võis, ei saanud kumbki kuigi selget vastust.”
Rob Waddell ja Jüri Jaanson Pekingi dopingukontrollis. Üks on kogult võimsam ja kohasemas riides, ent teisel on medal.
Rob Waddell on 1998. aastast abielus Sonia Waddell-Scowniga, kes on osalenud juunioride MM-il 400 m tõkkejooksus, leidnud sõudmise ning jõudnud ühesel paadil kahte olümpiafinaali, neljasel MM-hõbedani ja ergomeetril MM-kullani. Sonia on saavutusspordist loobunud, Rob aga purjetab pärast Pekingit taas, mõeldes tõsiselt Londoni olümpia sõuderegatile.
Tufte, sõudekulda koguv farmer
Kui Ateena olümpiafinaalist jääb sõita minut, juhib Jüri Jaanson norralase Olaf Tufte ees. Olümpiakuld on käeulatuses, ent üle kümne aasta noorem vastane lülitab sisse viimase käigu. Sealtpeale võtab Tufte igast tõmbest pisut enam.
Jaanson polnud võitnud üheksa aastat suurelt areenilt ainsatki medalit, ometi kinnitab Tufte praegugi: “Jaansoni võimas minek polnud mingi üllatus. Kevadine Poznani MK-etapp ja Ateena olümpia senine kulg olid näidanud, et ta on mu peamine vastane. Poolel maal ma juhtisin ja olin harjunud, et teisel poolel ei ole minust keegi kiirem. Kui Jüri nüüd esimesena spurtis ja päris suure vahe sisse tõmbas, käis külm jutt korraks läbi. Kas tõesti jäin hiljaks, on Jüri tõesti minust tugevam? Aga 2004 oli tõesti minu aasta, ma leidsin ekstrajõudu.”
Kas Ateenas andis eelise noorus? 193 cm pikk norralane vastab tõsiselt: “Muidugi tuli vanus arvesse.” Puhkeb naerma ja lisab: “Asi võis ju ka nii olla, et ma olin pisut tugevam…”
27. aprillil 1976 sündinud Tufte karjäär ei alga sugugi meeliülendavalt. Ta eksleb aastaid erinevates paadiklassides, saamata enamat Norra meistri tiitlist. Siis õnnestub reid paariskahesesse. Partneriks Fredrik Bekken ning pearivaalideks Iztok Čop ja Luka Špik, võidab Tufte kaks maailma karikat, MM-pronksi ja Sydney olümpia hõbeda.
Nüüd algab ühepaadiaeg. 2001–2003 kogub Tufte MM-ilt kaks kulda ja hõbeda, 2004 võidab olümpia, 2005–2007 saab MM-ilt lisaks hõbeda ja pronksi ning 2008 võidab uuesti olümpia. MM-il 2009 taandub suur norralane kuuendaks ja põhjendab seda olümpiajärgses melus tekkinud üleväsimusega: “See polnud üllatus, et mu keha peatus.”
Olaf Tufte.
Tufte taktika sarnaneb Jaansoni ja Karppineni omaga: algus pole tormakas, lõpp on võimas. Nii on tulnud ka tema neli kirgast kulda. 2001 jääb lõpuspurdis alla Čop, 2003 Marcel Hacker, 2004 Jaanson ja 2008 kolme viimase aasta maailmameister uusmeremaalane Mahé Drysdale. Seejuures on Drysdale’i edu veel 500 meetrit enne lõppu kaks sekundit.
“Taipasin Jürit ja tema stiili esimest korda jälgida MM-il 1995. Imetlesin. Ma polnud varem näinud nii tehnilist ja tugevat sõudjat. Ma ei uskunud finaalini üldse, et keegi sellist meest võita suudaks,” meenutab Tufte. “Nüüd tean, et kui Jüri end leiab, ongi tal maailma parim tehnika. Vähemalt sama palju imetlen tema võimet ronida august välja, nagu ta on pärast mitut mõõna suutnud. Pigem seetõttu on ta mulle iidol, eeskuju. Temast näeb, kuidas tuleb sporti armastada, spordile läheneda ja aina edasi pürgida, kuidas isegi regattide järelpeol võib spordimeheks jääda.”
Tufte on laia haardega mees. Töötab tuletõrjeauto juhina ja veevarustajana, kasvatab perefarmis vilja ja metsa – valib kõige raskemad tööd ja piilub muskli kasvu! –, suusatab end 90 km pikkusel Vasaloppetil regulaarselt saja parema hulka ning korraldab sügiseti Norra tippsportlastele mitmevõistlust Tufte Farmer Challenge. Paaride jõuproovi, kus on kavas saagimine, piimapüti viskamine, kastide tõstmine, traktorikummi kantimine, viljakotiga jooksmine ja palju muud, võidab ta tavaliselt Tufte Teami nime all ise, olgu paariline kes tahes.
MK-sarja 2010 alustab Tufte üllatusstardiga, sõudes Bledis koos vana hea sõbra Čopiga paariskaheses. Čop“pensionile” saadetud, istub norralane taas ühepaati ja tuleb Müncheni etapil kolmandaks. Üsna hilissügisesse nihkunud Uus-Meremaa MM-iks valmistub ta pikka aega koos Rootsi esinumbri Lassi Karoneniga. Karapiro järvel jääb ta neljandaks.
Ühepaadisõudmises on kolm olümpiakulda võitnud kaks meest: venelane Vjatšeslav Ivanov ja soomlane Pertti Karppinen. Tufte püüab, et 2012. aasta lõpuks oleks kolmel mehel kolm kulda. Ta lubab, et läheb Londonis starti.
Jüri Jaanson võtab sõber Tufte iseloomustamiseks aja maha ja läkitab mõne päeva pärast kaalutletud elektronkirja. “Olaf on tõsine ja andekas viiking, kel on tahet ja suutmist töötada inimvõimete piiril. Tema moto on tappa kõik vastased tööga ja kompenseerida sedasi nõrgemaid külgi. Ta tapab kõik konkurendid kõvale tempole järgneva terava lõpuspurdiga. Kui oleks võimalik, tahaks veerajal vastamisi panna Olafi parimad spurdid ja iseenda parimad spurdid üheksakümnendate esimesest poolest. Vaat sealt saaks vinge lõpuheitluse!
Kui Olaf Ateena olümpia finaalis minust lõpu eel möödus, siis, jah… see oli mulle raske hetk. Aga mitte üksnes seetõttu, et kuld läks, vaid ka selle poolest, et ma tundsin seda kõikepurustavat võimsat minekut, mille vastu teised on võimetud, nii pagana hästi. Olen ise korduvalt nõnda läinud, Tuftest ehk võimsamaltki, aga näe, enam ei suutnud.
Kõigele vaatamata on mul hea meel, et ta on suurt sõudmist rikastamas. Tema tegevusi on nauditav vaadata ja kogeda, sest kõik on allutatud ühele kindlale eesmärgile – teha ja suuta teistest rohkem ja olla seeläbi parim.”
Kas Olaf Tufte kavatseb Jaansoni kombel pärast 40. sünnipäeva suures sõudmises jätkata? Pereisa, kes jumaldab abikaasa Ainat ja kaht last rohkem kui sõudmist, märgib rahulikult: “Vastan sellele küsimusele küll, aga mitte enne 40. sünnipäeva.”
Niisiis, astume koos Jüri Jaansoniga veerandsajaks aastaks suurele sõudeareenile, kus vägevad mehed ootavad ja uued suured tulijad ihuvad hammast senistele ässadele. See maailm väärib vallutamist!
Suurmeistriks
Märts
