style="font-size:15px;"> Tähed – mõistuse, loomingu ja edukuse märk eri tegevusvaldkondades.
Laineline joon – Vee ja Maailmaookeani, elu alguse, muutlikkuse ja kohanemisvõime sümbol. Ümberpööratud vertikaalne laineline joon tähistab täiustumist, teed tippu.
Puu – kujutatakse sageli kuusena, jalg ülespidi. See on pikaealisuse sümbol.
Salajaste jõudude valitsemist elumajas mõjutavad peale arhitektuuriliste vormide ka ehituskrundi energeetilised tsoonid.
Planeerimise üldprintsiibid
Enamik mitte eriti kogenud feng shui järgijaist pöörab selle iidse õpetuse põhimõtete juurutamisel tavaliselt suurt tähelepanu elamu interjööri kujundamisele, unustades sealjuures täiesti maatüki, millel maja asub. Niivõrd lihtsustatud lähenemine on kahtlemata viga.
Õige ja järjekindel suhtumine õue-aiamaa rajamisse on põhiline tingimus, et majas läbi viidud muutused õnnestuksid. Ja vastupidi, kui feng shui reegleid lilleklumpide, peenarde, aiateede, maja juurde viivate teeradade, kunstlike veekogude jmt loomisel eiratakse, võib juhtuda, et jõupingutused elamu interjööri kujundamiseks osutuvad kahjuks asjatuks.
Sisuliselt peavad nii eluaseme kui sellega külgneva maatüki plaanid moodustama ühtse terviku. Esimene on justkui jätkuks teisele. Sealjuures tuleb märkida, et need muudatused, mis tehakse õue-aiamaal, osutuvad enamasti jõukohasemaks kui need, mida kavatsetakse läbi viia elamuehituse juures.
Selgituseks olgu öeldud, et kaugeltki mitte alati ei õnnestu ristkülikulist majaplaani muuta, samal ajal kui maatüki planeerimisel (aiateed, lillepeenrad, hekid jne) lubavad sujuvad paindlikud jooned pehmendada teravaid arhitektuurilisi kontuure.
Feng shui seisukohast on maatüki planeerimisel kõige ebasoovitavamad sirgjooned, ranged geomeetrilised kontuurid ja proportsioonid. Samuti tuleb meeles pidada, et feng shui meistrite arvates on range sümmeetria küllaltki ohtlik vaenlane. Kuid ka asümmeetria ei tohi nii-öelda pilku riivata ega lihtsalt rikkuda esteetika ja elementaarse terve mõistuse seadusi.
Pole saladus, et suurem osa tänapäeva maaomanikest peab õigeks ja koguni “ilusaks” sellist maatüki planeeringut, mis rajaneb järgmisel põhimõttel: keset krunti kulgeb ideaalselt sirge teerada, millest kahel pool asetsevad sümmeetriliselt sarnased elemendid. Selline planeering võib sobida sõjaväeosa või mõne muu taolise paiga jaoks, kuid selleks, et inimesed saaksid normaalsetes tingimustes harmooniliselt eksisteerida, ei sobi see kindlasti mitte.
Hiinlased mõistsid seda juba väga ammu. Seepärast ei kohta nende õuealadel mitte kunagi sirgeid teeradu ega üldse mingeid sümmeetriliselt paiknevaid objekte. Nagu mitu tuhat aastat tagasi, nii eelistavad hiinlased ka tänapäeval ümaraid, ovaalseid või sujuvalt ebakorrapäraseid vorme, käänulisi teeradu ja väikseid veekogusid, mille korrapäratud piirid panevad unustama nende kunstliku päritolu.
Sealjuures võivad mõningad objektid asetseda krundil nii, et neid saab näha vaid teatud kohtadest. Näiteks mööda teerada maja poole sammuva inimese pilgule avaneb ootamatult “maskeeritud” purskkaev, pink, õdus lehtla või kividest laotud maaliline kompositsioon. Niisugune “maskeering” ei kanna endas mitte ainult esteetilist mõtet, vaid on ka otseselt seotud feng shui põhimõtetega.
Hea, kui säiliks krundi üldkompositsioon. Kuid sellele oleks otstarbekas lisada looklevaid, käänulisi jooni, võimaluse korral sirgjooni üldse vältides.
Muide, miks ei võiks sealjuures leidlikkust ja fantaasiat ilmutada ning paigutada oma krundile mõne purskkaevu või kividega ümbritsetud väikese tiigi? Vee stiihia avaldab positiivset mõju kogu paiga energeetilisele pildile. Sealjuures võib aiapingi täiesti vabalt asetada nii, et istuja silmale avaneb meeldiv vaade kas või näiteks sellelesamale kunstlikule veekogule.
