peale poleks tulnud. See andis hea võimaluse teda rüütellikult abistada ja ehk natuke sümpaatiat võita. Lili-Hannale näis, et tegelikult polnud see naine üldse nii hull veidrik ja võimetu suhtleja, nagu ta Silveri jutu järgi ja ehk ka päris esmamulje kohaselt oleks arvanud. Arglik kindlasti, arglik ja kuidagi väga üksildane hiireke, aga lõpuks ta ju rääkis täiesti inimese kombel juttu. Mis võis olla temaga juhtunud, et ta selliseks muutus? Miskipärast ei tahtnud Lili-Hanna hästi uskuda, nagu võinuks säärane arglikkus olla kaasa sündinud. Kogu selle loo juures oli just Grethel hakanud talle enim huvi pakkuma. Vedas roppumoodi, et see onutütre jutt läbi oli läinud. See oli ainuke asi, mis talle tol hetkel pähe oli tulnud – lootuses, et kuna Grethel ei teadnud ühtegi Mirko sõpra, siis vahest ei olnud ta kursis ka igasuguste kaugemate sugulaste, nn lehma lellepoegade olemasoluga.
Lili-Hanna sirvis veel veidi pesuarmastajate foorumit. Ta pidi endamisi nentima, et tegelikult olid selle foorumi turvaseaded ikka üsna mannetud, kui meiliaadressi guugeldamise peale õnnestus juba kasutajani jõuda. Mis sest, et pärisnime ega telefoni siin kirjas ei olnud, tema, kes ta polnud arvutiga kuigivõrd sina peal, oli suutnud Gerhardi isiku kindlaks teha. Veider, et säärane arvutiteadlane ise selle peale ei tulnud, et ennast kuidagi paremini varjata. Kas võis olla, et talle ei läinudki varjamine korda? Kui nii, siis miks? Ehk ei olnud tal lihtsalt eriti kedagi, kellele see korda võinuks minna?
Lili-Hanna otsustas kogu selle majandusega pausi teha, tema pea oli valutama hakanud ja kõht korises tühjusest. Ta ei kadestanud Silverit karvavõrdki, et too igapäevaselt niisuguste asjadega pidi tegelema, kerge töö see küll ei olnud.
Naine oli parajasti köögisahtli põhjast sinna millalgi iseenda eest ärapeidetud paki šokolaaditäidisega küpsiseid välja koukinud, kui telefon elutoas helisema hakkas. Lili-Hanna tõmbas küpsise kiire rapsakaga pakist välja, misjärel terve ülejäänud pakk laiali lagunes ja küpsised põrandale pudenesid. Küpsist mäludes ja sealjuures endamisi tuliselt vandudes kiirustas ta telefoni järele. Number oli tundmatu, seda märkas ta kohe. „Halloo?” vastas ta täis suuga ja mitte just kõige lahkemal toonil.
„Lili-Hanna?” See oli kellegi noore naise närviline hääl, mis hääldas tema nime omapärasel moel, pannes rõhku teisele, mitte esimesele nimele nagu tavaliselt. Lili-HANNA.
„Kuuleb.”
„Ma olen Grethel. Ma … mul oleks vaja rääkida sinuga.”
Lili-Hanna neelas küpsise kiirelt alla. Ta oli oma numbri küll igaks juhuks Grethelile jätnud, kuid tema kõnet poleks ta tegelikult ealeski oodata osanud. See oli parajalt jahmatav. „Jah? Mis lahti?”
„Pean sinuga rääkima,” kordas naine. „Mitte telefonis. Ma … avastasin midagi. Tahaks rääkida enne sinuga, kui politseiga.”
Niisugune avaldus lõi Lili-Hanna päris pahviks. Kuid ta kogus ennast kärmesti. „Muidugi,” vastas ta teeseldud rahuga, „kas ma tulen sinu juurde?”
„Ei … parem mitte.” Hääl tundus veelgi enam närvi minevat. „Saame mujal kokku. Aga kus?”
„No kuskil kohvikus siis? Võtaks mingi latte ja räägiks rahulikult juttu … Kesklinnas kusagil sobiks sulle, saaksid tulla?”
„Sobib küll.”
Nad leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel päeval kell kaksteist meistrite hoovis asuvas väikeses šokolaadikohvikus. See oli Lili-Hanna lemmik ning ta üllatus natuke, kui kuulis, et Grethelil polnud aimugi sellest kohvikust ega selle asukohast üleüldse. Juhendades sai ta selle talle siiski selgeks tehtud.
Pärast kõne lõpetamist ei suutnud Lili-Hanna mõelda tükk aega muule kui sellele, mis Grethelil talle ometi öelda võis olla. Miks ta just temaga tahtis rääkida, miks mitte politseiga? Ja mis puutus politseisse, siis kas ta peaks Silverile ütlema, kui Grethel millegi tõesti põrutavaga lagedale tuleb? Ilmselt peaks, saagu mees siis tema sekkumise pärast nii pahaseks kui tahes. Sellisel juhul oleks sel sekkumisel mehe jaoks niikuinii ju kasud sees, mis tal seal tegelikult vihane olla.
