võis olla umbes paar-kolm nädalat pärast seda õudset uudist – päevad olid Grethelil ammu sassis, ta ei suutnud enam oma rasedusnädalaidki jälgida, mida oli varem olnud nii huvitav silmas pidada ja raamatust uurida, mis just sel nädalal parajasti ta kõhus pidi toimuma. Ta ju magas pidevalt, ja kella vaatamata või kardinate vahelt piilumata ei suutnud ta tihtipeale arugi saada, kas tegemist on öise või päevase ajaga.
Aga seekord oli kindlasti öö, kui välisukse lingi loksumine ta äratas. Ta oli heitnud pilgu oma öökapil seisva kellraadio ekraanile ning sealsed punased numbrid näitasid 01:43. Öö mis öö. Alguses ei saanud ta arugi, mis teda üles oli ajanud. Ta püüdis silmad sulgeda ning uuesti magama jääda, kuid siis kuulis ta seda uuesti. Vaikseltvaikselt logistas keegi ukse kallal.
Külmad hirmuvärinad jooksid üle ta keha. Mis toimub? Kas see on nüüd ikka tõepoolest päriselt, mitte jälle mõni haige unenägu? Ei, see ei saanud olla uni. Keegi kolistas ukse kallal, püüdis korterisse sisse saada, ja see oli reaalsus.
Telefon, käis Gretheli peast läbi, kui leiaks nüüd telefoni, saaks helistada politseisse. Kuid telefon vedeles kusagil elutoas ja selle aku oli tühi, ta polnud enam ammu oma telefoni sissegi lülitanud. Vaikne krigistamine luku kallal kostis endiselt. Grethel kargas – niivõrd-kuivõrd tema suure kõhuga vaarumist kargamiseks sai nimetada – püsti ning kiirustas esikusse. Selgesti oli näha, kuidas keegi linki katsus ning seejärel midagi taas luku kallal krõbistama hakkas. Naine tõusis kikivarvule ja piilus läbi uksesilma. Hämaras koridoris nägi ta väga kehvasti, kuid see paistis olevat keegi tumedates riietes mees.
„Ma … ma kutsun politsei,” kähistas Grethel. Tema hääl kõlas täiesti tundmatult, kähedalt ja pingutatult, süda peksles peaaegu et kuuldavalt ning kõht tõmbus jälle kõvaks. Jumala eest, mis nüüd küll saab? Keegi murrab korterisse sisse ja tema lihtsalt seisabki siin nagu loll?! Ta ei teadnud, kui kaua ta niimoodi seal ukse juures kössitades oli seisnud. Võib-olla hulk aega, võib-olla ainult minuti või kaks. Igatahes piilus ta mingi aja pärast uuesti uksesilma ning siis oli koridor tühi. Kes iganes seal ka oli, sai ta kähiseva hoiatuse tõttu järelikult minema peletatud. Selleks korraks.
Grethel mäletas, et pärast oli ta kergendusest ja äsjasest šokist natuke nutnud ning ukse kõrvale maha istunud. Ja siis mingi aeg ennast voodisse tagasi lohistanud. Uni tuli üllatavalt kiiresti ja hästi ning hommikul kardinate vahelt piiluvate päikesekiirte peale ärgates ei olnudki ta enam üldse kindel, mis öösel oli juhtunud või kas üldse. Lukul ei leidnud ta ka mingeid kahjustusi ning seega oli võimatu kindlalt väita, et sissemurdmiskatse aset leidis. Sellepärast tundus tagantjärele politseisse helistamine imelikuna. Ta püüdis vahejuhtumi hoopiski peast visata ja keskenduda üksnes sellele, mida teha, kui ta peaks sünnitama hakkama. Ta pidi tellima takso, see oli selge. Autoga tema ju ei sõitnud, ka Gerhard mitte, niisiis ei saanud ka temalt abi paluda. Tagasi tuli niisiis tulla samuti taksoga, pidi uurima, kas saab tellida koos turvahälliga. Ainult et mis uurijat temasugusest oli? Kui varem oli Grethel oodanud lapse sündi rõõmsa uudishimuga ja uskus, et elu saab siis üksnes paremaks minna, siis nüüd tundis ta selle kõige ees õudust. Kuidas, oh kuidas küll pidi ta üksi hakkama saama?
Imelikul kombel ei mõelnud Grethel kuigi palju sellele, mis siis Mirkoga õigupoolest üldse oli juhtunud, miks ja kes oli ta tapnud. Peamiselt tõdes ta üksnes fakti, et mees oli tema elust läinud. Igaveseks. Ja temast oli saamas üksikvanem. Mis lapsekasvatajat temasugusest äpust, hallist mannetust hiirest, sai tulla? Missugust eeskuju ta temale annab? Ta oli ju küll lootnud ja uskunud, et laps aitab tal muutuda ja teiseks saada, kuid seda ikkagi Mirko olemasolul ning toel. Mitte nii, et kõik on vaid tema enda kanda.
Seda sissemurdmiskatset ei õnnestunud Grethelil aga siiski unustada, nagu ta oleks soovinud. Järgmine, vaid paar päeva hiljem aset leidnud juhtum, ei jätnud erilist kahtlust, et midagi veidrat oli tema ümber siiski sündimas.
