teinuks ta seda suursuguselt. Linnud olid graatsilised oivalised olendid, kes oma jõulistel tiibadel mõõtmatute avaruste kohal liuglesid ja ainult neile võimalikul moel vabadust kogesid – vabadust gravitatsioonist, Maa siduvatest köidikutest. Zen oleks samuti tahtnud lennata, hõljuda kõrgel üleval teiste kohal ja kõiki olemasolevaid inimesi ignoreerida.
Teatud vahenditega oli see võimalik. Iga võimalus oli Zeni jaoks tegelikkus.
Ta vaatas igavledes ringi. Temast veidi paremal asuval laual seisis kaks hiigelsuurt tühja pokaali ja vedeles kokkukägardatud sigaretipakk. Laud oli räpane, seda katsid väikesed valged täpid.
Nagu spermaplahvatus, mõtles Zen endamisi ja muigas. Kaugemal vasakul istus mingi rõve paks mees, kes vahtis temast mööduva ettekandja jalgu ja higistas erutusest.
Poiss pööras igavleva pilgu menüüle. Keegi heade kavatsustega andetu inimene oli üritanud seda dekoratiivsemaks muuta, lisades kehvavõitu pildid üsna talutavalt serveeritud roogadest. Ükski nendest ei tekitanud pealevaatamisel temas isu. Ta tellis tassi musta kohvi ja jäätisekokteili ning jättis endale otsustamisaega. Lahkuva ettekandja jalad olid mittemidagiütlevad, naise võltsblondid juuksed lihtsalt jälestusväärses olukorras, lõhenenud otstega ja räpakad. Poisi silmist kiirgas põlgust. Nii palju masendavat inetust oli maailmas! Kõik oli nii tavaline, labane, paljunähtud, ebaproportsionaalne või lihtsalt igav.
Vahel mõtles ta, mis tunne oleks olla naine. Kõndida mööda tänavat, vahune kleidipits voogamas vaimustavate säärte ümber, piimjas rind kummumas dekolteest… Ta poleks kunagi lubanud endale lõhenenud juukseotsi või sirgelõikelist seelikut.
See oleks pidanud olema tema saatus! Ta tahtis olla imetletud. Tahtis olla tahetud. Tahtis olla jumaldatud.
Elu oli vihastamapanevalt ebaõiglane.
Zen ohkas ja imes läbi kõrre maasika-banaanikokteili. Kohvikute ainuke hea omadus oli see, et seal sai olla paljudele inimestele nähtav. Ta istus alati kõige uksepoolsemas lauas, näoga sisenejate poole, nii et kõik inimesed olid sunnitud temast mööda liikuma. Nad lihtsalt pidid teda vaatama ja hetkeks ta tähekujulise tätoveeringuga rinnanibu külge klammerduma.
Sealt edasi puudus vaid üks imetilluke samm.
Ta sirutas oma pikad graatsilised käed välja ja puhus siis õrnalt sõrmeotstele. Roosa neoonlakk säras valguses nii vaimustavalt. Hetkeks mõtles Zen, kas päikest annaks kuidagi oma uues fotosarjas ära kasutada. Siis raputas ta kõvera muigega pead, keskendudes tumedate turris juustega kuklale, mis paistis temast paar lauda paremal. Tollel tüübil olid laiad õlad ja lihaselised käed.
Zen naeratas omaette rõõmutut naeratust.
See kevad ei olnud miskipärast selline nagu teised kevaded, mida ta mäletas.
Sellel kevadel oli kibe lisamaik juures. Võib-olla sellepärast, et ta oli ootamatult teadlikuks saanud asjaolust, et koolilõpp on vaid mõne kuu kaugusele pagendatud; ja et kusagil, üldse mitte nii väga kaugel, terendasid juba kolmekümnendad eluaastad.
See kõlas lihtsalt kohutavalt.
Ei, mitte ainult ei kõlanud, vaid isegi lõhnas ja maitses nagu surm.
Kolmekümnendateks eluaastateks oli noorus otsa saanud ja seda ei olnud enam kuidagi võimalik eitada. Varsti põrnitsevad talle vannitoapeeglist vastu kortsud ja tema keha kattev siidjas nahk hakkab lõtvuma. See tundus lausa käegakatsutav neil kiiskavkollaseil aprillihommikuil, mida Zen oli üle kõige vihkama õppinud.
