kindla kiirusega ja alati sama rada pidi?
Vahel loksub uinuv vesi laisalt oma sängis, vahel pekslevad vahused lained vastu kaldaid. Aga ikka ja alati liigub jõgi sellessamas, vastuvaidlematus suunas.
Ja need, kes vete kirkas kallistuses oma elu elavad – siiruviirulised, täpilised, tundlalised, uimelised olevused – kas pole neid mõjutanud sellesama vee voolusuund ja – tugevus?
Alati on kergem ujuda pärivoolu. Lasta end vooluga kaasa viia. Lasta end kaasa viia koos kõigega, mis jões ujub.
Ja igasugust prahti toob endaga kaasa kevadine rahutu vesi ning kulub kaua, kaua aega, kuni see ükskord settib. Settib hoopis kaugemal kohast, kus see vette visati.
Ja aeg, aeg on mõnikord just nagu vesi.
Oli kord üks tüdruk. Tema nimi oli Pia. Ta ei olnud eriti pikk ega peenike, polnud kuigi ilus ega kaugeltki rikas. Leidus temast helgemaidki päid. Sellegipoolest oli ta üks tähelepanuväärne tüdruk.
Kui ta istus vasakpoolse pingirea eel-eelviimases pingis ja kritseldas vihikuservadele mustreid, päike erkoranžidel juustel säramas, tundis füüsikaõpetaja härra Gustafsson, kuidas nukker ohe hingetoru mööda üles ronib. Ohe libises üle keele huulteni ja puges nende vahelt välja.
No miks, miks ei armasta nad füüsikat? küsis härra Gustafsson mõttes endalt ei-tea-mitmendat korda. Miks on nad nii kärsitud? Miks ei vaimustu nad teadusmaailma imedest?
Ta ei suutnud sellest kuidagi aru saada. Tema ümmargused heatahtlikud silmad, mida paksud prilliklaasid veel kaks korda ümmargusemate ja heatahtlikumatena lasid paista, olid üsna nõutud, puhates päiksekiirte käes säraval kirkal juukselõõmal. Ja õpetaja Gustafsson pidi vastumeelselt endale tunnistama, et tal ei olnud energiat, ja mine tea, ehk tahtmistki! sundida füüsikast vaimustuma seda, kes istus eel-eelviimases pingis ja kritseldas vihikulehtede servadele mustreid.
Ta vaatas aknast välja.
Veetilgad nirisesid mööda jääpurikaid allapoole ja mitte kunagi ei roninud nad tagasi üles maailmas, kus kehtisid Newtoni seadused.
Aga see, kelle unistavad sinisilmad piilusid apelsinikarva tuka varjust, ei hoolinud füüsikaseadustest.
„Pia!”
Ei midagi.
„Pia!”
Olivia nügis kõrvalistuja õlga. Too võpatas korraks ja vaatas talle imestunud pilguga otsa.
„Mis on?”
„Kuidas mis on?” imestas Liv ja jätkas pahase sosinaga: „Kas sa ei kuule, kuidas ta köhib? Ma lähen hulluks! Ma ei suuda siin niiviisi istuda! Miks ta välja ei lähe? Mingu joogu ometi vett või midagi!”
Tüdruku sõrmed näppisid närviliselt tema teksapükste põlvi.
„Ma ei jaksa enam!” kaebas ta kõrvalistujale.
Too vaatas kasvava imestusega tema rohelistesse silmadesse.
„Millest sa räägid?”
„Noh, see tüüp kolmandas reas, vasakult neljas, tal on ju läkaköha või tuberkuloos või ma ei tea mis kallal! See on ju kohutav! Kas see sind siis ei häiri?”
Livi kulmud olid oma tavalisest asukohast lahkunud ja asetsesid nüüd poole tolli võrra kõrgemal. Veidi piklikud silmad olid pahased ja nõutud.
No on ikka tüüp! mõtles tüdruk, silmanurgast sõbratari piieldes. Magab lahtiste silmadega! Issand, kui uimane ta võib olla.
