tundis end lihtsalt nende ees süüdi.
Ja miks ei olekski ta pidanud end süüdi tundma, kui ta oli oma ema-isa ainukese lapsena valinud igas mõttes sootuks teistsuguse tee ja eluviisi kui nemad?
Silveri ema-isa olid veendunud luterlased, kes palvetasid iga päev ning käisid igal pühapäeval kirikus. Siiski ei kuulunud kumbki vähimalgi määral sedasorti usklike hulka, kes teisi pöörata oleksid üritanud. „Usk on iga inimese enda asi,” oli Silver oma lapsepõlve jooksul sageli kuulnud isa mainimas. „Seda ei saa kellelegi peale suruda, igaüks peab ise oma tee selleni leidma.” Tema, Silver, ei olnud seda teed vist senini päriselt leidnud. Ei, ei saanud öelda, nagu poleks ta Jumalasse üldse uskunud. Vist isegi uskus, kuid tema usk oli erinevalt vanemate omast leige, ta ei mäletanudki enam, millal ta viimati oli palvetanud – vist millalgi lapseeas – ja kirikusse jõudis ta üksnes jõulude ajal ja sedagi vaid koos vanematega. Ka ei olnud ta Lili-Hannaga abielus ning ta oli veendunud, et sisimas oleksid vanemad kindlasti soovinud näha teda ametlikult seotuna. Sest Silver teadis, et kuigi ema ja isa talle ega kellelegi teisele ealeski midagi peale ei surunud, olid neil siiski omad lootused. Ta mäletas ühte advendiaegset kirikuskäimist ligemale kahekümne aasta eest, kui isa oli kirikust väljudes talle käe õlale pannud ja lausunud: „Mine tea, äkki tuleme kunagi kirikusse samamoodi sinu jutlust kuulama.” „See oleks küll äge,” oli ta toona, kaheksasena, arvanud. Jõuluehteis kirik ning õpetaja mehine kõmisev hääl olid talle muljet avaldanud. Aga juba väga varsti asendus see uitmõte teise kirega, mis temast enam lahti ei lasknudki. Poistele iseloomulikult oli Silverit tabanud vaimustus krimisarjade ja – romaanide vastu ning mida enam ta neisse süvenes, seda kindlamaks kujunes veendumus, et temast peab saama politseinik. Eks vanemad olid vist arvanud, et see soov läheb üle, ja taktitundelisuse etalonidena polnud nad seda eales ühegi sõnaga maha teinud.
Ei läinud üle. Silver võis pidada end üheks neist vähestest õnnelikest, kes teadis juba ammu enne keskkooli lõpetamist, mida ta teha tahab, ning ei kõhelnud oma otsuses hetkekski. Temast pidi saama politseinik, selline, kes kunagi pensionärina vaatab oma elule tagasi sügava rahuldustundega – ma sain midagi muuta, sain midagi ära teha, et maailm oleks parem paik. Niisugused suured ambitsioonid ja unistused olid viinud Silver Tambergi esmalt politseikooli ning toonud lõpuks siia, tänasele positsioonile selles samas pisikeses ja veidi segamini kabinetis, mille aknast ta nüüd torssis ja mõtlikul ilmel välja vaatas.
Kõik oleks olnud palju lihtsam, kui tal poleks oma vanematega kunagi eriliselt sooje suhteid olnud. Sellisel juhul olnuks tal ilmselt hea meel, et ta nendega ei sarnane ja sootuks teistsuguse eluviisi kasuks oli otsustanud. Paraku mäletas Silver oma emast ja eriti isast juba varasest lapsepõlvest saadik üksnes head – alati sooje, sõbralikke ja julgustavaid sõnu, alati siirast huvi tema tegemiste vastu, alati olid nad olemas, kui ta mingitki tuge vajas. Seepärast oligi tal kohati nii närune tunne, et temast ei kasvanud neile niisugust poega, kellest nad kindlasti unistanud olid. Lili-Hanna arvates oli see rumalus, tema uskus kindlalt, et vanemad armastavad teda ilma igasuguste tingimusteta ning ega siis politseiametis midagi halba ega häbiväärset ju olnud. Vastupidi, igati väärikas töö. Silver lihtsalt ei saanud sinna midagi teha, et isale silma vaadates kangastus talle viimasel ajal iga kord see ammune jõulueelne õhtu seal kiriku ees, kui isa talle säravail silmil need ootusrikkad sõnad oli lausunud.
Isa … jah, isa oli talle lapsepõlves olnud väga oluline inimene ja oli seda tegelikult ka nüüd. Lihtsalt mõnikord tundus olevat kergem tema ja emaga mitte nii palju läbi käia.
Eemal bussipeatuses seisis üks noor naine lapsevankriga. Silver ohkas. Too Mirko Johanson oleks ju ka peatselt isaks saanud. Nüüd aga ootas tema endassetõmbunud ilmega noort naist üksikema põli. Peatselt oli ilma sündimas laps, kes ei saanud kunagi tundma oma isa ja kellel ei pidanud ealeski olema selliseid mälestusi, nagu temal, Silveril, oli olnud.
Võib-olla oli see äsja kaelalangenud juhtum märk? Märk selle Jumala poolt, kellesse ta vanemad alati nii siiralt olid uskunud? Märk, et nüüd oli tema aeg ennast kokku võtta ja näidata, kas ta üldse on selle kauaigatsetud elukutse vääriline või mitte. Silver hingas sügavalt sisse. Ta peab, lihtsalt peab nüüd sellega hakkama saama ja selle raisa kinni võtma.
