mõtles. Ta ei saanud aru, miks ta ennast täna nii halvasti tundis. Kas see oli selle pärast, mida ta poeaknal näinud oli? Oli see punase mütsi ja triibuliste kingade pärast? Võib-olla.
Aga võib-olla selle pärast, mis oli olnud tema selja taga. Väljakul liikuv inimhulk.
Absoluutselt hallide inimeste lõputu hulk.
Varbad vajutasid pehmesse mulda ümmargusi lohukesi.
„Viimane vagu,” mõtles Pia. „Ainult see üks veel.”
Tal oli tunne, et kohe-kohe murdub ta selg pooleks. Juuksed olid nii talumatult palavad. Päike kuklal oli talumatult kõrvetav. Ader oli võrreldamatult raskem, kui see võimalik tundus. Kui Pia oleks käed lahti lasknud, oleksid need lõdvalt rippudes talle ilmselt juba põlvini ulatunud.
Kes ütles, et mõte on vaba? Mõte on vaba ainult siis, kui keha on puhanud. Pärast kolmetunnist kündmist on kõik mõtted mulda täis.
Pial oli tunne, et ta on vedur. Tema selja taga oli rong, ülipikk rong.
„Tšuhh-tšuhh,” tegi rong.
Noh, võib-olla olid need siiski hingetõmbed. Selle hingetõmbed, kes tuli tema selja taga, hallid silmad kitsas pruunikspõlenud näos lõõmamas.
Need silmad ei näinud vagusid. Nende ees vahutas Punane meri. Ei olnud aega ennast ega teisi tähele panna sellel, kelle selja taga tuli Juudamaa rahvas.
Kõige otsemat teed mööda.
SOFIA
Tavaliselt oli suvi Sofiale alati meeldinud, sest suvel oli soe ja kollane ja päikeses oli lootus. Aga sel suvel olid taevast katnud suured valged pilvelaamad ja nukker vihm rabistanud vastu aknaklaasi. Oli sadanud tema mõtteisse ja teetassi tema köögilaual.
Inimesed olid sel aastal linnast põgenenud juba siis, kui varakevadine sula jõejää rohekate laamadena mere poole ära viis ja naabrimehe nukker laip selle alt nähtavale ilmus. Just see oligi see määrdunud klomp, mis teda ühel varahommikul voodist välja ajas, kopsides kurvalt vastu paadisilda. Kusagil sisimas oli tal jõge vaadeldes tekkinud alateadlik hirm, aga suurem osa temast oli tahtnud seda tunnet eirata. Nii oli ta vaarikateetassi värisevate kätega hoides suutnud endale peaaegu õnnestunult sisendada, et see oli kõigest üks eriti rohekas jäätükk.
Akna taga kraaksuvad varesed olid lennanud imelikult ringiratast ja Sofiale oli minestus peale kippunud, kuni Zen teisest toast unise häälega hõikas: „Hei, ma pean viieteistkümne minuti pärast linnas olema. Otsi mu staff kokku,” ja lämmatav paine oli hetkega purunenud ning tinahall argipäev taas oma kohale vajunud.
Mõnikord harva, salaja, unistas Sofia sellest, kuidas ta ühel päeval otsusele jõuab. Kui vardad tema käes hämmastava kiirusega vilkusid ja keerulised kudumid pehmelt põlvedel voogasid, tundus kõik lihtne, ilus ja loomulik. Sofia armastas materjale. Iga kanga- ja kudumitükk sisaldas endas osakest selle loojast, tema käte soojusest ja mõttelennust. Iga keeruliste sõlmede ja pistete kogum kandis endast sõnumit, soovi ja lubadust end paitada.
Materjal ei võpatanud, kui teda sõrmeotstega õrnalt puudutada. Ta ei lükanud sind kunagi eemale.
Aga kui käed värisema hakkasid, silmused maha jooksid ja nõelad naha narmaliseks torkisid, vajus Sofia hinge süütunde tihke soo ja lämmatas aeglaselt, nii et ta pidi ennast kõvasti näpistama, et mõistuse juures püsida. Kui Zen teda niiviisi üleolevalt, tigeda põlgusega vaatas, oleks Sofia tahtnud oma kesta tõmblukust lahti tõmmata ja maha libistada, et tema paljas, puudutamisvajaduseta hing võiks taeva poole kerkida nagu kummi kängitsemata õhupall.
Siis, ühel hommikul, oli ta avastanud salarelva.
Zen oli lahkunud ja tema kiiruga tuhatoosi heidetud sigaretikoni hõõgus ikka veel. Tasahilju, õrnalt-õrnalt oli Sofia surunud koni hõõguva otsa vastu oma vasaku randme sisekülge, just viis sentimeetrit käelabast allapoole, kus see vaikse ohkega kustus.