Sel päeval oli Grethel sundinud end poodi minema. Kodus ei olnud enam midagi süüa ning kuigi tal isu enamasti puudus, ei olnud lapsele mõeldes võimalik siiski nälgida. Pealegi oli ta endalegi üllatuseks hakanud siiski natuke isu tundma, seda sama isu vaniljejäätise järele, mis oli teda umbes kuu aega tagasi hirmsasti kimbutanud. Niisiis tõmbas ta endale selga oma hiiglasuure kampsuni – ainukese soojema asja, mis veel mahtus – ja seadis sammud selle sama õnnetu supermarketi poole, mida ta viimati oli külastanud tollel jubedal päeval, kui politseinikud teda koridoris ees ootasid. Miskipärast tundis ta sealt mõne aja pärast tagasi jalutades kummalist ärevust, nagu oleks ka seekord midagi halba juhtumas. Endamisi ta ainult muigas selle peale – no mis saaks veel juhtuda? Isegi kui laps otsustaks siin ja praegu kohe ilmale tulema hakata, ei saaks seda võrrelda päevaga, mil talle teatati Mirko surmast. Sest laps oli elu ja tervise juures, ta tundis teda iga päev oma kõhus rabelemas ja jalgadega tagumas. Ka arst oli viimasel visiidil kinnitanud, et kõik on hästi. Seepärast suutiski ta enda üle nüüd vaid muiata ning panna selle imeliku ärevustunde lihtsalt kõige juhtunu süüks.
Oma korrusel liftist väljudes koges ta hetkeks justkui déjà vu’d. Talle meenus nii selgelt, kuidas need mehed siin eelmine kord olid seisnud ja mida talle öelnud. Siis, kui ta just samamoodi sealt samast poest pahaaimamatult koju oli tulnud …
Seekord polnud koridoris kedagi, isegi mitte naabriprouat. Küllap küpsetas ta oma kodus midagi, sest kõrvalkorteri ukse vahelt imbus magusat pannkoogilaadset lõhna. Grethel otsis oma pükste taskust võtme välja ja lükkas selle lukuauku. Miskipärast ei tahtnud see keerata. Ta pusis tükk aega, pööras siis poolkogemata linki ja … uks avanes. Grethel peatus jahmunult. Kas ta oli tõesti oma hajameelsuses unustanud ukse lukku panna? Ei, ta ometi ju nagu mäletas, et oli selle kinni keeranud … Värisevate kätega lükkas Grethel ukse lahti ja piilus hinge kinni pidades ettevaatlikult sisse. Kõik näis olevat nii, nagu ta oli jätnud. Või siiski – kas tema oli elutoas suure kirjutuslaua sahtli lahti jätnud? Ta ei mäletanud, et oleks seal kallal käinud, kuid mälu kippus teda viimasel ajal alt vedama. Miks see tema vana toiduretseptide kaustik põrandal vedeles? Ta ju ei teinud enam ammuilma sooja toitu, mitte pärast seda, kui Mirkot enam ei olnud. Nüüd toitus ta peamiselt võileibadest, mille mõnikord vahelduse mõttes mikrouunis soojaks lasi. Grethel lasi silmadega aeglaselt üle toa. Väikese puhvetkapi alumine uks seisis samuti irvakil ning kui naine selle juurde astus ja ust paotas, pudenesid raamatud, kirjatarvete tops ning mõned Mirko CD-plaadid sealt välja, justkui oleks keegi neid sinna hooletult üksteise otsa surunud. Ja siis märkas ta midagi, mis kummutas kõik kahtlused ning andis vankumatult märku, et keegi oli tõepoolest vahepeal siin toas viibinud. Arvuti, Mirko sülearvuti, mis vahepeal politseinike käes oli olnud ja mille nad juba mitme päeva eest olid tagastanud – see oli puhvetkapi alumiselt riiulilt kadunud. Grethel teadis täpselt, et see seisis just sellel riiulil, seal seda enam aga polnud. Järelikult … nüüd tuli tõepoolest politseisse teatada. Varas võis ju olla seesama, kes Mirko oli tapnud! Grethel oli juba kätt telefoni järele sirutamas, kui veel miski tema pilku köitis. Midagi väikest ja sinist vedeles vaiba peal. Ta kissitas silmi, kükitas vaevaliselt maha ja võttis tillukese eseme näpu vahele. Ta teadis hästi, mis see oli ja kellele kuulus. See oli nööp Gerhardi vana meresinise pluusi küljest, selle sama, mis kuulus venna peamiste lemmikrõivaste hulka juba keskkooliajast saadik, selle sama, mille varrukad narmendasid ja nööbid pudenesid ammuilma, kuid mida Gerhard ikka kangekaelselt keeldus minema viskamast …
8
Silver pidi enda pettumuseks tunnistama, et oli liiga vara rõõmustanud. Nad olid kohemaid eeldanud, et Mirko Johansonil pidi olema mõne kolleegiga seksuaalsuhe, ja tõe väljaselgitamiseks ei tarvitsenud ka kuigi palju vaeva näha. Potisoenguga blond müüjatüdruk Triin Haljas oli leidu nähes näost täiesti ära langenud ning tunnistas küsitlemise peale ilma igasuguse vastupunnimiseta sealsamas üles, et jah, tal oli tõepoolest Mirkoga „midagi suhtelaadset” olnud, nagu ta ise ennast väljendas. Selle tunnistuse peale läks pisikeses puhkeruumis lahti tõeline möll, sest punapea Merle ahmis esmalt šokeeritult õhku ja hakkas siis kolleegi valimatute ning leebelt öeldes
