peremehe või tema vara.
Majavaimu või, nagu tänapäeval on kombeks nimetada, poltergeisti võimalikud ilmingud ehk eneseväljendusviisid:
• hääled – koputused ustele, seintele, lagedele; trampimine jmt;
• eikusagilt ilmuvad veejoad, loikude teke põrandale, nired seintel;
• esemete liikumine – mööbli ümberpaigutamine, uste avamine ja sulgemine, toidunõude loopimine, asjade väljatirimine kastidest, taskutest jm;
• esemete deformatsioon ja purunemine;
• esemete süttimine;
• esemete silmapilkne kadumine ja väljailmumine;
• lülitite sisse- ja väljalülitumine, iseeneslikud telefonihelinad, gaasipliitide süttimine;
• kellade, elektriarvestite, elektronaparatuuri seiskumine;
• toime inimestele – kõditamine, küünistamine, torked, ajutine liikumisvõimetus, külma- ja soojatunde tekitamine, lõhnad;
• hirmutavate kujutiste ilmumine.
Niisuguste ilmingute puhul on kõige õigem säilitada rahu. Hirm võib olukorda süvendada.
Niisiis, majavaimu rolli ei või kuidagi alahinnata, ent siiski oleks palju parem temaga ühte eluruumi mitte jagada. Sest tegemist ei ole ikkagi armsa vanakesega, vaid ettearvamatu käitumisega loodusvaimuga, kes kasutab inimest kõigest kui vahendit, mille kaudu saavutada omaenda mugav äraolemine.
Peale maiste vaimude omistati majakrundi valikul erilist tähtsust ka vetevaimudele.
Vetevaimud
Meie esivanemad arvasid, et loodusvaimud elavad kõikjal, suurimat tähtsust omistasid nad aga vetevaimudele. Vesi annab kalamehele saagi ja talumehele rikkaliku lõikuse; oma raevus laastab ta asunduse; tekitab krampe ja vappekülma suplejale ning tirib halastamatult põhja uppuja. Kuna aga vesi on eluks hädavajalik, oli eriti tähtis enne elamuehitusega alustamist saavutada kõigepealt kokkulepe vetevaimuga. Nii hakkasid inimesed tegema kummardusi kaevudele ja järvedele, ojadele ja jõgedele.
Esivanemate arvates ei valitsenud vett mitte loodusseadused, vaid vaimude tahe. Vetevaimud sundisid vett voolama kiiresti või aeglaselt. Nad võisid inimesesse ja tema eluasemesse suhtuda päris sõbralikult, aga samahästi ka vaenulikult. Sest jõgi või järv oli ju vaimude eluase. Vetevaimudest on rahva hulgas olnud ajast aega kõige tuntum vetevana, slaavi rahvaste seas aga antšutka.
Idaslaavlaste mütoloogias oli antšutka kuri vaim, üks saatana kehastustest. Slaavlaste uskumuste kohaselt antšutka kord lendas, kord elas vees ja, nagu igasugused kurjad vaimud, reageeris viivitamatult, kui ta nime mainiti.
Vetevana oli rahvaste mütoloogias kuri vaim, ohu ja hirmuäratava veestiihia kehastus. Enamasti esines ta mehe kujul üksikute loomale omaste joontega (käte asemel käpad, peas sarved) või siis inetu välimusega, vetikate ja kõntsaga kaetud pika habeme ja roheliste vuntsidega vanamehena.
Naisvetevaimu ehk näkineidu peeti nagu merineitsitki kahjulikuks olendiks, mistõttu vetevaimudele toodi ohvriks must kits või must kukk. Oli isegi kombeks hoida vesiveskis musta värvi loomi, “vetevana lemmikuid”. Vetevanad hirmutasid ja uputasid suplejaid. Nad võtsid endale naiseks mõne merineitsi või kauni uppunud tütarlapse. Vetevana vanust määrata oli raske, kuna kuu loomisel oli ta noor, kahaneva kuu ajal aga vana. Öösiti armastas vetevana sõita veskirattal või pista pea veest välja näiteks haugi kujul, hirmutades kalureid. Loomadest vihkas vetevana kõige rohkem jäneseid. See kuri vaim ei talunud, kui vee peal vilistati, sel juhul kutsus ta raev esile metsiku tormi.
