arhitektuuri ja kallite korteritega kivielamuid. Me vaatasime maalappi, mis oli küllalt väike, ehkki pisikese disainhotelli jaoks arvatavasti piisav, kui parkla maa alla planeerida. Ta asus kahe esialgu vaikse tänava nurgal, kuid arvata võis, et kui piirkond areneb, võib siit hakata ööpäevaringselt mööduma küllaltki elav liiklus.
Teine krunt oli jälle kesklinnast kaugemal ja sinna lähedale ei käinud ka ühistransport. Maalapp oli seevastu suur ning tema tagaservas kasvasid mõned puud, kuigi üldiselt oli siin pigem kõle ja paljas. Aga kui oleks maja võimalik näiteks hekiga ümbritseda, siis miks ka mitte.
“Kas see on kõik,” küsisin.
Nad vaikisid.
“Ärge mõistke mind valesti,” ütlesin. “Mõlemal krundil on oma plussid, oma tugevad plussid, kuid ka oma miinused.”
Nad vaikisid.
“Mis on võimalik ühes, sellest tuleb loobuda teises,” ütlesin.
Nad vaikisid.
“Nii et kui te soovite täiust, peame jätkama otsinguid,” lõpetasin.
Nad vahetasid pilke, mille sisust ma ei saanud aru.
“Eks lähme siis pealegi,” ütles lõpuks hr.Järv ning viipas kutsuvalt auto poole.
Olen küll kogu oma elu siin elanud, kuid linnas on kohti, ka ootamatuid, kus ma pole kunagi käinud. Nagu seegi: kui olin laps, siis oli tal halb kuulsus, vähemalt pärast pimeda tulekut hoidsid siit kõik eemale, sest võis peksa saada. Nii raudteejaam kui sadam olid pelga kiviviske kaugusel ning mõlemat teed pidi hetkeks siia kokku triivinud hulkurid klaarisid nende puude varjus üksteisega arveid ja ajasid odavate tüdrukutega oma asju. Hiljem võttis linn nõuks selle pleki endalt kustutada ning laskis siia ehitada pisikese lõbustuspargi, kuid see ei püsinud rahaliselt kuidagi vee peal ja vahetas jätkuvalt omanikke, kuna ükski hea ema ei tahtnud oma lapsi siia tuua. Lõpliku hoobi sai see koht aga siis, kui ühel hetkel oli järjekordne atraktsioonipidaja siin oma tegevuse lõpetanud, teine aga polnud veel alustanud ning kohta ei valvanud keegi. Ja üks paarike oli öösel siia lõbutsema hiilinud. Poiss oli lülitanud suure metallraamiga karusselli sisse ning ise siis tüdruku juurde korvi hüpanud, – ilmselt mõtlesid nad, et sõiduriist lülitub õige aja möödudes iseenesest välja. Kui nad hommikul avastati, olid mõlemad surnud.
Aga kõike seda teadsin minagi vaid vanemate inimeste juttudest, sest oma jalaga astusin siia täna esimest korda. Minevikust polnud siin igatahes jälgegi. Kõrgete kuuskede paks ring piiras sisse avara lagendiku, kuhu ei kostnud väljapoolt mingit häält – ja ometi olime otse vanalinna külje all. Lagendiku kaugem osa oli nagu pisut kummis, mitte et seda oleks just kõrgendikuks võinud nimetada, aga kui seal oleks olnud maja, siis oleks selle peaukselt võinud meie peale alla vaadata küll.
Maa oli märg, punakas savi kleepus kingade külge, aga see ei tähendanud midagi. Kui üldse kuskil, siis siin.
Ma vaatasin hr.Mäe ja hr.Järve poole, mõttes küsimus, miks oli meil üldse tarvis kahe esimese krundi vaatamisega aega raisata, kui ka selline võimalus on olemas.
“Aga me pidime ju ometi teis kindlad olema,” vastas hr.Mägi.
See oleks kõlanud täitsa pidulikult, kui ta hääl poleks olnud nii hirmus nohune.
Ma ei tea, millega tegelevad vabal ajal mehed, kes ei joo, ei huvitu spordist ega tehnikast. Minule meeldib aeg-ajalt koos Miisukesega kinos käia, aga võib ka kodus muusikat kuulata või lihtsalt mõelda omi mõtteid samal ajal, kui tema jutustab mulle, mida on ajakirjadest lugenud. Aga tegelikult mul väga palju vaba aega polegi, sest ma pühendan küllalt palju tähelepanu erialasele enesetäiendamisele. Sellepärast ei olnudki mul väga keeruline uue tööga algust teha. Paar päeva käitusin nagu nõudlik turist, kellel on ükskõik, kuhu sõita, ainult et hotell peab olema parimal võimalikul tasemel. Kaasajal on see lihtne: iga enesest vähegi lugu pidav asutus riputab kindlasti netti üles pildid, kus tema toad ja avalikud ruumid paistavad parimas võimalikus valguses. Ka sisustusajakirjadest leiab alati häid ideid. Õnneks oli tellija öelnud väga täpselt, mida ta soovib: hotelli, kus iga külaline tunneks end nagu kodus. Sellisel juhul ei jää üle midagi muud, kui töötada kindla peale. Võib-olla on maailmas olemas ka selliseid inimesi, kes tõepoolest tunnevad end hästi eksperimentaalses arhitektuuris, kus ruumi liigenduste otstarve ei ole sugugi mitte selge ja ultramoodsa lambi juures võib lülitit otsima jäädagi. Võib-olla reisivad sellised inimesed ka ringi ja jäävad rahule hotelliga, mis samuti üritab jälgida vaid uusimaid põhimõtteid. Aga ma söandan tõsiselt kahelda, et nad on oma nõudmistes täiesti kompromissitud ning ei suudaks nautida seda, mis keskmise tihtireisija suu kahtlemata äratundmisrõõmus naeratuseks painutab: klassikalist inglise hubasust.