3
See puhkus oli totaalselt raisku läinud. Lili-Hanna Jürgenstein vedeles tujutult voodis ning lehitses vastilmunud naisteajakirja. Lugeda polnud seal mitte midagi asjalikku, aina reklaamid ning sekka paar nii-öelda edulugu naistest, kes suutsid mängleva kergusega teha nii rabavat karjääri kui ka kasvatada tervet trobikonda põngerjaid. Sääraste üliinimeste promomine Lili-Hannale huvi ei pakkunud. Ta heitis ajakirja peagi eemale, haigutas laialt ning ringutas ennast. Kuramuse Silver, siunas ta endamisi. Nojah, mees ei saanud ju sinna midagi teha, et see paganama mõrvalugu just praegu aset oli leidnud, aga ikkagi. Neil oli olnud tema puhkuse ajaks igasuguseid asju plaanis. Kinos oli terve hunnik filme, mida nad olid mõelnud kahekesi vaatama minna. Ta oli kavatsenud meest ka kuskile klubisse meelitada, nii ammu polnud tantsida saanud. Ja nüüd? Nüüd ei tulnud sellest ilmselt enam midagi välja, Silveri tööpäevad olid pikaks veninud, õhtuti oli ta väsinud ning aina jahus sellest juhtumist, mille uurimist ta juhtima oli pandud.
Õnnetul kombel polnud sõpradest-sõbrannadest ka praegu erilist asja. Kerttu oli juba mitu päeva tagasi Tenerifele sõitnud ja pidi naasma alles nädala pärast, Liisa kantseldas oma titte, Hannes … too oli oma uue poiss-sõbraga kusagile mitmeks päevaks rändama läinud. Pidid Eestile tiiru peale tegema, Piusa koopaid vaatama minema ja tont teab, mis veel. Niisiis olid kõik ta kollektiivselt hüljanud.
Lõpuks tüütas voodis lamasklemine ära. Lili-Hanna ajas end pahuralt üles ja vantsis kööki, kus ta lootis kuuma ja kanget kohvi juues ning mandlitega piimašokolaadi kõrvale haugates oma tuju veidikegi parandada. See ei tahtnud aga hästi õnnestuda, nimelt silmas ta köögikapi klaasi peegelduses oma nägu, mis näitas halastamatult, kui käest ära ta end viimasel ajal oli lasknud. Tema pikad punased lokkis juuksed olid sassis nagu harakapesa ning kogu pahmakas nii pulste täis, et sõrmedega ei õnnestunud sealt läbi tõmmata. Naine ei mäletanudki enam, millal ta viimati juuksuris oli käinud. Ja tema silmaalused olid turses ning tumedad, kuna ta polnud viitsinud eelmisel õhtul meiki korralikult maha võtta. Lili-Hanna ei olnud küll kunagi eriti oma välimusega vaeva näinud, kuid praegune näis küll juba liig.
Seda puhkust oli ta ju nii kangesti oodanud. Loogiline ka, töö hakkas teda viimasel ajal järjest enam masendusse ajama. Peaaegu aasta aega oli ta juba neid neetud reklaamtrükiseid kujundanud. Olgu, see oli muidugi parem kui tema eelmine töökoht rõivakaupluses ja kohe kindlasti parem kui üle-eelmine amet statistikaameti küsitlejana, kuid sellegipoolest ei suutnud naine seda kontoriroti elu välja kannatada. Midagi polnud aga parata. Vanasti, noorema ja naiivsemana, oli ta arvanud, et maalimisest on võimalik ära elada. Vaese nälgiva maalikunstniku kuvand oli tundunud toona romantilise ja koguni ahvatlevana. Tegelikkus osutus aga sootuks teistsuguseks. Lili-Hanna armastas hästi süüa, reisida, käia aeg-ajalt kunstinäitustel ja klubides tantsimas, samuti oli tarvis tasuda telefoniarveid ja osa selle korteri kommunaalmaksetest, mille nad Silveriga koos olid soetanud. See kõik nõudis raha, ja mitte just vähe. Nii oligi teda lõpuks tabanud see kontoriroti staatus, nagu ta ise seda nimetas.
Raha oli tõepoolest ainus asi, mis teda seal tööl hoidis. Lili-Hanna jaoks oli suisa tappev end igal hommikul kella poole seitsmest üles ajada, et kaheksaks tööle jõuda. Samuti suutis ta vaid suurte raskustega istuda kellast kellani kontoris ning viibida samas ruumis kolleegidega, kellest paljud teda oma targutamise, liigse agaruse või labase kõnepruugiga lihtsalt närvi ajasid.
Puhkust oli Lili-Hanna oodanud peale töötüdimuse veel mitmel teiselgi põhjusel. Esiteks lootis ta uuesti maalima hakata. Viimati oli ta pintslit käes hoidnud rohkem kui kuu aega tagasi, see igapäevane töölkäimine kurnas ta lihtsalt niivõrd ära, et muuks ei jätkunud enam energiat. Naine kartis, et sel kombel jätkates ei olegi ta lõpuks enam võimeline maalima ning mida ta sel juhul oma eluga peale oleks pidanud