Ta pööras pilgu pahaselt teisele poole. Kaks pingirida eespool terendas üks tumedajuukseline pea tõmmu kaela otsas.
Ei, ma ei tohi teda vaadata, mõtles Liv ja vahtis üksisilmi kukalt. Poiss pööras pead ja vaatas talle otsa.
Neetud, mõtles Liv ja tegi võimalikult mittemidagiütleva näo. Tedretähnid ta ninal tõmbusid tooni võrra tumedamaks.
See, kes istus tema vasakul käel, ei pannud mitte midagi tähele. Sinisilmad olid lava külge naelutatud. Ei, uimasuses ei saanud teda tegelikult süüdistada. Pia oli kohati liigagi impulsiivne.
Ta lihtsalt kuulis ainult seda, mida pidas oluliseks.
Hetkel olid tema meeled hõivatud poisi ja tüdrukuga, kes pidasid dialoogi. Vestluseks poleks seda ju kuidagi saanud nimetada! Vestlus eeldab vestlejaid. Need siin olid kaks inimest, kes püüdsid olla mitte inimesed, vaid šabloonid. Püüdsid olla tegelased. Nad ei rääkinud nii, nagu räägitakse, vaid näitlesid rääkimist ja seda absoluutselt isikupäratu, anonüümse lavahäälega. Isegi sõnarõhud olid tehislikud.
Pia kortsutas kulmu. See, mida ta nägi, ei meeldinud talle üldse. Laval etendati elu – näideldi näitlemist. Kas polnud niigi kõik inimesed vaid kostümeeritud rollitäitjad, valekurvad Pierrot’d, võltsheatujulised Pinocchiod, ebahingelised Opheliad, kes veetsid oma elu, eteldes väljanäitamiskõlbulikke draamasid ja salates tegelikke? Raisates väärtuslikku, üürikest aega, justkui oleks elu hooletult visandatud eskiis papilipakal, mis seisab püsti habrastel puujalgadel.
Pia pilk libises üle saalisistujate peade ja peatus aknal. Võib-olla oli kusagil seal väljas säilinud veel killuke elu originaalversioonist.
„Pia!”
„Mis on?”
„Rasmus vaatas mulle otsa!” Rohelised silmad püsisid põrandal. „Vaata, kas ta veel vaatab!”
Pia vaatas tolmuses saalis otsivalt ringi, kuni leidis kõnealuse objekti. Too istus kuklaga tema poole.
„Ei vaata praegu.”
„Ah soo.” Tüdruku hääles kõlas kerge kahjutunne. „Aga tead, enne vaatas küll sellise näoga, et…”
„Tssst!” sisistati tagantpoolt. Kopsuvähikandidaat kandis ette järjekordse monoloogi.
„Õudne, no kaua ta võib!” sosistas Liv sõbratarile. „Mingu ometi välja…”
„Millest sa räägid?” sosistas Pia imestunult vastu, pilk taas aknal.
Mõned inimesed elavad rohkem silmadega, teised mõistusega.
Olen üritanud elada mõistusega. Aga mu silmad on liiga reetlikud.
Ilusad asjad on mind alati lummanud. Ja oma visuaalsele sõltuvusele olen maksnud ränka lõivu, sest ilu saab nautida ainult iseenese arvelt.
Nii olen omaenese hinge tükikaupa müünud reetlike silmade ahnuse eest.
Ma olen Kunsti alati kartnud. Kunst on hirmus! See imeb su endasse nagu tühja auku ega anna sind enam kunagi tagasi. Kunst armastab ausust ja alastust. Isekust Kunst ei salli.
Kunst tahab murda! Selle eest olen põgenenud.
Aga põgeneda ei saa kunagi lõpmatult. Varem või hiljem saadakse sind kätte.
Siin ta nüüd seisis, sisetunde poolest vahetevahel ürgvana, teinekord