Lobby-ruumis kamin ja nahktugitoolid. Tuli peab kindlasti olema ehtne, aga koer kamina ees olgu pigem topis. Portjeed võiksid olla meessoost ja eas, mis kriipsutaks alla nende soliidsust, toatüdrukud ja ettekandjad seevastu noored, seksikad, rõõmsad, kroogitud põlledega. Loomulikult laudpõrand, kusjuures mitte tingimata veatult siledaks hööveldatud – eriti tubades võiks sokkis jala all õrnalt tunda olla oksakohtade mügaraid. Toad peaksid olema küllalt avarad, aga masstiraažis reproduktsioonidest seintel tuleks kindlasti hoiduda, asjaarmastajalikest maalikatsetustest rääkimata. Võiks jõuda kokkuleppele mõne hinnatud ja endale ka rahvusvaheliselt nime teinud, kuid mitte liialt radikaalse kunstnikuga, et osta midagi temalt igasse numbrisse. Teisest küljest on pilt seinal muidugi midagi nii individuaalset, et võib vale valiku korral kodu-efekti koguni hävitada. Võib-olla on parem suurte paljaste seinapindade probleem lahendada hoopis tapeedimustri valikuga.
Ja nii edasi. Pärast mõnepäevast hoogsat joonistamist oli mul käsi täiesti lahti läinud ja peatselt hakkaski uue hotelli õhkkond mu ees paberil ilmet võtma. Nii et kui hr.Järv huvi tundis, millal mul neile midagi näidata võiks olla, vastasin rõõmsas enesekindluses, et millal iganes, kas või kohe.
Pärast lepingu allkirjastamist arhitektuuribürooga olin kolleeg kutsunud mu õhtut sööma. Muidugi ei läinud me mõnda nendest kohtadest, kus ma harilikult Miisukesega väljas söömas käisin, mis oligi hea, sest toit peab olema vaheldusrikas, pealegi tundus tema pigem traditsioonilise maatoidu sõber ja nagu välja tuligi, eelistas ta isegi veinile õlut. Rasked karbonaadid olid meid mõnevõrra ära väsitanud ning kohvi juurde läks juba õige mitmes viski. Õnneks oli mul jätkunud oidu auto töö juurde jätta, aga kolleeg peab oma jaole küll homme siia järele tulema, mõtlesin.
Üsna varsti sai ka selgeks, et ega ta mind päris niisama heast südamest ka ei kostitanud. Tal oli nimelt oma maakodu ehitus pooleli ja hea nõu sisekujunduse alal teatavasti kallis. Mitte et ta oleks seda kuulata osanud. Tundus, et tal on põhiliselt vaja, et keegi, eelistatavalt keegi, kelle asjatundmist selles vallas miski kahtluse alla ei sea, lihtsalt kiidaks heaks otsused, mis ta on juba ise ammu teinud. Seda ma siiski endale päris puhta südamega lubada ei saanud. Lisaks kõigele muule osutus ülesanne ka piisavalt keeruliseks, nimelt jäi mulje, et tema ja tema naise ettekujutus maakodust on üpris erinev. Temal oli see planeeritud peaasjalikult kohaks, kus ta koos sõpradega nädalavahetustel kalal, saunatamas ja grillimas käib, naine aga kavatses ilmselt seal veeta rohkem aega, korralikult aeda harida ning kasvuhoones maasikaid ja tomateid kasvatada. Selge ju, et sama ruum ei sobi kaminatoaks ja spinningukollektsiooni hoidmiseks. Lisaks kõigele muule tahtis ta kogu maja atmosfääri lahendada esteetikas, mis minu meelest sobiks paremini mõnele külakõrtsile.
Nii et ega see jutt meil väga ei laabunud, kuigi ma tegin oma parima. Ta tundus üldse kuidagi ärritatud, mis oli teisest küljest muidugi arusaadav, sest äriasjad ju ka ei sujunud.
“Praegu oleks just vaja kogu aeg majas passida, et ehitajad midagi kihva ei keeraks,” seletas ta, “aga nüüd on mul nii suur
