ülesanded püüdlikult, ent ilma erilise innuta ning rohkem kui mokaotsast öeldud häid sõnu kuulsin ainult isalt, kellel oli suurem usk minu kunstiandesse kui mul endal ja minu õpetajatel kokku.
Kui isa ära suri, jäi muidugi ka kunstiring sinnapaika, aga midagi oli mulle sealt nähtavasti siiski külge jäänud, sest kui pärast gümnaasiumi lõppu otsustasin kunstikooli minna – osalt trotsist ema vastu, kellega ma sel ajal enam väga hästi läbi ei saanud, osalt ühe tüdruku pärast, kellesse ma olin toona üsna hullusti armunud – siis sain sinna hõlpsasti sisse. Erinevalt tüdrukust. Aga nagu varsti välja tuli, ei olnud kunstikool ikkagi päriselt minu jaoks. Nii paljud mu ümber ihaldasid saada kunstnikuks, kuna tahtsid selle maailma elustiili harrastada, kuid mind tõukas just see eemale. Mul poleks olnud midagi elu vastu, mis on pühendatud ilusate asjade loomisele, kuid ma ei suutnud nautida läppunud õhuga ateljeedes päevade kaupa odava veini joomist ega tunda uhkust maksmata võlgade üle, katkistest, kaltsukast ostetud riietest rääkimata. Kui kunstikoolist ära olin tulnud, elasin natuke aega ühe naise juures, sest ma ei saanud ju pärast õpingute poolelijätmist koju tagasi minna. Ta oli minust tükk maad vanem, ehkki kui me koos väljas käisime, ei paistnud see temast välja, ja üpris jõukas. Mul oli temalt nii mõndagi õppida. Aga üldiselt ei oma see kõik väga suurt tähtsust, igatahes tekkis mul sel ajal palju uusi tutvusi hoopis asjalikemate inimeste seas kui need, kellega olin lävinud seni, ja hiljem, pärast firma asutamist oli sellest tublisti kasu. Vahepeale jäi veel lühike periood, kui käisin kursustel raamatupidamist õppimas ja olin ühes maksunõustamisbüroos natuke aega kontoritööl, mis oli väga tüütu ja igav.
Nii et minust oleks võinud küll kunstnik saada. Ja tahtmine endast siia maailma üks väärikas teos maha jätta oli mul ka täiesti olemas.
Tegelikult ma tahaksin küll, et mul oleks võimalik veeta Miisukese seltsis rohkem aega, aga mul ei ole. Nagu tänagi – oluline koosolek muudkui venis ja kui ma pärast oma telefoni vaatasin, oli seal temalt lausa seitse vastamata kõnet. Muidugi, ta peaks mõistma, et kui ma vastu ei võta, siis järelikult on mul selleks põhjus. Aga tema hoopis mossitab ja meil ei ole üldse tore.
Ometi ei olnud mul kuidagi võimalik tööd kiiremini lõpetada, sest otsus, mis täna teha tuli, oli põhimõtteline. Me olime põhiliselt Magdaleenaga omavahel varem ka rääkinud firma laiendamisest ja nüüd äkitselt avanes selleks võimalus. Üks pisike arhitektuuribüroo, millega me olime ka varem veidi koostööd teinud, pöördus meie poole palvega neid hädast välja aidata. Nimelt oli neil ootamatult tekkinud probleem ühe suure tellimusega, mida nad kuidagi ei suutnud õigeaegselt täita, ja lootsid nüüd, et aitame neil leida paar täiendavat projekteerijat, kelle abiga hakkama saada.
Siin ongi meie võimalus, arvasin mina, laieneda pelgalt sisekujunduselt ka arhitektuuri valdkonda. Leiame inimesed, meil on neile kohe tööd, ja kuniks nad on esimese tellimusega ametis, oleme kindlasti juba hankinud neile teisigi. Seda enam, et tihti on inimestel soov leida kõik vajalik ühest kohast, eriti kui tegemist on firmaga, keda nad võivad usaldada. Ega majaehitamine pole selles mõttes mingi erand.
Minu hämmastuseks oli Magdaleena täpselt vastupidisel arvamusel, millest ta kuidagi ei tahtnud loobuda. Laieneda, seda küll, ütles ta, aga ka suuremana peaksime me keskenduma sellele, mida oskame hästi, mitte aga killustuma, sest nõnda ei pruugi me ise enam oma asjadega toime tulla. Pealegi, küsis ta, kuidas ma kujutan ette, et kaks bürood teevad üht projekti ühiselt, kui selleks on vaja kellavärgina toimivat meeskonda?
See viimane, olin mina kindel, on küll ainult kokkuleppimise küsimus, kui eesmärk ühendab.
