Miks? Seda ei teadnud ta isegi.
Selle kohta oli olemas lausa teaduslik termin, Grethel oli netist uurinud. Sotsiofoobia. Võõraste inimestega suhtlemise vältimine. See pidavat olema väga levinud, nii et hullumeelseks tal ennast pidada ei tarvitsenud, nagu ta seda teismeliseeas sageli oli arvanud. Ometi oli sellisena elada kohutavalt raske, olla otsekui valge vares teiste, normaalsete inimeste seas. Keskkooli lõpus oli ta üle elanud tõelise identiteedikriisi, kujutamata üldse ettegi, mis tööd temasugune oleks võimeline tegema. Gerhardil oli lihtne, tema oli arvutiasjanduse vastu ikka suurt huvi tundnud ning just infotehnoloogiat oligi noormees edasi õppima läinud. Grethel oli pärast pikka mõtlemist valinud inglise filoloogia, lootes leida tööd mõnes tõlkebüroos. Kuuldavasti said ju tõlkijad ka kodus tööd teha.
Ja see võimalus näis talle möödapääsmatu. Pikapeale oli Grethel inimestega silmast silma suhtlemise ees suisa õudust hakanud tundma. Ta tundis end kellegagi rääkides tohutult kohmaka ja kohmetuna ning ei osanud mitte midagi öelda ega kuidagi olla. Kui mõne sõna saigi suust, siis näisid need talle endale tobeduse ja piinlikkuse tipuna. Niisiis tuli seda vältida.
Viimasel õppeaastal tal vedas. Fiona tõlkebüroos oli ta mingi ime läbi suutnud siiski töövestluse läbida ja nähtavasti koguni hea mulje jätta, sest tööle ta võeti.
Jah, selle töölevõtuga oli muutunud palju. Siis üsna peatselt oligi tulnud tema ellu Mirko ja seejärel ka see pisike olend, kes nüüd juba pooleteise kuu pärast ilmavalgust pidi nägema.
Grethel lootis salamisi, et vahest suudab laps aidata ja muuta ka teda ennast, mitte üksnes Mirkot. Rasedus ei olnud planeeritud, see sai ilmsiks siis, kui nad Mirkoga polnud veel aastatki teineteist tundnud, kuid kohe esimesest hetkest peale oli naine seda last soovinud ja armastanud. Ta oli tundnud, et see on parim, absoluutselt parim, mis temaga üldse kunagi on juhtunud. Lõpuks ometi näis tulevikul olevat tema jaoks midagi head varuks.
Kõik pöörati pea peale ühel haruldaselt ilusal ja soojal septembrikuisel hommikul, kui Grethel oli hakanud tundma suurt isu marineeritud rannakarpide järele. Ta oli juba üsna harjunud omapäraste isude olemasoluga ning just need rannakarbid olid viimase paari nädala hitt. Enamasti ostis ta neid kohe viis-kuus purki korraga, ent nüüd olid kõik varud otsa lõppenud.
Kuna päike paistis ja ilm näis talle tõesti mõnus, siis ei hakanud Grethel bussiga sõitma, vaid kõndis jalgsi nii kauplusesse kui ka tagasi. Kaubanduskeskus oli ju tegelikult kiviga visata ning enesetunde üle ei saanud sel hommikul samuti kuigivõrd kurta.
Mirko polnud öösel jälle koju jõudnud. Seekord polnud ta isegi hoiatanud, et teda tulemas ei ole. See tegi naise meele üpriski nukraks, ta oleks ju võinud siis vähemalt teada anda. Jah, reedel või laupäeval oli mees sageli sõprade poole ööbima jäänud, põhjendusega, et soovib veidi napsu võtta ning siis ei saa ju pärast enam sõitma hakata. Alkoholiga tal probleeme ei olnud, selles oli Grethel veendunud. Ta polnud Mirkot kunagi purjuspäi näinud. Kui mees tahtis minna ja sõprade seltsis veidi lõõgastuda, siis ei näinud Grethel selles midagi halba. Arvaku Gerhard mida tahes, temal polnud ju ometi õigus mehele keelata seda, milleks ta ise lihtsalt võimeline ei olnud. Pealegi oli nende elu nagunii kohe-kohe lapse tõttu sootuks teiseks saamas ja küllap oligi Mirkost õige praegusest vabadusest veel viimast võtta.
Grethel lootis, et vahest on mees selleks ajaks koju laekunud, kui ta poest tagasi jõuab. Hommikupoole oli ta üritanud talle helistada, ent telefon oli välja lülitatud. Magas ilmselt. Vahel oli ta mõelnud, kas seal, mehe tema jaoks tundmatute sõprade juures on ehk ka naisi. Säravaid, ilusaid, seltskondlikke – sootuks teistsuguseid kui seda oli tema, Grethel. Või vahest oligi see hoopis mõni naine, kelle juures Mirko alatasa käis? Seegi mõte polnud talle võõras, kuid seda ta siiski eriti ei uskunud. Mees oli ilmselgelt vaimustuses lapsest ning ikka ja jälle kõneles ta nende ühisest tulevikust, näiteks oma unistusest elada kunagi väikeses hubases majakeses kuskil mere lähedal.