Vee-elemendil peatutakse edaspidi üksikasjalikumalt. Siin olgu öeldud, et vesi peab vaieldamatult olema värske, puhas ja läbipaistev. Kui tahetakse rajada oma krundile tiiki, on vaja hoolitseda selle eest, et vesi seal ei seiskuks ega hakkaks õitsema.
Kuidas seda saavutada? Tuleb vahetada tihti vett ja lasta tiiki kalad, näiteks kuldkalad (soojadel laiuskraadidel) või väikesed kogred (jahedamas kliimas). Kalad kasvavad veidi ja asuvad usinasti sööma rohelist ehk mikroskoopilisi vesikasve. Seda toitu kaladele loomulikult ei jätku, seepärast peab neile regulaarselt lisasööta andma.
Aiapingi ümberpaigutamisel ei tohiks raskusi tekkida, see pole ju lõppude lõpuks lilleklump ega peenar. Muide, mis puutub peenardesse, siis neist tuleb eraldi juttu.
Loomulikult on oma isiklikul aiamaal kasvatatud sibulate, kurkide ja tomatitega meeldiv kostitada külalisi, samuti on kõikvõimalikud hoidised ja talvevarud meie tänapäeva tingimustes ikka veel üsna aktuaalsed. Teame sedagi, et kahjuks on teatud põhjustel paljudele inimestele oma kätega kasvatatud aedviljad sageli peamiseks elatusallikaks.
Kõik see on õige. Kuid kas tõesti peab selle peenra tegema ideaalselt ristkülikukujuliseks? Miks mitte anda talle korrapäratu või näiteks ümar kuju? Seda pole esiteks sugugi keeruline teha (tõsi, ümara peenraga tuleb pisut vaeva näha), teiseks on ta silmale meeldivam ja lõpuks – lihtsalt originaalne. Võib isegi öelda, et ümmarguselt peenralt võetud tomatid tunduvad palju maitsvamad kui need, mida korjatakse ristkülikuliselt peenralt, mis, nõustuge, meenutab mõnevõrra hauda.
Olgu sellel lõpp! Enamik inimesi muudab aiamaa sedasorti “kalmudeks”, kuhu matab omaenda tervise riismed. Võib-olla on tegemist eelarvamusega, et “oleks nagu teistel inimestel” ehk nagu kõigil. Kuid tegelikult on see ju igaühe isiklik maatükk. Miks ta peab siis sarnanema naabri krundiga nagu kaks tilka vett?
Kui midagi pole süüa, mis esteetikat seal enam! Sellistes vastuväidetes pole midagi imelikku, need on isegi mõistetavad. Kuid ometi, proovida ju võib. Kui väga tugevasti kahtlete, pidage nõu oma lastega. uskuge, nemad toetavad kindlasti seda ideed. Kes iganes, kuid eelkõige just lapsed oskavad hinnata ümmarguselt (või ükskõik millise muu kentsaka kujuga) peenralt korjatud tomatite ja kurkide maitset.
Edasi tuleb juttu õue-aiamaa dekoratiivelementidest. Näiteks kui maja kõrval on kivide või tellistega sillutatud ristkülikuline krunt, võib selle kontuure pehmendada, lõigates ühe täisnurkadest läbi teekäänakuga, ülejäänud nurkadesse aga paigutada kastid dekoratiivpõõsastega.
Majaseina äärde võib püstitada dekoratiivvõrestiku vääntaimedega. L-kujulise võre puhul saab nurka sisse seada puhkekoha aiamööbliga – laud, toolid, päevavari jne.
Kui võrestik on piisavalt kõrge, moodustab ta omamoodi sirmi, mis katab ära lähima majanurga. See aitab luua eraldatuse ja rahu õhkkonna.
Kuid kogu kasulikkuse juures jäävad peenrad siiski suurel määral töötamise kohaks. Seetõttu ei soodusta nende vaatlemine puhkehetkel rahuliku ega idüllilise atmosfääri loomist. Järelikult oleks parem eraldada köögiviljaaed ülejäänud maatükist hekiga. Sealjuures võib läbikäigu hekist kujundada õitsva võlvkaarena, võttes sel eesmärgil kasutusele näiteks kuslapuu.
Loomulikult on see vaid üks paljudest variantidest, kuidas feng shui reegleid silmas pidades saaks oma õue-aiamaad põhjalikult ümber kujundada. Muidugi on ka teisi võimalusi, mida tutvustatakse üksikasjalikumalt juba järgmistes peatükkides.
Krundi planeering ja selle täiustamise viisid
Juba iidsetel aegadel pöörasid hiinlased tähelepanu tõsiasjale, et neis majades, mis rajati feng
