jõudis, toimetas Sam juba poja ümber. Ty nägu oli hall, ta lamas liikumatult veoauto kastis. Riided olid porised, kuid vereplekke ei olnud näha.
“Mis juhtus?” küsis Sam põlvedele laskudes.
Ty püüdis tõusta, krimpsutas valust nägu ja langes tagasi.
“Mulle tundub, et ribid on katki.”
“Kurat võtaks, Ty,” hüüatas Sam, “miks sa ei käskinud kellelgi teisel tigedat pulli talitada?”
“Sellepärast, et keegi peale minu ei tuleks temaga toime. Kas oleks olnud parem, kui keegi oleks minu asemel viga saanud?”
Jenny vaatas vaikides Tyd. Kui mitu korda oli ta kuulnud neid sõnu hukkunud abikaasalt! Sügavalt ohates andis Jenny endale käsu, et ei tohi sellele enam mõtelda. Sentimentaalsusteks polnud aega. Ta on meedik, ta peab olema tugev ja külmavereline. Ta peab Tyle esmaabi andma. Autokasti roninud, kükitas Jenny mehe kõrvale.
“Kus tüdrukud on?” küsis mees ärritatult.
“Magavad,” vastas Jenny, sundides end naeratama, “nende pärast ei ole vaja muretseda.”
“Hästi,” soostus Ty madala häälega.
“Lubage, ma vaatan,” ütles noor naine mehe rinda vaadates võimalikult rahuliku häälega. Ty püüdis keelata, kuid Jenny katkestas teda:
“Ärge vaielge minuga, nööbin teie särgi lahti, et löögikohta vaadata.”
Kuigi Jenny ei näinud särgi lahtinööpimise ajal mehe nägu, tundis ta endal Ty tähelepanelikku pilku.
“Kas olete alati nii võimukas,” küsis mees salvavalt.
Jenny noogutas, jätkates särgi lahtinööpimist. Mehe lai rind oli põhiliselt karvavaba. Ty lõhnas heina ja maa järele. Jenny püüdis keskenduda ja mõelda mehest kui patsiendist. Ta imetles Tyd. Mehele otsa vaadates ja tema silmis valu nähes, unustas Jenny oma tunded. Ta mõistis, et Ty vajab teda, õigemini tema osutatavat arstiabi. Naine surus huuled kokku, püüdes eirata fakti, et tema patsient on väga veetlev mees.
Ty nägi rahutust Jenny silmis, nägi teda alahuult hammustamas. Mõistmata miks, kartis ta, et naine jookseb nende ebameeldivuste pärast minema. Andrea jooksis, saanud teada lapse raskest haigusest. Kas Jenny ei jookse raskuste eest minema? Naine tundus nii võimukas ning Tyle meeldis, et Jenny püüdis tekkinud olukorda omamoodi lahendada. Jenny jätkas mehe särgi lahtinööpimist. Ty pööras ära, et mitte näha naise pikki ripsmeid, pruntis huuli ja ilusaid tähelepanelikke silmi. Jenny on tema lapse hoidja ja medõde. Punkt! Praegu uurib naine tema ribisid, kuhu pull virutas hea hoobi. Ty oli nõus vanduma, et naise käed värisevad.
Jenny lausus professionaalse häälega:
“Tugev löök!”
Vaadates tähelepanelikult mehe rinda, hoiatas Jenny:
“Ma pean uurima vigastatud rinnakuosa. Vabandage kui teile haiget teen, kuid teist väljapääsu ei ole.”
Hetkeks kaheldes vajutas Jenny käe vigastamata rinnakuosale ja siis vigastusele. Terav valu läbistas meest. Lõuapärasid tugevasti kokku surudes püüdis Ty oiet tagasi hoida. Ettevaatlikult, kuid järjekindlalt jätkas Jenny läbivaatust.
Kui Ty juba kartis, et vähekese aja pärast ei suuda ta enam valu taluda, peatus Jenny ja teatas pärast pisikest pausi:
“Teil on vähemalt üks ribi murdunud.”
Siis pöördus ta Sami poole:
“Ta tuleb kindlasti röntgenülesvõtte tegemiseks haiglasse viia, veendumaks, et kopsud on terved.”
Sam noogutas:
“Jah, kohe sõidame!”
Jenny tõusis. Ty püüdis, hoolimata valust, mida iga liigutus talle tekitas, siiski istuda.
Tema arst protestis:
“Ei, jumal, härra Mackel, peate lamades sõitma!”
Ty vastas grimassitades:
“Ma ei sõida linna nagu loom veoauto kastis!”
Tähelepanelikult mehele otsa vaadates küsis Jenny tigedalt:
“Kas olete alati nii kangekaelne?”
Sam vastas poja eest:
“Ja-jah! Ta on sama kangekaelne nagu pull, kes teda vigastas!”
Ty heitis isale rahulolematu pilgu:
“Hästi, las ma olen kangekaelne nagu pull, aga haiglasse ma selle kuradi veoautoga ei sõida!”
Jennyle aga ütles:
“Aidake mul juhi kõrvalistmele jõuda!”
“Teil on seal palju valusam,” hoiatas Jenny käsi rinnal ristates.
“Sinu abi on mul ka vaja,” heitis Ty isale.
“Tubli,” noogutas Jenny, “kuid võtke teadmiseks, et teie kangekaelsus ei tee midagi head.”
Liigutamine oli põrgupiin, kuid Ty hoidis valu kannatades oiet tagasi.
“Olete kindel, et niimoodi on parem?” küsis Jenny veel kord.
Leidmata jõudu vastamiseks, Ty ainult noogutas. Juhi kõrvalistmele nõjatudes oli Tyl tunne, nagu oleks talle tuline oda rindu torgatud.
Mehe puusa puudutades sosistas Jenny:
“Lõdvestuge, pinges olles on hoopis valusam.”
Mees vaatas naisele tänulikult otsa. Jenny hääl ja käsi rahustasid meest. Jenny pani auto ukse korralikult kinni ja läks Sami juurde. Nad vestlesid väheke ja Sam istus autorooli. Ty püüdis mõtted meeldivatele asjadele juhtida.
Ikka ja jälle meenutas Ty, kuidas naine tema särki lahti nööpis, kui täpsed ja õrnad olid Jenny puudutused. Milline rahu saabus, kui naine asetas käe tema puusale. Rohkemast unistada oleks rumal ja Ty riidles endaga selliste mõtete pärast.
Kogu ülejäänud päeva veetis Jenny laste eest hoolitsedes. Ta tänas jumalat, et tüdrukud on kärarikkad ja väsimatud, nii et neid ei saa silmast lasta. Vastasel korral oleks Jenny muremõtetest murtud. Ta meenutas, kuidas Ty teda vaatas. Uskumatu, et sellel hetkel ei mõtelnud Jenny mehe vigastustele, vaid hoopis sellele, et oleks hea, kui mees teda suudleks. See oli Jenny sügav soov. Ta ei saanud endaga midagi teha.
Õhtupoolikul tulid isa ja poeg tagasi. Jenny oli tüdrukud juba magama pannud. Mõlemad Mackeli-mehed olid sünge näoga.
Jenny jooksis neile vastu:
“Milline diagnoos teile pandi?”
“Panite selle ju ise,” ütles Ty, “kopsud on terved, aga ribi murdunud.”
Noor naine noogutas.
“Nii ma arvasingi, kahju!”
“Ty peab mõnda aega voodirežiimil olema,” teatas Sam, “ta vajab
