(kratt). Kui ta asus elama kellegi pööningule, peeti seda suureks õnneks. Hut abistas usinasti koduses majapidamises ja tassis tarre kõike, mida suutis, kord viljavihke võõrastelt põldudelt, kord kulda peidetud aaretest. Vastutasuks nõudis ta endale maitsvat toitu, eriti munarooga. Teda solvata oli ohtlik, siis võis ta näiteks tarele tule otsa panna.
Üldiselt oli talurahva maailm täis erinevaid vaime. Saunavaim peremehetses saunas, laudavaim laudas, rehevaim rehe all. Majavaim istus ahju taga ja hoidis pererahval silma peal. Ta ei lasknud majja kurje jõude ja tegi jõukohaseid töid. Majast väljudes ootasid inimest näkid, vetevaimud, öölased ja metsavaimud. Nad elasid ümbruskonna metsades, orgudes, jõgedes ja tasandikel. Ehitusmeestel võis neist olla nii kasu kui ka kahju. Nii rajasid meie esivanemad elamuid ja muid hooneid suure ettevaatuse ja hoolega, et vaime mitte solvata. Elamukrunt valiti vastavalt nende näpunäidetele. Teed rajati nii, et neid mitte ärritada. Kui vajalikke tingimusi ei täidetud, võisid loodusvaimud kuulutada sõja ning inimesi tabasid põuad, üleujutused ja tulekahjud. Tuli ka ette, et mõni inimene tegi loodusvaimudega koostööd, et omandada teadmisi, võimu ja rikkust. Samas võis suhtlemine loodusvaimudega inimesele väga ohtlik olla, sest need olendid olid isepäised, jonnakad ja ettearvamatud. Nende jaoks polnud inimelul tegelikult mingit väärtust.
XX sajandi legendid jutustavad majavaimude kaasaegsest kõrgtehnoloogilisest eriliigist. Esimese maailmasõja ajal seadis end Briti lennuväes sisse väike kiuslik vaim gremlin (nimi laenatud vendade Grimmide muinasjuttudest). Kuninglike Õhujõudude lendurid väitsid, et olid märganud oma lennukites kahtlasi, goblinitele sarnanevaid kummitusi. Teise maailmasõja ajal esines Indias arvukalt vahejuhtumeid Briti pommituslennukite eskadrilli lennukitega. Sellest ajast alates on gremlineid märgatud nii sõjakui tsiviillennukitel üle kogu maailma. Tavaliselt on nad sõbralikud ja heatahtlikud, kuid neil on kombeks teha ka üleannetusi ja sigadusi lennukimeeskonnale. Väidetavalt olevat nad üsna head “asjatundjad” tehnika, meteoroloogia, tehnoloogia ja aerodünaamika vallas. Gremlinite vallatlemine pole sugugi nii ohutu, kui esmapilgul paistab, nimelt joovad nad kütust, puurivad auke lennukitesse, tekitavad elektrijuhtmetes lühiseid, haagivad lahti kütusevoolikuid jne. Halva maandumise korral süüdistavad lendurid tihtilugu just gremlineid. Nende väiteil ilmuvad gremlinid isegi lennukitehastesse. Neile lihtsalt meeldib elada inimeste keskel ja neid pidevalt kiusata.
Maavaimud
Maavaimude hulka kuuluvad majavaimud, kes liigitatakse gnoomide kategooriasse. Nimetus “gnoom” tuleb arvatavasti sõnast genomos (kr. k) ehk maa-asukas. Vastavalt legendile on gnoom kääbus, alla meetri pikk, rohelises või pruunis riietuses. Gnoomid on enamasti väga vanad ja paksud ning kannavad pikka valget habet.
Eristatakse kahte liiki majavaime: ühed elavad majas ja teised õues. Majaolend elab majas, tavaliselt ahju taga nurgas, kuhu tuleb visata prahti, et majaolend ümber ei koliks. Õueolend elab maja lähedal ja teeb koduloomadel tihti elu kibedaks. uskumuste kohaselt on majavaim võimeline muutuma kassiks, koeraks, lehmaks, vahel ka maoks, rotiks või konnaks. Arvati, et peale stiihiliste maavaimude võisid majavaimudeks saada ka surnud inimesed, kes olid jäänud ristimata või armulauata.
Mõnel inimesel on õnnestunud majavaimu näha, ehkki tavaliselt ei astu majavaim just meelsasti inimesega kontakti ja juhuslikul kohtumisel kaob sõna otseses mõttes läbi seina. Kui ta aga on otsustanud end inimesele näidata, tähendab see, et viimast ootab ees kas mõni väga halb või väga hea sündmus.
Seevastu näevad majavaimu alati kassid ja koerad. Kui teil on kodus kass või koer, jälgige neid tähelepanelikult.
Te märkate, kuidas näiteks kass end puhtaks lakkudes mõnikord äkki võpatab ja tühjusesse põrnitsema jääb. Ta justkui saadaks kedagi pilguga. See nähtamatu segaja ongi majavaim, kes käib oma valdusi üle vaatamas. Üldiselt peab aga ütlema, et täiskasvanud inimese jaoks on majavaimu nägemine üsna kahtlane lõbu.