Esivanemad uskusid, et loodusvaimud võivad kahjustada ehitajaid tuhandel eri moel, alates vundamendi uuristamisest kuni haiguste saatmiseni. Kui vetevaim juhtus olema väga pahane, võis ta koguni tungida selle inimese kehasse, kes talle sugugi meeltmööda ei olnud, ja ta hukutada. Niisiis, kui inimene tahtis rajada oma kodu veekogu äärde, pidi ta vetevaimule tõestama, et temast saab hea naaber. Lõppude lõpuks hakkas inimene pidama neid olendeid, kes olid võimelised tooma talle õnne või õnnetust ja mõjutama tema elu, jumalusteks, kelle ees on vaja palvetada, keda peab kartma, armastama ja ülistama ning kellele tuleb meele järele olla neile ohvriande viies.
Hilisemal ajal keelas osa valitsejaid ohverdamise, kuid see iidne komme oli sajandite vältel sedavõrd tugevasti juurdunud, et võimude survele siiski järele ei antud ja nii on veekummardamine kristluse ideoloogia kattevarjus säilinud meie päevini.
Tumedad ja heledad jõud
Tume ja hele – need on meie maailma kogu eksistentsi kaks külge, ehkki tavaelus me ei märkagi, kui tihti puutume kokku nende kahe kõrgema jõuga, mis tungivad meie argipäeva, võideldes raevukalt inimhingede eest. Heledate jõudude võitlus maa-aluse maailma tumedate olenditega on iidsete rahvajuttude armastatuim motiiv. Sensitiivsete võimetega inimesed, vaimuinimesed, alla seitsme aasta vanused lapsed ja usklikud tunnetavad seda nähtamatut sõnatut lahingut. Enamik inimesi aga kogeb sisemist ärevust, hingelist rahutust ja vastuolulisi soove kui juhuslikku nähtust, mis sõltub meeleolust või füüsilisest enesetundest. Heledate jõudude häält ei võeta kuulda ja selle tulemusena langeb inimesele kaela terve laviin ebameeldivusi. Need ongi tumedate jõudude eneseväljendusilmingud.
Heledad jõud suudavad kaitsta ja hoida inimest ainult sel juhul, kui viimane ise kogu hingest abi otsib, kui ta siiralt usub Jumala ja Jumalaema, pühakute ja oma kaitseingli suurusesse ja jõudu. Kui aga inimene ei püüdle valguse poole, on kaitseingel võimetu. Seevastu on üha selgemini kuulda tumedate jõudude häält. Sest tumedad jõud ainult ootavadki hetke, mil saaks asuda elama meie majja ja omastada meie teadmised. Ja nende tuleku eest ei kaitse ka kõige tugevam lukk ega päästa kõige hirmuäratavam uksehoidja.
Hiina mütoloogias on uste ja väravate kaitsevaim Men Shen (men – “värav” ja shen – “jumalus”). “Kommete raamatus” (IV–II sajand eKr) mainitakse ohverdamist uste ja väravate vaimude auks, keda seostati vastavalt heleda ja tumeda algega. “Mägede ja merede raamatus” (IV–II sajand eKr) on öeldud: “Keset ookeani seisab mägi Tusu, sellel seisab suur virsikupuu, mis sirutab oma oksad kolme tuhande lii kaugusele. Kirdes on okste vahel vaimude väravad, mida läbib terve trobikond vaime. Väravate juures seisavad kaks pühakut: Shentu ja Yulei. Nad kontrollivad kõiki vaime ja kui näevad kedagi, kel on kuritahtlikud kavatsused, seovad ta kinni pilliroonööriga ja viskavad tiigrile söödaks.”
Iidsetel aegadel kingiti inimestele 30. sünnipäevaks Shentu ja Yulei puukujukesed, nöör käes. Kujud pandi mõlemale poole väravat ja väravale joonistati tohutu suur tiiger, kes pidi kaitsma maja kurjade vaimude eest neid nahka pistes. Trükituna on Men Sheni näha juba XII sajandi mälestusmärkidel, hiljem oli Men Shen üks populaarseimaid isikuid uue aasta puutrükipiltidel. Men Sheni pildid riputati üldkasutatavate hoonete, templite (välja arvatud budistlikud) ja eramajade ustele.
Tumedad jõud võivad siseneda majja kolme teed pidi:
• esiteks alatute soovide kaudu – raev, kadedus, kõhuorjus või abielurikkumine;
• teiseks mõne majja toodud eseme kaudu, mis on tumedast energiast läbi imbunud;
• kolmandaks