Abi tuli mulle hoopis ootamatust kohast. Lilith, kes neil aruteludel üldiselt eriti palju midagi ei ütle, pooldas mind: tal on paar tuttavat, just kunstikooli lõpetanud noormeest, kes mõlgutavad mõtteid oma büroo asutamisest, sest ei taha hakata tööle kellegi juures, kel on juba oma väljakujunenud, neist erinev käekiri. Teisalt mõistavad nad hästi ka raskusi, mis ootavad iga uut tegijat enese kehtestamisel. Seega peaks meie ettepanek olema neile vägagi meelepärane – ühelt poolt saavad nad arhitektuuri osas iseseisvalt välja kujundada firma näo, teiselt poolt aga soovitab neid tellijatele juba laialdaselt tuntud märk.
Nii mõistliku jutu peale ei olnud ka Magdaleenal midagi öelda ja me otsustasime ühiselt, et teeme proovi.
Aga seitse vastamata kõnet Miisukeselt ei olnud ka miski tühiasi ja ma otsustasin, et pean teda tänutäheks kannatliku ootamise eest millegagi rõõmustama. Nõnda helistasingi ühte restorani, mille pirtsakas omanik tahtis vähemalt korra või isegi paar igal aastal oma sisekujundust ümber teha, aga oli meiega väga rahul, nii et ma sain sinna alati laua, kuigi tavalistel inimestel oli vaja ka nädala keskel mitu päeva ette reserveerida. Miisukesele meeldis seal hirmsasti. Jätsin auto töö juurde, sõitsin taksoga kohale ja lasksin kohe ühe kalli prantsuse veini avada, et see hingata jõuaks, ning helistasin Miisukesele.
“Kus sa ometi oled?” küsis ta toru võttes pikema sissejuhatuseta.
“Vabanda, tööl läks kauem kui planeeritud,” ütlesin. “Aga praegu istun laua taga ja ootan sind.” Nimetasin restorani nime.
“Ole kena, võta takso ja tule siia,” jätkasin. “Kas tellin juba ära midagi su lemmikroogadest?”
Ta vaikis hetke.
“Tead, ei ole see tuju,” ütles ta siis ja pani toru ära.
Ma olin päris jahmunud. Aga kui nii, siis nii. Üksinda ei tahtnud ma muidugi põhjalikumalt tähistama hakata, seetõttu tellisin ainult ühe kerge pastaroa, ent vein oli kord juba lahti tehtud ja tuli muidugi ära juua, pealegi olin just sellepärast auto töö juurde jätnud. Magustoitu ma ikkagi ei võtnud, ehkki need on seal väga isuäratavad.
Kui ma koju jõudsin, oli Miisuke juba magama läinud, aga söögilaud oli ära kraamimata. Kaetud oli kahele, kuid söönud oli üks. Miisuke oli teinud mu lemmikut mereannisuppi ja lambapraadi ning ise sellest viimasest ainult natuke nokitsenud. Nojah.
Paistab, et ka tema oli tahtnud mind üllatada. Muidugi, olin ju hommikul öelnud, et ees seisab pingeline koosolek.
See kukkus nüüd küll natuke pahasti välja, mõtlesin. Aga kust võisin mina seda teada?
Nagu ikka, helistasin esmaspäeva hommikul tädile ja meie vestlus kulges nagu ikka.
“Kuidas ta on?” küsisin.
“Nagu ikka,” vastas tädi.
Jutt käis mu emast. Tädi vastus tähendas, et ta tunneb lähedasi ära vaid harvadel hetkedel ja mitte kauaks ning ei suuda aru saada, kus ta on, aga kui keegi talle kahtlane tundub, on ta valmis end oma jalutuskepiga kaitsma ka kujuteldava rünnaku eest, tagajärgedele mõtlemata.
“See ei saa nii jätkuda,” ütlesin,
Arst oli emale rohtu välja kirjutanud, mis sundis ta rahulikuks ning vahel isegi tundus, et ta saab seda võtnult maailma asjadest paremini aru. Kuid ei tunne nende vastu mingit huvi, ainult vaatab kustunud silmadega.
Seda me ju ka ei tahtnud.
“Varem või hiljem peame me otsustama,” ütlesin.
Tegelikult olin ma isegi juba välja vaadanud ühe täitsa kena ja puhta kodu, kus isegi söök lõhnas vähemalt piltide järgi otsustades päris hästi. Kui ta niikuinii aru ei saa, kus ta on, siis võiks ta ju sama hästi olla inimeste hoole all, kes teavad meist paremini, millal ta peaks rohtu võtma ja millal mitte. See oli minu arvamus. Praegu veetis tädi temaga nädalavahetused ja käis ka igal tööpäeval tema poolt korra läbi, aga on ju vaid aja küsimus, millal ta hakkab vajama pidevat hoolt.
“Ma