Aga enne, kui Lili-Hanna üldse Gretheliga kokku jõudis saada, saabus Silver koju täiesti jahmatavate uudistega ning naisel avanes võimalus olla uurimisel abiks ilma, et ta mehe eest midagi varjama oleks pidanud.
7
Gerhardi sõnad kumisesid Gretheli kõrvus veel tunde pärast seda, kui vend tol õhtul oli lahkunud. Ta oli neid vennale pahaks pannud, kinnitanud talle, et häbi peaks olema Mirkost midagi seesugust üldse mõeldagi, kuid sisimas jäid nii mõnedki kahtlused siiski püsima. Viimastel päevadel oli ta korduvalt mõelnud, et äkki Mirkol siiski oli keegi teine. See seletanuks nii mõndagi, ainult muidugi mitte seda, mis temaga juhtus. Lili-Hannat mehe tapjaks ta siiski kujutleda ei suutnud, see tundus täiesti mõistusevastane. Gerhard oli soovitanud politseisse helistada ja neile rääkida, et selline inimene ootamatult ta ukse taha oli ilmunud, ent Grethel ei tahtnud sellest kuuldagi. Kuid seda, et Mirkole võinuks keegi selle naise taoline meeldida, seda uskus ta küll ja küll. Lili-Hanna ei olnud võib-olla nii väga otseselt ilus ja kindlasti mitte eriliselt hoolitsetud välimusega naine, kuid ta oli nii särtsakas, täis elu ja energiat ja … Ta oli kõike, mida tema, Grethel, kohe kindlasti ei olnud ega suutnuks ealeski olla.
Aga vahest oli ta siiski õigust rääkinud? Miks ei võinud Mirko onutütar asjas selgust tahta saada? See polnud ju mingi argument, et ta temast varasemalt midagi polnud kuulnud. Oli ju Lili-Hanna ka öelnud, et viimati kohtusid nad ammu. Ega vähene suhtlemine ei pruugi ju tähendada, nagu ta oma sugulasest ei hooliks.
Ja Grethel ei saanud sinna midagi parata, et talle oli see alguses täiesti uskumatult jultununa tundunud naine lõpuks meeldima hakanud. Kuidagi oli ta tema seltsis rääkima hakanud, ennast lõppeks isegi peaaegu et vabalt tundnud, ja seda polnuks ta küll osanud arvata, et selline asi üldse võimalikuks võiks osutuda. Ta oleks tahtnud Lili-Hannat kindlasti veel näha. Grethel põrnitses ühtelugu seda paberilipiku peale hooletult sirgeldatud numbrit. Kas ta julgeks helistada? Aga mida öelda? Kindlasti kukuks see kuidagi iseäranis tobedalt ja piinlikult välja …
Enesetunne oli tal kehvemaks läinud, alles nüüd vist hakkas Mirko surmast saadud šokk tõeliselt mõju avaldama. Pea valutas alatasa ja kõht tõmbas toonusesse, Grethel poleks sugugi imestanud, kui laps oleks otsustanud juba nüüd, ligi kuu aega varem sündima hakata. Esmatarvilikud asjad olid neil, jumal tänatud, juba enamuses kõik valmis varutud, Mirkoga üheskoos olid nad veel nädal tagasi üht-teist soetamas käinud … Ja nüüd Mirkot, seda ainsat inimest, keda ta peale oma venna – nojah, nüüd muidugi ka veel lapse – elus üldse oli armastanud, ei olnud enam. Järsult ja ebaõiglaselt oli keegi kohutav inimene tema lapse isa elu lõpetanud. Lisaks valule mehe kaotuse pärast kummitas teda üha enam hirm, kuidas tal üldse õnnestub tillukese beebiga ihuüksinda hakkama saada. Seda ei kujutanud Grethel ikka veel ette. Ta oli lugenud lademetes raamatuid lapse hooldamise kohta ja teoreetiline osa oli justkui selge, aga mismoodi see kõik tegelikkuses välja pidi nägema … Ta oli hakanud üha enam halbu unenägusid nägema. Unenägusid lapsest, sellest, kuidas ta koos beebiga trepist alla kukub või kuidas laps lakkamatult köhib ja sealjuures näost juba siniseks tõmbub, tema aga seisab kõrval nagu paigale naelutatud, oskamata midagigi teha. Mõnikord ilmutas unedes end ka Mirko, ta nägi teda seismas siinsamas toas, lihtsalt seismas ja vaatamas teda, silmis süüdistav pilk: sina, Grethel, lasid mul hukka saada. Oleks sa olnud teistsugune, oleks sa särav ja normaalne naine, siis ei oleks ma nii palju omapäi väljas käinud. Ma ei suutnud su kõrval olla, Grethel, ma oleksin siin kodus hulluks läinud, olin sinuga ainuüksi lapse pärast koos.
Nende unenägude järgselt ärkas Grethel alati pisarais ega suutnud nutmist lõpetada veel kaua pärast seda, kui oli mõistnud, et see oli vaid uni. Kuigi, mõnikord tundus nähtu sedavõrd tõeline, et ta polnudki päris kindel, kas tegemist