Paganausu aegadest säilinud kombestiku kohaselt saab kutsuda majavaimu ka uude elamusse. Enne kui kolida ära oma vanast kodust ja veeta esimene öö uues kohas, tuleb laskuda põlvili endise kodu välisukse juurde, asetada põrandale käterätik ja öelda: “Peremees, võta kaasa oma pambud ja sõidame ära, hakkame sõbralikult koos elama nagu ennegi.” Pärast neid sõnu tuleb rätik korralikult neljaks lapata ja põue pista. uue elamu välisukse ees tuleb uuesti põlvili laskuda, laotada käterätik põrandale ja öelda: “Mu peremees, kõike head sulle uues kodus!”
Mõned inimesed on väga rahul ja isegi rõõmsad, kui nende majja ilmub majavaim. Nende arvates armastab majavaim lahket, püüdlikku ja usinat pererahvast ja kui juhus avaneb, siis ka abistab neid. Tegelikult see nii ei ole. Majavaim ei armasta inimesi. Ta suhtub neisse täiesti ükskõikselt. Ta on omamoodi energiavampiir, toitudes iga liiki energiast, mis avaldab otsustavat mõju kogu tema olemusele. Näiteks majas valitsev must kurjuse energia mõjub majavaimule halvasti. Imedes nagu käsn endasse musta emanatsiooni, muutub ta ise kurjaks ja õelaks ning hakkab kahju tegema. Kui aga maja on täidetud valge energiaga, seal valitseb harmoonia ja rõõmus meel, siis püüab ka majavaim seda seisundit säilitada, asudes kogu jõust sellist eluaset kaitsma ja võttes seda kui iseenda olemust.
Majavaim kaitseb elamut järgmisel moel.
Esiteks jälgib majavaim, et kõik esemed säiliksid. Kui majas on hea energeetiline keskkond, töötab kogu tehnika korralikult, nõud ei purune ja asjad ei lähe kaduma. Vanasti usuti, et majavaim aitab üles otsida kadunud asju, sest armastab korda. On vaid vaja temalt küsida: “Peremees, aita, ütle, kus asub see ja see…”
Teiseks jälgib majavaim, et eluase säiliks, ja hoiab ära õnnetused. Ta ei lase kunagi tekkida tulekahjul ja kaitseb varguste eest, seda muidugi tingimusel, et eluase on talle meele järele.
Kolmandaks võib majavaim pühkida korterist välja peene energeetilise prügi, mis koguneb koduloomadest. Tõsine nõidus, mille mõni külaline endast maha jätab, pole talle jõukohane, sellega ta toime ei tule, kuid pisemaid äpardusi suudab ta vabalt eemale peletada.
Paljud usuvad, et majavaim tunnetab varakult õnnetuse lähenemist. Kui teile tuleb näiteks külla halb inimene oma mustade mõtetega ja toob endaga kaasa terve lasu musta energiat, muutub heleda energiaga varustatud majavaim rahutuks. Ärge laske end eksitada, ta ei muretse mitte teie, vaid eluaseme ja oma “toidu” pärast. Ta kasutab kõikvõimalikke trikke, et hoiatada peremeest läheneva ohu eest. Alustuseks sosistab ta peremehele midagi kõrva, sisendab temasse valvsust ja ärevustunnet. Kui peremees ei kuule majavaimu sosinat, püüab viimane tõmmata endale tähelepanu mingil muul moel. Näiteks ebasõbralikul külalisel võib äkki kruus või taldrik käest kukkuda ja puruneda, mingi vedelik laudlinale valguda jmt. See kõik on majavaimu töö, kes justkui saadaks sõnumi – hoidu selle inimese eest!
Arvatavasti on igaüks meist vähemalt korra elus sellist külalist võõrustanud, kellel kõik käest pudeneb, küll ajab ta midagi ümber, pillab või kallab maha, teeb katki… Meie esivanemad uskusid, et see on märk – majavaimule külaline ei meeldi, kusjuures tavaliselt on selleks ka põhjust! Kui aga jätate sellise külalise enda juurde ööbima, püüab majavaim kõigi jõududega teda majast välja ajada. Ta võtab kätte ja asub teda lämmatama, pigistama ja näpistama, saadab talle õudusunenägusid… Selles on majavaimud, muide, suured meistrid. Lõppude lõpuks muutub pahatahtlikul külalisel teie juures viibimine äärmiselt ebamugavaks, kui mitte öelda, et täiesti võimatuks, kõik hakkab teda ärritama ja ta soovib vaid ühte – saaks ometi rutem teie majast minema.
Kui toidunõu puruneb peremehe enda käes, on see samuti majavaimu hoiatus: te kas teete midagi halvasti või kavatsete teha midagi sellist, mis kahjustab kodu energiasüsteemi. Sest loodusvaimud, sealhulgas ka majavaimud, tunnevad juba varakult ette õnnetuse lähenemist ja püüavad seda ära hoida.
Nagu juba eespool juttu, läheb