Nende trepikoja ees seisis politseiauto. Grethel heitis sellele ükskõikse pilgu ning sammus, õigemini vaarus uksest sisse. Jumal tänatud, et on olemas liftid! Naine ei kujutanud ettegi, mismoodi ta oma praeguses olekus trepist viiendale korrusele oleks roninud. Jalutamine oli üks asi, see ei põhjustanud erilist vaeva, ent trepist ronimine … uhh!
Ta kuulis hääli juba enne, kui liftiuksed olid avanenud, ja jõudis tüdimusega mõelda, et küllap on naabriprouale keegi külla tulnud ja nüüd seletavad nad seal koridori peal. Eakas proua vastaskorterist oli tegelikult äärmiselt sõbralik ja viisakas ning ütles alati tere. Paraku üritas ta pahatihti ka vestlust alustada, kirus ilma või trepikoda lagastavaid poisinolke ja küllap ootas, et Grethel jutuga kaasa läheks. Kuidagiviisi miskit pomisedes oli ta siis alati kiirelt korterisse või lifti lipsanud.
Liftist väljudes sattus naine täielikku segadusse. Mis siin lahti oli? Kitsukesest koridorist vaatas talle vastu mitu politseirõivastes meest ning täiesti ähmi täis naabriproua osutas kohemaid Gretheli poole. „Tema ongi selle mehe naine!”
„Kas teie olete Mirko Johansoni abikaasa?” päris üks vormikandjatest, keda tema lapselikult ümara näo, heledate salkus juuste ja pehmete näojoonte järgi esmapilgul teismeliseks poisiks võinuks pidada. Tema kindel hääletoon ja olek andsid aga siiski märku veidi küpsemast vanusest.
Grethel maigutas ainult suud. Hiljem sellele hetkele tagasi mõeldes uskus ta kindlalt, et ta olnuks ka ilma oma foobiata täiesti pahviks ja kõnevõimetuks löödud. „Elukaaslane,” suutis ta lõpuks pobiseda. „Grethel … Grethel Rosenberg.” Ta vaatas hirmunult meestele otsa. „Miks … mis …?”
Hetkeks valitses koridoris vaikus, keegi kolmest mehest ei öelnud sõnakestki ja ka naabriproua oli märkamatult oma korteri ukse taha taandunud. Noore politseiniku pilk jäi korraks pidama Gretheli kõhul. „Kardan, et meil on teile halbu uudiseid,” lausus ta siis. „Teie elukaaslane leiti täna hommikul surnult.”
2
Nooreminspektor Silver Tamberg oli ikka lootnud, et millalgi õnnestub tal peale poevarastega, narkomaanidega ning kõikvõimalikke pätitempe harrastavate pubekatega tegelemise saada enda käsutusse ka mõni tõeliselt põnev ja tõsine juhtum. Niisugune, mille lahendamine paneks kõik kolleegid ja ülemad lausa ahhetama ning talle austusega ülalt alla vaatama. Seda olnuks kohe hädasti vaja, kuna Silver oli kogu oma täiskasvanuea tundnud, et lüheldase kasvu ja ülimalt noore väljanägemise tõttu ei tahetud teda üldjuhul kuigi tõsiselt võtta. Ta oli välja mõelnud igasuguseid trikke, et seda muuta – kasvatanud habet ja vuntse, üritanud oma keha atleetlikumaks treenida, katsetanud erinevate juustepikkustega. Iga kord oli tulemuseks napakas mulje, nagu üritaks teismeline poisinolk ennast vanemaks muuta. Lõpuks oli ta kõigele käega löönud ja võtnud nõuks olukorraga leppida. Olla tema ise. Nüüd, kahekümne kuuesena piirdus tema sportimine paari jõusaalikorraga nädalas ning juuksurisse polnud ta juba ammugi viitsinud minna. Lili-Hanna oli pealegi öelnud, et säärane hooletult salkus pea sobib talle hästi.
Ainult et politseinikuametis tuletati Silverile tema poisiohtu välimust siiski tihtipeale kibedalt meelde. Kaks aastat tagasi tööle tulles olid paljud vanemad kolleegid suhtunud temasse kas siis rõhutatud üleoleku või närviajava isalikkusega. Oma tragiduse ja kohusetundlikkusega oli ta selle esmase naiivse poisi imidži peatselt kummutanud, kuid mees tundis, et midagi on siiski veel puudu. Tal polnud ette näidata mingeid erilisi kogemusi, mingeid suuri tegusid. Selliseid tõeliselt väärtuslikke ja olulisi tegusid, mille pärast ta ju õigupoolest üldse politseinikuks oli hakanud …
Nüüd aga, kus säärane võimalus käes oli, soovis ta, et oleks parajasti puhkusel olnud ning sellest kõigest sootuks puutumata jäänud. Lugu oli lihtsalt niivõrd vastik, kole ja imelik.
Tema kabineti uks avanes. Kolleeg Marek Saarsalu, kes tavaliselt paistis silma oma erakordse energia