Valul oli hämmastavalt virgestav mõju. Kõik mõtted olid hetkega selged ja otsus ei tundunud üldse enam nii raske. Oli see ju alati olemas olnud, seal, Sofia peas – ta oli alati teadnud, mida teha tuleb.
Tiirlevate vareste päevast oli nüüdseks möödas neli kuud.
Tänane päike oli nukker, sest see oli loojangupäike, mis kuulutas sügist, surma ja kõdunemist. Tüdrukul oli seljas õhuke must valge lillemustriga pikkade varrukatega pluus. Ta istus kõval seljatoeta puupingil ja silmitses munakivisillutist oma jalge ees, vaimustatuna selle ilust. Kui need kivid oleksid vaid rääkida suutnud! Kui palju jalgu ja rattaid oli neid puudutanud, kui palju aega olid nad näinud mööda voolamas! Inimesed olid nagu sipelgad ja aeg nagu liiv, aga kivid olid igavesed. Sofiagi oleks tahtnud olla kivi – vaikselt, kannatlikult, tundevabalt aja kulgu jälgida.
Kell tornitipus lõi seitseteist korda. Tüdruk sirutas oma valgetes õhukestes sukkades jalad pingi alt välja ja tõusis natuke ebalevalt, hingesopis pitsitamas süütunne. Ta ei teadnud, miks ta sinna läks, ega sedagi, kas see midagi tähendas, et ta nii tegi. Ta ei teadnud isegi seda, kas talle seal meeldis või ei, igatses ta sinna või läks hoopis hirmuseguse kohusetundega. Justkui oleks keegi teine selle otsuse tema eest vastu võtnud.
Esimene kord oli olnud juhus. Ta ei pidanud isegi Zenile valetama, sest Zen ei tundnud enam huvi, kus ta käis või mida tegi, senikaua kuni ta oli olemas parajasti siis, kui poiss teda vajas. Ja et suvel elas Zen enamiku aega kodust eemal, ei olnudki Sofial kedagi, kelle eest hoolitseda või kelle pärast kohal olla. Võib-olla sellepärast oligi ta nüüd hoopis siin, kus teda vajati. Või vähemalt vajati kedagi, kes oleks seal ja kuulaks. Seda oskas Sofia kõige paremini.
Rääkimine oli raske.
Sõnad ei tulnud kunagi meelde ja nendega oli võimatu täpselt edasi anda seda, mida ta mõtles. Keegi võis ju alati valesti aru saada. Seepärast üritas ta ennast võimalikult väikeseks ja märkamatuks teha, vaikselt seina sisse imbuda, saada osaks ruumi sisustavast mööblist, millel polnud mõtteid, tundeid ega rasket kohustust ennast teistele kuuldavaks teha, ennast ära anda, teistega jagada. Sofia oleks andnud ükskõik kellele ükskõik millise oma riidehilbu, tarbeeseme või viimase rahatähe. Ometi ei suutnud ta kellegagi jagada mõtteid oma peas.
Vana maja hämaras pargis tundus kaugelt alati kuidagi kurjakuulutav. Võib-olla tuli see sellest, et otse hoovis kasvas pooleldi põlenud puu. Põlemata jäänud oksad kandsid igal aastal koormatäit õunu, mis olid kõik kibedad nagu alandus. Legend rääkis, et ainus õun sellest puust on suuteline mürgitama ka kõige roosilisemat armastust.
Kunagi ammu, mitmekümne aasta eest oli nimetatud puu pannud äkilises raevuhoos põlema armukade mees, kes oli selle all näinud oma vastset abikaasat tundmatu noormehega istumas ja juttu ajamas. Pool puuvõrast lahvatas kerge tuulehoo tõttu hetkega põlema, tuhk põletas pingil istunud noortel silmnäo. Noormees oli neiu vend, kes oli just tagasi saabunud Vene sõjaväest.
Maja ise oli kahekorruseline puust ehitis, mille nurgakivi oli paigaldatud juba vabariigi ajal. Siis oli see olnud õitsev hoone, mille proportsioonide graatsia oli äratanud avalikkuse laia tähelepanu ja vallutanud linnakodanike südamed. Nüüd, seitsekümmend aastat hiljem, olid paljunäinud seinad aja raskuse all viltu vajunud ja neid kattis inetu värvikorp. Aknaklaasid olid mingil põhjusel alati kergelt hägused, luugid akende eest ammu kadunud. Mõned kõverad roostetanud lingid lipendasid endiselt seinte küljes.
Mida lähemale ta majale jõudis, seda lühemaks ja harvemaks jäid tema sammud. Sisimas painas teda
