nii. Teie endine abikaasa ei jätnud maha ainult teid, vaid ka teie tütre. Morgani hoidjana pean mõningaid detaile teadma.”
Tyl oli vastumeelt tunnistada, et Jennyl on õigus.
Üksi mõttest, et peab kellelegi Andreast jutustama, hakkas Tyl halb. Jennyle peab ta tõepoolest kõigest jutustama. Jutt osutus arvatust lihtsamaks. Ty läks kraanikausi juurde ja viskas käsna sinna.
“Andrea ei olnud siinelamisest vaimustuses.”
Kuidas Ty ka püüdis, ei suutnud ta kibedust varjata.
“Isegi pärast Morgani sündi püüdis ta igal puhkepäeval sõpradega kohtumiseks ja poodides käimiseks linna saada… mina lootsin, et pärast lapse sündi kõik muutub.”
Ty raputas vaikides pead.
“Mina olin rumal. Hiljem selgus, et Morganil on suhkurtõbi ning ta vajab pidevat hoolt. Andrea teatas et ta ei taha ega oska haige lapse eest hoolitseda ja vajab vabadust. Varsti pärast seda sõitis ta ära ning hiljem ei ole ma temaga enam kohtunud.”
Jenny vaikis mõne hetke ja ütles siis vaevukuuldavalt:
“Mis, kas ta jooksis siis teie juurest ära?”
Need sõnad olid võrdsed löögiga päikesepõimikusse.
“Kurat võtaks,” prahvatas Ty käsi rusikasse surudes, “see ei ole nali, ma ei ole ju koletis, et minu juurest peaks ära jooksma!”
Jenny puudutas sõbralikult mehe tugevat parkunud kätt:
“Ei, ei! Ma väljendusin valesti. Mul on lihtsalt raske uskuda, et naisterahvas suudab jätta lapse ja mehe maha poodide ning sõprade pärast.”
Jenny ohkas sügavalt, tundes häält värisemas:
“Kaotasin abikaasa ja mulle kui lesele on mõistmatu, kuidas saab vabatahtlikult perekonnast loobuda. Ma ütlesin valesti… See ei mahu mulle pähe… ütelda lahti lihasest lapsest… Uskumatu…”
Ty rahunes veidi, tema raevuhoog vaibus.
“Mõistan,” ütles mees lõpuks, “vabandage minu reaktsiooni.”
“Pole vaja vabandada. Raske on teisiti reageerida, kui haavad on alles värsked. On mul õigus?”
“Jah,” noogutas Ty aeglaselt, “kuigi ma ei tahaks end haavatuks lugeda.”
Jenny riputas käteräti nagisse.
“Mulle lõi Jacki surm nii sügava haava, et ma ei tea, kas see kunagi üldse paraneb.”
Ty imestas, nii tark ja ilus naine ning…
“Tahate öelda, et ei kavatse enam kunagi abielluda?”
Vastus sellele avameelsele ja naljakale küsimusele tundus Tyle ootamatult väga tähtis olevat.
Jenny ei vastanud kohe. Kui naine rääkima hakkas, oli tema hääl vaikne ja kurb:
“Olete mind õigesti mõistnud. Armastasin ja kaotasin armastuse. Selle valu kordumist ma ei soovi.”
Toole ümber laua asetades mõtles Ty naise sõnadele. Nii kaunis naine ja kogu elu üksinda?
See on nii kurb! Oli naljakas, et ennast kujutas ta küll kogu järgneva elu üksikuna, kuid Jenny üksindus tundus Tyle sobimatu.
“Võin enda kohta sama öelda,” tunnistas mees, “ka mina ei taha enam naist võtta. Ei taha üle elada lahkumineku valu.”
Jenny naeratas:
“Meil on teiega palju ühist.”
Sel momendil kostis toast Ava vali hüüatus, ta kutsus vaatama naljakat koerakest televiisorist.
Ty viipas käega toa poole, andes mõista, et Jenny võib laste juurde minna.
Pärast naise lahkumist juurdles Ty selle üle, kui sarnased nende lood ikkagi on. Nad on mõlemad kaotanud armastatu ja kumbki ei tahtnud proovile panna valust piinatud südant.
Ty mõistis äkki, et tervest mõistusest hoolimata hakkab Morgani uus hoidja teda ligi tõmbama.
3. peatükk
JÄRGMISEL PÄEVAL, MIS oli selge ja päikesepaisteline, istus Jenny siseõuel pingikesel ja jälgis liivakastis mängivaid tüdrukuid. Ta oli rahulik, sest õu oli aiaga piiratud ning lapsed ei saanud joosta rantšo sellele poolele, mis oleks neile ohtlik olnud. Sam ja Ty olid kõik pisiasjadeni läbi mõelnud.
Mõne hetke pärast pidi Jenny lapsed tuppa magama viima. Tal endal ei olnud ka midagi tukkumise vastu, sest unetu öö oli möödunud mõtetega sinisilmsest kauboist. Jenny ei mõelnud Tyst ainult öösel. Kogu hommiku lastega toimetades oli ta mõelnud mehest ja tema saatusest. Naine jättis nad Morganiga maha. See ei tahtnud kuidagi Jennyle pähe mahtuda. Kui valus võib olla, kui sinu armastatud inimene reedab sind.
Jenny teadis, mida tähendab kaotada. Ta ei suutnud mõista, kuidas saab perekonna teadlikult maha jätta. Jenny ei suutnud Ty naise käitumisele õigustust leida. Kui Jenny midagi mõistis, siis valu, mis tumestas Ty elu. Selles olid nad tõepoolest ühesuguses olukorras – kumbki neist ei soovinud luua uut perekonda. Miks oli Jenny siis nii tugevasti erutatud? Ty hakkas veetlusega talle enese teadmata survet avaldama. Rahulikumaks tegi vaid see, et mees viibis nii vähe kodus. Murelikest mõtetest äratas Jenny Ava kisa, kes jänes käes, Morgani eest ära jooksis. Morgan oli vanem ja osavam ning jõudis Avale kiiresti järele ja rebis tal loomakese käest. Tüdruk hakkas nutma ja istus otse murule.
“Minu jänku!” karjus Morgan ära joostes.
Jenny tõusis ohates, oli aeg tüdrukud magama panna. Jenny võttis Aval käest, siis kutsus Morgani enda juurde ja võttis ka temal käest kinni. Ta viis tüdrukud tuppa. Lapsed olid väsinud ja Jennyl ei olnud kuigi raske neid ümber riietada ning voodikestesse panna.
Lapsed uinusid kiiresti. Otsustades pisut tukkuda, läks Jenny enne kööki klaasikese veega janu kustutama. Kui ta köögist väljus, tormas külalistetuppa Dasty. Mehe nägu oli punane, kauboikaabu ühele küljele vajunud. Ta lõõtsutas tugevasti.
“Kus Sam on?” röögatas Dasty, “kriitiline olukord!”
Jenny jalad muutusid nõrgaks, ta tundis intuitiivselt, et on juhtunud midagi hirmsat.
Enne kui Jenny jõudis vastata, ilmus Sam.
“Olen siin.”
Sami nägu oli sünge.
“Mis ta seekord tegi?”
“Vana Roscko lõi teda ribidesse.”
Dasty mudis kaabut sõrmede vahel.
Jenny hoidis hinge kinni, ta oleks justkui sahmaka külma vett kaela saanud.
“Pull lõi Tyd?”
Sam möödus Jennyst, öeldes:
“Tundub nii.”
“Kus ta on?”
Dasty