Justkui oleks ta midagi otsustama pidanud.
See tundus absurdne, kohutav, mõttetu. Kui ta ei saanud elada vabana nagu lind, ei olnud ju tegelikult mõtet elada. Milleks? Zen väristas ennast taas. Varsti pidi ta päriselt otsustama, mida edasi teha.
„Ma ei mõtle sellele, ma ei mõtle sellele, ma ei mõtle sellele,” korrutas Zen tigedalt ja viskles oma mõtete pigistavas võrgus.
taustsüsteemid
Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad ja nende normidega rahul ja kõik olekski hästi. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi.
Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed lihtsalt torkavad silma.
Kahjuks unustavad inimesed sageli, et seda, kellena sünnid, ei saa valida. Sina aga pead elama sellena, kes sa oled. Paremal juhul sa ehk ei elagi kuigi kaua.
Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Olla valge vares musta võõba all.
Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt.
Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata.
Pia ei olnud kunagi päriselt aru saanud, mis tundeid kunst temas tekitas. Ühtepidi tundis ta alati vajadust millegi ilusa järele – tahtis imetleda, tunnetada, kogeda, iseend unustada. Vahel ta unistas, kuidas oleks elada kellegi teisena. Ta mõtles inimestele, keda tundis, kujutledes end nende kehades, nende suhetes teistega. Kunst andis peaaegu sama tunde. Kunsti kaudu oli võimalik näha maailma kellegi teise silmade läbi, tajuda nende poolt tajutut, mõista nende mõtteid ja spekuleerida põhjuste üle. Sellest hoolimata, või ehk just seetõttu, tundis Pia ka sügavat hirmu kunsti mõjul tekkivate emotsioonide ees. Kõigel esitataval oli olemas sügavalt isiklik algpõhjus – inimesed märkasid midagi, sest olid seda otsinud, neis peituv vajadus tekitas soovi loomingu kaudu rahuldust saada. Nii lõid nad ise endale seda puuduolevat, mille pakkumises oli elu neid alt vedanud.
Nad istusid kohvikus, mille seintele oli kleebitud ajalehti ja laest rippusid kiigelauad. Kohvik oli inimesi, suminat ja suitsu täis. Zeni rohelised silmad särasid kavalalt. Pia tundis, kuidas süda kloppima hakkab, ja vihastas enda peale.
„Kaua sul selle näituse kokkupanek aega võttis?” küsis ta siis lihtsalt, et vaikus otsa saaks.
„Materjalide hankimiseks kulus terve mu elu. Valiku tegemiseks üks unetu öö.”
Poisi pikkade küüntega elegantsed käed sõrmitsesid menüüd. Tema silmad püsisid tüdrukul.
„Ah nii.”
Miskipärast kiskusid suunurgad idiootlikult ülespoole, nii et Piat valdas hirm, et ta näolihased hakkavad pingutusest tõmblema. Mõttes siunas ta ennast juba ei-tea-mitmendat korda, et ta üldse siia oli tulnud. Sisetunne käskis juba ammu kõik sinnapaika jätta ja põgeneda.
Igaveseks.
Selle asemel kuulis ta ennast tobedalt kaasa targutavat:
„Jah, ma tean tegelikult, kuidas sellega on. Sa kogud terve elu mälestusi ja siis ühel valgustatud hetkel muutuvad need äkitselt üheks plahvatuslikuks tervikuks. Kõik on äkitselt omavahel seotud ja kõigel on mõte. Varem sa lihtsalt ei teadnud seda.”
Ta kiskus tahtepingutusega oma silmad poisilt ära ja libistas pilgu üle kohvikusistujate nägude. Mitte midagi huvitavat, konstateeris ta kahjutundega. Mitte midagi sellist, mille vaatamine oleks mõistetav. Mitte midagi sellist, millele oma tähelepanu vähemalt näiliseltki suunata.
Akna all istus üksik keskealine mees ja luges ajalehte. Prillid tema kitsal kollakal näol olid ninaotsale libisenud. Tema ees laual seisis kohvitass. See ei auranud enam
